'

2022. aasta meedia-vahust vaatab vastu tsensuur mitmel rindel, paberilehe hääbumine ja armutu heitlus digitellimuste pärast.

 

Sisetsensuur

Juuni alul vabastati Postimehe peatoimetaja toolilt Marti Aavik, kelle asemele lehe omanik Margus Linnamäe määras Priit Hõbemäe. Suure päevalehe äkilist peatoimetajavahetust ei seletanud Postimees ise ega tema konkurent. Huvitav oligi, et see kedagi (peale Meediavahi) ei huvitanud.

 

Aasta peapreemiat vääriks Meelis Oidsalu, kes oma varasema kolleegi ja semu Mikk Marrani eriskummalise ametivahetuse näitel avas augustis arutelu kõrgemate riigiametnike klannist, millest rahvaesindajate võim üle ei käi. Isa ja poja Helme ammu-räägitud süvariigi skelett sai hulka liha luudele. 10 punkti ka ERR-i arvamusportaalile.

 

Lati alt läbi jooksis aga kogu meedia oktoobris Marko Mihkelsoni laste-pildistamise afääris. Kuku Raadio saade, kus ainsana avaldati killuke Mihkelsoni tehtud skandaalsete/sobimatute/taunitavate/lubamatute lapse-piltide kirjeldusest, kõrvaldati päevapealt ja jäädavalt eetrist. Nii järsku reaktsiooni Postimehe grupi seest ei meenu kogu taasiseseisvunud Eesti ajast. Häbi ka ERR-ile mõlema erameediagrupi ründamise eest, kes pärast aastaid marineerimist üleüldse juhtumi avalikustasid. Õiguskantsleri ja riigikogu kantseleide püüd tsenseerida seejärel ka Riigikogu stenogrammi ja sotsiaalmeediat oli õõvastav. Tulemus: Mihkelson kandideerib Harjumaal kohe peaministri järel jälle Riigikokku!

 

Oktoobris läks maailma mõjukaim sotsiaalmeedia võrgustiku Twitter lõpuks Elon Muski omandisse. Kinnitust said kahtlused, et nii Twitteris kui Facebookis tegeletakse mastaapse avaliku arvamusega manipuleerimisega, mille eesmärgiks on mh USA, aga ka teiste riikide sisepoliitika mõjutamine. Moodsa tsensuuri põhilisteks tööriistadeks on ´algoritmid` ja `nähtavuse filtreerimine`. Asja iva aga ikka endine – kui omanikul on võimalus meediat oma huvides kasutada, siis ta seda ka teeb. Ja suurte kartelli puhul pole kedagi, kes küsimusi esitaks.

 

Suured koondamised Facebookis ja Muski varanduse kahanemine võivad ennustada senise Twitteri ja Facebooki globaalse ülemvõimu hajumist ja teiste ühismeediate tulekut.

Aasta avalikustamis-auhinda väärib 1. oktoobril Eesti äriregistrilt maksumüüri eemaldamine. Las jääbki nii, et kõik füüsilised kehad pääsevad nüüd igasuguste piiranguteta ligi kõikide Eesti juriidiliste kehade kogu registri-andmestikule. Selle revolutsioonilise sammu laias ilmas kuulutamisega saaks Eesti üritada maha pesta meile tänavu õigusega kinnistatud rahapesuriigi häbi.

 

Sõjatsensuur

Sõjatsensuuri kehtestamine käis veebruarist peale mõlemal pool rindejoont. Venemaalt visati välja Lääne kanaleid (venekeelsed BBC, RFE/RL ja DW ) ning Lääne-sõbralikke Vene väljaandeid (Eho Moskvõ, Nezavisimaja Gazeta, Dozhd). Facebook ja Twitter on ametlikult keelatud. Blokeeritud on ligipääs hulgale Lääne (ja Vene enda) veebilehtedele. Google ja Youtube on aga püsti.

 

Kuna Eestis sõda pole, on ka tsensuur Venest oluliselt leebem. Pärast 24. veebruari kadusid pakettidest Vene kanalid (1, RTR, NTV jt). Blokeeriti ka pääs paarikümnele Vene internetilehele, kuid praegu on neist osad uuesti lahti (näiteks gazeta.ru). Vene sotsiaalmeediarakendusi (VK, OK) ei blokeeritud.

 

Lätis on Vene telekanaleid ja veebilehti blokeeritud Eestist varem ja oluliselt suuremas ulatuses.

 

Üksikuid Venemaalt välja tõrjutud meedia-inimesi on jäänud ka Eestisse, kuid nende erialaseks koondumispaigaks ongi saanud Läti. Telekanal Dozhd suleti äsja Riias suure skandaaliga, kuid samal ajal avati seal DW venekeelse programmi toimetus. Riia profiili propaganda ja vastupropaganda keskusena toetab ka seal asuv NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskus.

<!-- /wp:paragraph --> <!-- wp:paragraph -->

Kompetentsi Vene võimu päris- ja mängukriitikute eristamiseks läheb aga vaja. Kui Nezavisimaja Gazeta peatoimetajale Dmitri Muratovile määrati mullu detsembris Nobeli rahupreemia, lehvis ka meil laialt kripeldus, kas ta on ikka Kremli päris- või mängukriitik. Ehho Moskvõ Moskvas asuva endise peatoimetaja Aleksei Venediktoviga sama. Veel hullem on siis, kui tõsised Kremli kriitikud kritiseerivad sama tõsiselt Lätit ja Eestit.

 

Paber kaput

 

Trüki- ja elektroonilise ajakirjanduse käibemaksu alandamine 5 protsendile oli kohalike meediaparunite meistriklass. 1. augustist hiirvaikselt jõustunud seadusega võideti sektorile tänavu 1,7 ja uuel aastal 4 miljonit eurot. Summa pole kõneväärt võrreldes Luige ja Linnamäe tuluvooga. Kõnekam on kontekst, kus ravimite, raamatute ja majutusasutuste soodusmäär on meil endiselt 9% ning toidu käibemaksu leevendamist Eestis soovib meediapildi järgi pea et Putin isiklikult.

 

Ekspress Grupi äripool paistis kolmanda kvartali lõpuni suurepärane. Grupi digi-tellimuste hulk jõudis septembri lõpuks 151 tuhandeni. Digitaalsed tulud kasvasid esimese kolme kvartaliga 25 protsenti (tellijate arv 21%) ja digitulu moodustas 77 protsenti kontserni kogukäibest.

 

Postimees Grupi kvartalitulemusi pole avaldatud ning kinni hoitakse ka tellijanumbreid. Grupi eelmise majandusaasta kahjumiks oli aga 5 miljonit, üle-eelmisel 1,4 miljonit eurot. Kuna Postimehe omanikfirma MM Grupp tegi möödunud majandusaastal Margus Linnamäele 35 miljonit eurot kasumit, oleks tal kate ka Postimehe suuremalegi kahjumile.

 

Inflatsioonimoolokist tuleneb küsimus, kas lugejal jääb raha lehele ka pärast seda kui on makstud kordades kallinenud valguse, soojuse, toidu ja liikumise eest?

 

Digitellimiste eest käib armutu rebimine: on peibutushinnad 1-2 eurot kuus, soodushinnad 5 euro ringis mõneks kuuks ja pärishinnad 10 eurost ülespoole püsitellijatele. Ei tea kuidas see tort jaguneb, aga tarbija ostujõu langedes pudenevad esimesena peibutus- ja soodushinnaga proovi-kunded. Rahva vaesumine peaks seega maksumüüriga erameediast kiiremini kasvatama tasuta ERR-i veebi-sisu tarbimist. Meedialiidu tuna-mullu Brüsselisse saadetud riigiabi-kaebus ERR-i veebi vastu ei liikunud tänavu tolli-veerandikkugi.

 

Detsembris tuli Omniva välja 22-protsendise hinnatõusuga lehtede kojukandele. Postimees ja Õhtuleht reageerisid sellele esmaspäevaset paberlehest loobumisega ja ennustasid lühikest iga ka esmaspäevasele EPL-ile. Et esmaspäevaste lehtede üksik-müügi lõpetas Lehepunkt juba augustis, saab 2023. aastal lisaks pühapäevale paberlehevabaks kuulutada ka esmaspäeva.

 

Äripäev loobub ka seni oma kord nädalas ilmnud paberlehest. Ilmumispäevi harvendavad ka maakonnalehed. Mis vahekokkuvõttes lisab Omnivale põhjust kojukande hindu täiendavalt tõsta. Ja kokkuvõttes viib paberlehtede aina kiirenevale hääbumisele.

 

Üleni veebi kolimisest ei pääse lõpuks ka tasuta omavalitsuslehed ja seni veel paberile trükitav reklaami-pahn.

 

Saarlased

 

Võtkem näiteks Saaremaa, kus jüripäevast lõpetas ilmumise Oma Saar. Viimased 15 aastat rebimist Vjatsheslav Leedo Saarte Häälega lõppes Arne Pagili kaotusega.

 

Võitjana tandrile üksi jäänud Leedo leht kärbib aga uuel aastal ikkagi paberlehepäevi neljalt kolmele. Nalja pole, sest Kadi Raadio ja ajalehe Saarte Hääle väiksemat osanikku Saaremaa Laevakompaniid esindab juba pankrotihaldur. Leedo võimalusi ja huvi lehte ja raadiojaama ülal pidada ei pruugi enam kesta kauaks.

 

Pagilile koos Oma Saarega kuulunud Hiiu Leht vaakus suvi läbi hinge, aga leidis sügiseks siiski uued omanikud - poliitikaguru Keit Kasemets ja kohalik turismitalunikust osavallavanem Omar Jõpiselg. Nagu paremateski perekondades, kajastab omaniku (Jõpiselja) tegevusi tema oma leht igati kenasti ja vähem kenad lood ilmuvad mujal. Näiteks tobedast naabritetülist, kus värske Hiiu Lehe omanik oli keeranud naabrimehel vee kinni, kirjutas novembris lopsakalt mandri tähtsaim päevaleht Postimees.

 

 

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ajakirjanduse Suur Päev: pidu ja peied,   01.08.2022

 

Täna on Eesti ajakirjanduse Suur Päev – 1. augustil jõustub Reformierkonna ja Keskerakonna koalitsiooni poolt tänavu mais turbomenetlusega üheksalt viiele protsendile alandatud käibemaks. Ühtviisi paberil ja digiväljaannetele, välja arvatud vaid reklaam ja porno.

Pidu rikub aga tänasest lõppev esmaspäevaste lehtede müük poodides ja kioskites. Eestis ainsana trükiväljaannete müüki korraldava Norra firma filiaal (pildil ainuomanik Odd Reitan poegadega) teatas, et pärast Vene perioodika letilt kadumist ei tasu enam ka eesti lehtede laialivedu kuuel päeval nädalas, piisab viiest. Ja üleüldse jõuavad Lätis-Leedus lehed poodi vaid neljal päeval, hoiatas monopol.

Kuigi esialgu jätkavad Õhtuleht, EPL ja Postimees tellijatele paberlehe saatmist ka esmaspäeval, möönavad kõik, et paberlehtede ajastu tegi jõudsa hüppe lõpu poole. Äripäev, kes pandeemia esimesel kevadel jäi paberil ilmuma vaid reedeti, ei varja rõõmu, et paberlehe kärpimise suunas liiguvad nüüd ka teised. Postimees kavaldas, et nende jaoks on ükskikmüük niikuinii vaid turundus, seega pigem kulu. Õhtuleht, kelle osa kioskimüügis on suurim, kuulutab aga, et pingutab paberlehega jätkamiseks nii suurelt ja seni kuni vähegi võimalik.

Paberi elukaar ei sõltu eriti väljaandjatest

Olukorra proosa seisneb aga selles, et paberlehe elukaart saavad lehed ise oma otsustega küll nobedalt lühendada, aga mitte kõneväärselt pikendada.

Praegu ütles ju lehtede müügifirma, et esmaspäevaga on slutten/finish/konets ja Eesti lehtedelt ei tulnud piiksugi, et nüüd peab küll valitsus appi tulema (a la pangaautomaadi kadumisel vallakeskusest). Hakkad õiendama, vaata ise, kes sind müüb! Ometi saavad kõik aru, et nüüd otsustab tegelikult Lehepunkt, millised on Eestis lehepäevad.

Kuigi mõlemad ajalehetrükikojad kuuluvad meil leheomanikele, on nende seadmete eluiga ärijuhtide failides olemas. Jäänud ressursi salajas pidamine ei anna trükimasinatele aastaid juurde. Uusi lehetrükimasinaid enam ei tehta. Muidugi saab pikalt jätkata nutitades ja putitades, aga see pole enam äri, vaid hobi. Nagu musta numbriga auto, aga palju kallim. Mingist hetkest muutub paberlehe ilmumine loteriiks, kus võidupiletiks on vaid leht postkastis. Sellisele tootele pole nõudlust, nagu pole nõudlust liinibussile, mille saabumine pole kindel.

Lehe postkasti jõudmine on järgmine teema. Kaks meediakontserni võivad ju otsustada, et neile kuuluv Expresspost töötab Tallinnas ja Tartus kahjumiga. Valitsuse lobistamisega suudavad kontsernid edaspidigi pressida riigi kassast välja katte ka suuremal osal Eestis alast lehti kandvale Omnivale. Kütuse hind ja postiljonide (alam)palk on siiski suured tõusjad.

Ja kui Lehepunkt seletas, et lehtede poodidesse vedu on suure keskkonnakoormusega (5000 km sõite igal ööl!), siis me ei taha teada kui palju emiteeritakse Eestis CO2 tonne, et paberleht jõuaks iga tellija postkasti.

Siit jõuame rohepöördesse. Kui muidu on Eesti olnud tubli paberimajandusest loobumisel ja ajakirjandus on sellele üksmeelselt kaasa elanud, siis paberajakirjanduse piiramine on vaid EKRE teema. Ometi võiks planeedi säästmiseks Eesti (ja EL mõistagi ka) paberajakirjandust kui eriti saastavat luksust adekvaatselt maksustada. Alustades näiteks paberajakirjandusele tavalise käibemaksu (20%) kehtestamisest.

Ja avalik sektor võiks olla eeskujuks paberlehtede tellimisest üleüldse loobumisel. Isegi kui pole soovi maksuraha kokku hoida, võiks sama raha eest osta juurde digiajakirjanduse lugemisõigusi. Erandiks võiks jääda ainult avalikud raamatukogud, kuni paberlehed ilmuvad.

Eesti puhul on muidugi veel ka oluline, et kogu ajalehepaber on importkaup, mis raha riigist välja sifoonib.

Internetipanga surveta oleks meil praegugi hallid hoiuraamatud

Paberlehe jätkamise debatt meenutab ERR-i ja Levira palveid raha eraldamiseks vana standardiga õhulevi (lisaks uuele HD-le ka senise SD-ga) jätkamiseks. Argumendid samad: inimesed on harjunud, tahavad, vajavad informatsiooni ja siis veel epidemioloogiline ja julgeolekupoliitiline olukord. Sõnaga: väga vaja!

Millega tegelikult polegi vaielda, ainult et riigil olnuks odavam ühekordselt maksta kinni uute telekate ost kahe aasta SD õhulevi jätkamise hinna piires (600 000 eurot oli see arve) ja edasine raiskamine lõpetada. Ennustan, et tänavu jõul aal on ees draama kordusetendus – jälle on valimised ja viimasel hetkel otsitakse raha SD õhulevi pikendamiseks.

Seejuures on paberil ilmuvad lehed olnud SD õhulevi pikendamise suhtes võrdlemisi mürgised.

Õhtuleht on tuvastanud, et nende paberlehe tellijate hulgas on inimesi, kes veebi mingil juhul minna ei kavatse. Ilmselt pole siin barjääriks siiski tellija vanus, arvestades kuidas 80+ vanuserühm on meil internetis valimistel osalemises löönud alla kahekümneseid. Küll on tõsi, et erinevalt paberlehest ei saa veebiväljaandest näiteks pliidile enam tulehakatust, paberit seenekorvi põhja ega märga saapaninasse.

Kui pangad oleks aga jäänud ootama, millal nende viimane klient on nõus kolima internetipanka, siis oleks meil ilmselt praegugi veel käibel hallid hoiuraamatud. Pangas sularaha ülekanne on seejuures endiselt võimalik, aga oluliselt kallim internetipanga teenusest. Paberleht luksustootena võib tõepoolest jääda ja isegi taassündida nagu vinüülplaat muusika kuulamiseks. Aga ta ei saa jääda massikaubaks.

Arhiiviprobleem tõesti on

Üks suur probleem paberlehe kadumisel siiski on. Kui me praegu hakkame jõudma sinna, kus kogu Eestis paberil ilmunud ajakirjandus saab digiteeritud (ka viimase okupatsiooni aegne) ning on seega kaasaegselt arhiveeritud, siis veebimeedia arhiveerimine on senisel moel võimatu. Kui ma tahan taastada vabalt valitud möödunud hetke meediapilti, näiteks veebiväljaannete avalehte, siis ainus viis selleks on ise teha ekraanitõmmiseid.

Kuni ettevõte ise veel olemas, püsib ka võimalus lehelt sisu leidmiseks. Pärast tegevuse lõpetamist aga peaks mõni riiklik mälupank selle konserveerima. Uute tehnoloogiate tulekuga kasvab mõistagi risk, et vananevad formaadid pole ikkagi enam täielikult või üldse mitte enam nähtavad.

Suurem osa Eesti raadio ja televisiooni esimeste aastakümnete saadetest pole samuti säilinud, peamiseks põhjuseks toonaste salvestusvõimaluste nappus. Loodetavasti leitakse ka veebimeedia sisu kestva säilitamise moodused. Ajakirjandusliku veebisisu arhiveerimise tänane lünklikkus ei anna siiski alust senises mahus paberajakirjandusega jätkamiseks.

 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Mis juhtus Marti Aavikuga?    08.06.2022

 

Peatoimetaja ametist vabastamine ilma ühegi avaliku põhjenduseta on kinnise klanni tunnus

 

Peatoimetaja vahetus on konkurentsile avatud meediasüsteemis sündmus, mida endast ja oma väljande auditooriumist lugu pidav omanik avalikult seletab. Kui omaniku poolt esitatud põhjendus pole veenev, avavad selle otsuse tausta konkureerivad väljaanded.
Postimehe peatoimetaja äkkvahetusel oleme aga seisus, kus lehe omanik Margus Linnamäe ega tema esindajad ei paota silpigi, miks napilt aasta postil olnud Marti Aavik pidi päevapealt lahkuma. Selle asemel täidab eetrit uue peatoimetaja Priit Hõbemägi kolm-aastaku plaan.

Postimees pole ometi suvaline apteek

Konkureerivad väljaanded lugesid kokku mehed-naised, kes Linnamäe omanikuks-olekul on sel kohal olnud – 9 aastaga 9 peatoimetajat. Aga selle kaadrivoolu pilkamisega konkurentide analüüs ka piirdus. Kui kõigil eelmistel kordadel on omaniku ja/või lahkunud peatoimetaja poolt tulnud mingigi põhjendus, siis seekord on täisvaikus. Justnagu polekski enam tegemist Eesti suure ja olulise ühiskondliku institutsiooniga, vaid suvalise apteegiga.

Demokraatlikus süsteemis on ajakirjanduse üheks põhiülesandeks ühiskonna läbipaistvuse tagamine. Selle rolli täitmise üheks eelduseks on meedia enese eeskujulik läbipaistvus. Meie Piirideta Reporterite anonüümsed hindajad võivad Eesti sebida kasvõi maailma meediavabaduse esikolmikusse, aga juhtiva päevalehe peatoimetaja päevapealt asendamise motiivid ei ületa meil uudiskünnist.

Lõplik diil Siili ajal?

Delfi on 19. aprillil pärinud Postimehelt levima hakanud kuulduste kohta, et Aaviku asemele saab peatoimetajaks Hõbemägi. Postimees Grupp eitas kavatsust. Sel nädalal avaldas aga Hõbemägi intervjuus oma lehes, et tema läbirääkimised Linnamäega olid „pikad ja põhjalikud”. Me ei tea millal need kõnelused algasid. On aga võimalik, et kõneluste otsustav faas langes kokku suurõppusega Siil.

Pühapäeval, 29. mai õhtul riputas Aavik oma Facebooki lehele foto embleem-siiliga ja teatas, et on homsest jälle igapäevatööl. Võimalik, et just sellal kui Aavik tegeles metsas okaste lugemisega jäigi ta tegelikult ilma nii Postimehe vastutava väljaandja kui ka peatoimetaja ametikohast. Millal Aavikule sellest otsusest teada anti, pole avaldatud.

Rohkem nagu Stalini komberuum

Reedel, 3. juuni varahommikul avaldas Postimees TV Ulla Läntsi pooletunnise intervjuu Aavikuga – algas lehe 165. juubeli tähistamine. Sama päeva pärastlõunal avaldas Postimees TV Aaviku videopöördumise, kus ta samuti räägib oma kestvast missioonist peatoimetajana. Laupäeval ilmus lehes peatoimetaja Aaviku kirjalik pöördumine, mille ta lõpetas lausega: „Sellises meeskonnas ja armsa Eesti rahvaga koos on olla uhke ja hea.” Ei mingit vihjet peatsele ametist lahkumisele.

Kui Aavik teadis juba reedel, et on järgnevast esmaspäevast ametitest prii, siis on tal kahtlemata raudsed närvid, mis võimaldasid sisuliselt vaatajale otse-eetris valetada. Aus mees oleks sel juhul rääkinud nagu asi on või kõnest keeldunud.

Kui ta aga oma seisu ei teadnud, siis oli omaniku poolt eriline alatus lasta juubelipöördumised ära pidada inimesel, kelle väljavahetamise on ta juba otsustanud. See meenutaks juba Stalini komberuumi.

Tehniliselt on ka kolmas võimalus: Aavik pani laupäeva õhtul toime midagi sellist, mille peale omanik otsustas ta päevapealt lahti lasta. Pidustustel võis ju ka suuremaid arusaamatusi juhtuda, olgu siis liigse napsuga omaniku kohta tõde kuulutades või kolleegi tantsule tirides. Või ilmnes midagi sama piinlikku, mis viis ametist Peeter Helme. Paljugi mis!

Võimalik poliitiline ja äriline motiiv

Tänaseks on teada, et pühapäeval saatis uus peatoimetaja Priit Hõbemägi rahvusringhäälingu nõukogule kirja, milles teatab nõukogust lahkumisest seoses Postimehe peatoimetaja kohale asumisega.

Kas sellest teadis siis ka juba Aavik, me veel ei tea. Ei saa päriselt välistada, et Aavik kuulis enda ametitest vabastamisest meedia vahendusel alles esmaspäeva hommikul niisamuti, nagu Kaja Kallase poolt kolm päeva varem vallandatud koalitsioonipartneri ministribrigaad.

Kuna lahkumise põhjusi pole ükski osapool kommenteerinud, siis on laual ka poliitiline versioon. Aaviku lähedus Reformierakonnaga võis muutuda Isamaa liikmele ja rahastajale Linnamäele uues poliitilises turbulentsis talumatuks ja nii tuligi kiire otsus. Hõbemägi poliitiline paindlikkus on aga legendaarne.

Nimetamata on veel üks tavapärane peatoimetajate äkkvahetuse motiiv või ka ajend – majandustulemused. Mullu septembris avaldatud aruande järgi Postimees Grupi kahjum vähenes jõudsalt, aga miinus oli ikkagi üle miljoni. Sõltumata kas tänavuses aruandes miinus kasvab või kahaneb või läheb üldse plussi, poleks Aavik kaugeltki esimene ega viimane peatoimetaja, kes väljaandja ärilisi ootusi pole rahuldada suutnud.

Konkurentsi nõrkus toodab läbipaistmatust

Kuna Aavikule Postimees Grupis muud positsiooni ei leitud (nagu talle eelnenud ajakirjanudsõppejõud Mart Raudsaarele loodud Jaan Tõnissoni pärandivalvuri koht), siis tuleb arvata, et lahkuminek oli jahe. Et kumbki pool ei kommenteeri, viitab aga vaikimiskokkuleppele, mida võis lisaks pressiteate kuivale tänusõnale toestada mingi tänuraha.

Kindlasti on sellises peatoimetajavahetuse mooduses mõndagi hoiatavat uuele peatoimetajale. Meediakogukonna laiapindne vaikimine viitab aga nii ärilise kui sisukonkurentsi nõrkusele Eesti meedias, mille üheks peegelduseks on meedia juhtimisotsuste läbipaistmatus.

 

Lugu ilmus 8.06.22 Õhtulehes

https://www.ohtuleht.ee/1063941/allan-alakula-peatoimetaja-vabastamine-ilma-uhegi-pohjenduseta-on-kinnise-klanni-tunnus

 

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ebakõla hääletamisel, mis võib matta eurolaulu,    21.05.2022

 

Eurovisioni võitja väljakuulutamisega pandi laupäeva öösel tiksuma miin, mis lõhkedes diskrediteerib peale lauluvõistluse enese Euroopa avalik-õiguslikke ringhäälinguid (ka ER-Ri) ja Euroopa Ringhäälingute Liitu (EBU) koos tema Genfi peakorteriga.

Leebeim häda on sadadele miljonitele otse-eetris valetamine, raskem on häälte sihilik võltsimine võistluse peakorraldaja poolt, kusjuures süüdlaseks üritati lavastada kuue riigi rahvuslikud žüriid. Kuni pole tuvastatud diversiooni niiditõmbajat, pole tõendatav ka teo motiiv.
Selge on vaid see, et telemaailmas tavapäraselt tehniliste probleemide kaela seekord süüd veeretada ei õnnestu. Edukaks lollimänguks on aga liiga palju liiga mõjukaid solvatud osapooli ja liiga hästi on kõik dokumenteeritud. Kahtlaselt hästi sobiks aga Eurovisionile ja Euroopale laiemalt tekkiv mainekahju satisfaktsiooniks konkursilt välja visatud Venemaale.

Sakslane, rootslane ja inglane
Vaatame võistlust korraldava juhtkomitee (reference group) koosseisu. Nemad vastutavad. Juhiks on doktorikraadiga sakslane Frank-Dieter Freiling, liikmeiks rootslane Martin Österdahl (pildil), britt Rachel Ashdown, hollandlane Inge van de Weerd, portugallane Carla Bugalho, šveitslane Reto Peritz, sloveen Aleksander Radic, armeenlane David Tserunyan ning iisraellased Ayala Mizrachi ja Yuval Cohen. Nendime, et ühegi juhtkomitee liikme kodumaa žürii hääli ei tühistatud.
EBU valimispartner (voting partner) on Saksa firma Digame. Sõltumatu valimisvaatleja (voting monitor) on EY, mis tähistab globaalset audiitorfimat Ernst & Young Global Ltd.
Kinnitatud hääletusreeglites on muu hulgas ette nähtud nii publikuhääletuse kui ka rahvuslike žüriide tulemustele eelkinnitatud mustrid, millega saab hääletustulemused asendada. Ka Eesti kohta eksisteerib järelikult meiega sarnaselt hääletavate maade nimekiri, kelle tulemuste põhjal võidakse meie eest hääletustulemus välja kuulutada.
Kõnealusel juhul on siiski selle reegli täitmisega oluline probleem. Nimelt rakenduks see häälteasendusmehhanism vaid kahel juhul: kui osalev riik ei saa mis tahes põhjusel edastada oma (a) telehääletuse või (b) žürii tulemusi.
Reeglid ei räägi võimalusest, et juhtkomitee ise võiks omal suval mõne riigi hääli tühistada. Kordan: ainus võimalus peakorraldaja sekkumiseks oleks osaleva riigi enese võimetus oma tulemusi edastada.

EBU läks otseülekandesse laupvalega
Kuna rahvuslikud žüriid olid oma otsuse teinud enne kontsertide otseülekandeid videote alusel, siis olnuks nii enne teist poolfinaali kui ka finaali ajal EBU-l piisavalt aega, et välja mõelda mingigi seletus kuue riigi žürii punktide tühistamisele. Selle asemel mindi peale laupvalega. Vähemalt 40 riigi markoreikoppidel lasti otse-eetris megaauditooriumile kuulutada, et tegemist on tehniliste probleemidega, mistõttu kolme riigi tulemused teatas juhtkomitee liige.
Kusjuures otseülekande jälgijad ei teadnud, et kuuest riigist kolm neelasid selle jõhkruse esialgu alla ja lugesid oma nime ning näoga maailmale ette hinded, mida nad polnud ise pannud (Poola, Montenegro ja San Marino). Keeldusid aga Aserbaidžaan, Gruusia ja Rumeenia ning nende žüriide „tulemuse“ kandis telepublikule ette „tehnilistele probleemidele“ viidates rootslane Österdahl. Ma polnud vast ainus, kes mõtles, et näe, kui tore on ikka elada funkava andmesidega maal…
Mõistagi ei saanud selline olukord rahuldada riike, kelle igati reeglipäraselt käitunud žüriide antud hinded tühistati. Kui seal olnuks rikkumisi, siis pidanuks juhtkomitee sellega oma otsust ka põhjendama.
Mul puudub tagantjärele võimalus tõestada, millal täpselt EBU teatas, et hääletamisel oli probleeme ja kuue riigi žürii hääled tühistati. EBU lehel on teate avaldamise ajaks märgitud kell 00.09, kui kontsert veel kestis. Meediasse jõudis teade hommikul ja igal juhul ei antud sellest teada finaalülekande raames, mis lõppes ca kell kaks öösel.
EBU-l oli ometigi reageerimiseks aega mitte tundides, vaid päevades. Kahtluse alla seatud teise poolfinaali teine žüriikontsert (jury show, dress rehearsal 2) toimus kolmapäeval, 11. mail ja finaali žüriikontsert reedel, 13. mail. Finaalkontsert algas alles laupäeva, 14. mai hilisõhtul.

Kakofooniline pressiteade
Neljalauseline teade on täis vastuolusid.
„Analüüsides žüriihääletuse tulemusi, tuvastas EBU hääletuspartner (Digame) pärast teise poolfinaali žüriikontserti kuue riigi žürii hääletustulemustes ebakõla (irregular voting patterns).
Järgimaks hääletuskorda, kalkuleeris EBU koos oma hääletuspartneriga asenduseks koondtulemused (substitute aggregated results) igale maale nii teises poolfinaalis kui finaalis (arvestus põhines teiste sarnaselt hääletanud riikide tulemustel).
Sellest protsessist oli teadlik sõltumatu valimisvaatleja (EY).
EBU võtab mis tahes häältega manipuleerimise katseid erakordselt tõsiselt ja tal on õigus eemaldada sellised hääled vastavalt ametlikule hääletuskorrale, sõltumata kas sellised hääled võivad mõjutada tulemusi ja/ või hääletust.“
Eurovisioni ametlikul lehel avaldatud hääletusreeglitest pole võimalik kuidagi välja lugeda, et EBU võiks „ebakõla“ korral žüriide hääli tühistada. On vaid öeldud, et iga žürii tegevust jälgib sõltumatu notar ja EY-l on õigus saata žürii istungile lisavaatleja. Äärmisel juhul võiks EBU-l tekkida tulemuste tühistamisõigus juhul, kui reeglite rikkumine on notari ja/või EY saadetud vaatleja poolt tõendatud. Hääletuspartneri (Digame) analüüsi alusel pole tulemuste tühistamine kuidagi reeglipärane.
Praegu pole selge, kas kuue žürii tühistamise tagajärjel oleks muutunud kohtade järjestus, kuna kõikide žüriide tegelikult antud hääled pole teada. Näiteks Gruusia ja Aserbaidžaani arvelt on punkte juurde antud Ühendkuningriigile ja ära võetud Ukrainalt. Briti jututubades puhkeski pühapäeval elav arutelu teemal, et kellele seda publikuhääletust üldse vaja on ja et võit oli ju juba samahästi kui Yorkshire’is – raskelt armistuva Brexiti järel on Briti eurolauluvaimustus mõistetav.
Arvestades publikuhääletuse mäekõrgust ülekaalu, ei saa Ukraina üldvõidus siiski mingit kahtlust tekkida. Isegi juhul, kui ta saanuks kuuelt tühistatud žüriilt täieliku nulliringi.

Viigileheks Vene häkkerid
Katteoperatsioone on otseseid ja kaudseid.
Kaudseks katteks võeti juba enne finaali üles jutt Vene võimuga seotud häkkerite kavast publikuhääletust segada. Pärast finaali kinnitas n-ö ummistusrünnete (DDoS) edukat tagasilöömist Itaalia politsei. Uudis olnuks pigem see, kui Eurovisoni poleks küberrünnatud. Selliste rünnete alla satuvad isegi pisifirmad, rääkimata riigiasutusist ja rahvusvahelisist organisatsioonidest, iga päev.
Kõnealusel juhul aga tekitati lihtsalt lisamüra teemal, et mingi jama seal Eurovisionil selle hääletamisega oli ja osale publikust võiski jääda mulje, et asi on Euroopale ja Ukrainale kättemaksu haudunud Venemaas (isegi Rein Lang pidas oma Kuku-jutluses just seda seika oluliseks seoses Eurovisioniga).
Aga, halloo! Jutt on siiski Eurovisioni juhtkomitee poolt kuue rahvusliku žürii tühistamisest, mitte küberrünnetest.
Tiibmanöövrina on ilmselt EBU peakorter lekitanud Flaami telekanali VRT kaudu jutu, et tühistatud kuus riiki leppisid omavahel kokku vastastikku häälte andmises. See oleks juba mõistagi tõsine süüdistus ja tulemuste tühistamiseks pidanuks EBU esitama ka tõendid koos otsuse tegemisega. Tõendeid selle kohta pole praeguseni aga välja ilmunud. Ja sellelegi jutule pole isegi nimega allikat suudetud leida.
Kuigi kuue riigi žürii häälte tühistamine on Eurovisioni ajaloos pretsedenditu, on väiksemas mastaabis siiski jõudu rakendatud ka varem.
2014. aastal blokeeris EBU Gruusia žürii hääled põhjendusega, et need olnud omavahel „liiga sarnased“. 2015. aastal tehti sama Montenegro ja Põhja-Makedoonia žüriidega. 2016. aastal kõrvaldati poolfinaalist Vene žürii liige, kes tegi žürii ruumist veebiülekande ja avaldas oma eelistusi. 2019. aasta finaalis tühistati oma eelistustest avalikult rääkimise eest Valgevene žürii punktid.
Ehk arvas EBU, et võibki samal viisil jätkata, aga paistab, et see oli valearvestus. Enam see ei vaibu niisama. Eilseks olid viie riigi rahvusringhäälingud (ainsana passib San Marino) saatnud EBU-le karmisõnalised protestikirjad, milles nõuavad selgitust neile esitatud alusetute süüdistuste pärast ja teevad ka ettepanekuid hääletuse läbipaistvamaks muutmiseks, et edaspidi selliseid olukordi vältida.

 

Lugu ilmus Õhtulehes 20.05.2022

https://www.ohtuleht.ee/1062573/allan-alakula-ebakola-haaletamisel-mis-voib-matta-eurolaulu

 

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Rohepööre Eesti riigi toetuseks,     21.04.2022

 

Alustan ausalt, et päikesepargini ei viinud mind mullu globaalne kliimamure ega ka tõusule pööranud elektri hind, vaid üldine inflatsioon. Maja suuremaks remondiks (soojem katus, vooder, aknad) hoitud summa oli pärast eelmisel kevadel toimunud esimest ehitushindade hüpet jäänud vajadusest maha juba kahekordselt. Nii tekkis plaan päästa säästud investeerides õhksoojuspumpadesse koos oma elektri tootmisega.

Eesti Energia alias Enefit Green´i üks aken

Hinnapäringu oma Valgejõe Mälutallu modernsete mugavuste panekuks saatsin Eesti Energiale (EE, vaheldumisi esines lepingutel, arvetel ja töötajate ametinimedes ka Enefit Greeni nime all). 2021. aasta juuli keskel. Peamine argument EE kasuks oli saada kõik ühest aknast, mille taga mahukat rohelisest klaasist bürood mehitav riigifirma suudab teise riigifirma Elektrileviga (EL) ja ametiasutustega sujuvamalt suhelda kui pisemad erafirmad. Erategijad pakkusid ligi veerandi võrra paremat hinda, aga möönsid, et nende jaoks kontrollimatu pudelikael on Elektrilevi. Täna saan öelda, et riigifirmale projektijuhtimiste eest makstud hinnalisa end kuidagi ei õigustanud ja otse erafirmadega suheldes olnuks minu jaoks bürokraatlikku pusserdamist ehk isegi vähem.

Algus on tempokas. Õhksoojuspumpade mudelid ja paigaldus-aeg sai septembri alguseks kokku lepitud. Mitte päris samad aparaadid ja mitte lepitud ajal ega ka esimese projektijuhi suunamisel, aga paika nad said. Oktoobris. Just siis kui elektri hind üles kappas.

Juba juuli lõpus esitame (EE vahendusel) liitumistaotluse EL-ile. Tavaliselt kimbutava võimsuse-puudusega muret pole. Kari on mujal. Alul püüab EL väita, et uus kilp tuleb panna keset õue vana pehkinud posti külge ja alles kunagi hiljem võib selle ümber tõsta (tehes nii mulle veel lisakulu). Alles kui teatan, et sel juhul loobun kogu projektist, leiavad nad võimaluse teha pakkumine postivahetusele, millega Elektrilevi vastutusala lüheneb ühe postivahe võrra ja minu osa kasvab seda katva maakaabli võrra. Kogu peo maksan ikka ise kinni täies mahus.

Päikesekatuse side krundi liiklusskeemiga

Septembri keskel kinnitan lepingud Eesti Energia ja Elektrileviga. Eesti Energia lubab oma osa teha kuni 6 kuuga ja peab sellest ka kinni. Elektrilevi aga varub aega kuni 11 kuud, kuid praktikas saavad siiski hakkama 5 kuuga.

EE juhtimisel algab pargi projekteerimine. Palun esimest visuaali nähes katta kogu kasulik pind, lisatakse rida paneele. Keegi kohapeal enam katust mõõtmas ei käi ja satelliit-fotograafia on meil EE meelest juba piisavalt kõrgelt arenenud. Millest, tõsi, tulenes, et vaaksa võrra läksid paneelid lõpuks siiski üle katuse otsaserva.

Paralleelselt algab EL-iselektriposti projekteerimine. Kõlab koomiliselt ja nii ongi, et tõmmitsaga nö liini otsaposti kavandamiseks ja paigaldamiseks tellija kulul on ette nähtud kuni 11 kuud.

Naabrimehega kaevame siiski igaks juhuks kohe kuldsel sügisel 70 meetrit kaablit poole päevaga maasse, et Elektrilevile jääks ainult uus kilp uue posti külge panna.

Kuusalu vallale esitatud päikesepargi ehitusloa teatise esitamise esimene katse luhtus, sest EE märkis asendiplaanile vale hoone. Selle nahka läks üle kuu. Uues taotluses avastas transpordiametnik aga jõululaupäeval saabunud kommentaaris krundile sissesõidu probleemi. Kuigi päikesepaneelide katusele panekuga ega nende seal olekuga pole krundi sissepääsuteed kuidagigi seotud. Aga veel kuude kaupa vaielda me ei soovi ja nii esitati transpordiametnikule liiklusskeem, kus näidati ära, kuidas mu krundil autod saavad nina tee poole pöörata (sellist joonist tal tõesti varem kaustas polnud).

Podcast avitas

Pärast aastavahetust tekkis mitmenädalane vaikus, ükski paber ei liikunud ja telefonid olid väljas. Teatan EE projektijuhile jaanuari keskel, et pole tempoga rahul ja kavatsen meediasse minna. Tegingi siis Meediavahi podcasti lonkavast päikesepargindusest Andres Meesakuga. Vist mõjus. Ehitusloa taotlus sai veebruari alul kolmandat korda esitatud ja märtsi alul vald selle ka kinnitas.

Ka Elektrilevist hakkas kostma töisemaid noote. Nende ehituspartnerid jõudsid Valgejõele kõige suuremate hangedega veebruaripäeval. Vägi oli muljetavaldav – kümmekond neoonkombes meest kahe kraana ja paari dzhiibiga. Kuigi alul keris jutt, et neist hangedest nad oma eritehnikaga küll läbi ei murra ja naasevad ehk kunagi väiksema lumega. Töökäsk oli aga siiski piisavalt karm ja nii võeti emand-labidas ja raiuti koridor tee-äärsesse rinnuni ulatunud jäätunud lumevalli. Ülejäänu oli juba tehnika küsimus (vana posti kõrvale uus post ja uus kilp, liin uue posti külge ja kaks vana posti ja liin maha).

EE ehituspartner tuli märtsi teisel poolel paneele paigaldama ainult kolmese meeskonnaga, Kevadpäike oli katuse lõunakülje parasjagu lumest vabastanud ja 3 päevaga said paneelid lobedalt katusele ja inverter seinale.

Järgnes seadistaja visiit, kes nokitses mõne tunni inverteri ja kilbi kallal. Lülitas sisse – töötas!

Audiitori visiit märtsi lõpul, no veerand tundi ehk.

EE-lt tuleb mulle seadmete ja paigadustööde üleandmise ja vastuvõtmise akt 31. märtsil, allkirjastan samal päeval. EE allkirjaga akt tuleb mulle tagasi 5. aprillil.

EL saadab 4. aprillil allakirjutamiseks uue võrgulepingu. Allkirjastan samal päeval.

EE väiketootja elektri tagasiostulepingu saan 7. aprillil. Kuigi päev on lörtsi-tormine ja taevas tinahall lülitan inverteri sisse. Signaaltuled vilguvad ja tunne on pidulik. Ainult tootlust ei näe.

Tagasiside ekskliendilt

Ja just õigel hetkel helistab sorava jutuga daam EE-st sooviga saada kogu projekti kohta tagasisidet. Räägin siis sama juttu, mis siingi eespool, sest plekke selle päikeserakenduse saamislool ei sobi eitada. Lõpuks aga küsin, et kes oleks siis edaspidi mu kliendihaldur, ehk see inimene, kes praktilistele küsimustele vastaks. Daam pakkus EE müügiinseneri.

Sisselülitamise järel adun, et tootlust näitavale Huawei mobiilirakendusele ma ligi ei pääse. EE müüginsenerilt küsides selgub paari päevaga, et rakenduses on mulle konto jäänud tegemata. Suunas ehituspartneri poole, kellega sai konto lõpuks tehtud. Ja mõni päev hiljem veelteistki korda, sest ilma ei saanud. Ehituspartner soovitas edaspidi aga pöörduda sarnaste muredega ikka EE, mitte tema poole.

Kui tagasiside-daam uuesti helistaks või saadaks kirjaliku vormi, märgiksin, et nende kliendihaldus pärast pargi valmimist on leebelt öeldes ebamäärane.

Pisarad enne naeru

Kalkulatsioon oli järgmine:

EE-le päikesepaneelide eest 15 460,20

EE-le õhksoojuspumpade eest 4098,00

EL-ile postivahetus ja uus kilp 3287,96

Maakaabel 100 m Kuldsest Börsist 300

Kaablikõri 150 m ehituspoest 200 (topeltkõri läks valguskaablile)

Ekskavaatori rent päevaks 110 eurot

Kokku 23 456,16 eurot teeb juba silma märjaks. Viiendik sellest läks riigi tasku käibamaksuna. Riigifirmade omatuluks ehk ka mõni tuhat ikka. Riigi poolt rohetoetust sentigi saamata. 

Lisada tuleks ka honorar kaabli- ja kopa-kunstnikust naabrimehele, varustus-sõidud jmt. Lisaks tuli maha võtta üks meetrise diameetriga põlispärn, mis katusele varju heitis. Puu südamik oli päris suurelt juba pruun, aga paar aastakümmet oleks ta muidu veel võinud seista. Võib-olla tuleb varju vähendamiseks ohverdada ka üks hiid-haab. Mändi ja paari eksootilist okaspuud püüan ses rohepöördes siiski saest säästa.

Tootlus esimese oli 7 päevaga 200 kWh. Peaaegu pilvitu päevaga tegi 60 kWh, täis-halli taevaga napilt 20 kWh ringis. Selge taevaga olen näinud võimsust 12 kW. Pargi nimi-võimsus on 13 kilovatti.

Külmakuudel on majapidamise tavaline tarbimine kindlasti suurem, suvel peaks aga ideaalis tekkima seda tasakaalustav ülejääk. Pargi aastane tootlus peaks katma senise aastase tarbimise.

Mida see elektri kuuarvetel tegelikult tähendama hakkab näitab aeg. Mullusui tehti kalkulatsioonid tänasest odavamate elektrihindadega.

Järgnevate kümnendite elektrihinna prognoosimisele ei pretendeeri, aga tunne, et minu poolest nüüd tõusku kui tahab, teeb siiski näo naerule, ei salga. Paneelide elu-eaks pakutakse vähemalt 25 aastat, st need võiks kesta ka pärast mind.

Kerksust lisaks off-grid

Pargi tellimise ajal polnud suur küsimus, et mis siis kui Narvast, Eleringist ja Elektrilevist voolu üldse ei tule. Prantsuse generaator oli mul juba soetatud ja majapidamine seega kohalikeks tormideks piisavalt kindlustatud. Raketiohule siis veel ei mõelnud.

Off-grid´i mõtte hajutas mullu ka EE indikeeritud akude hind – lisandunud oleks ca veerand kogu pargi hinnast. Siis ei taibanud küsida lisaks täismahus akupargile ka säästu-lahendust, kus aku põhiroll on sageduse kindlustamine ja suurus poleks oluline.

Ootan EE ehituspartnerilt seda hinnapakkumist kolmandat nädalat. Saan aru, seadmete tarnete ja hindade osas on pilt globaalselt heitlik ja minusuguse `mis-oleks-kui` tüüpi päringul pole müügimehe postkastis enam prioriteeti. Sobiva hinna puhul oleks off-grid siiski ajakohane lisa ühe maa-majapidamise kerksuse (2014. aasta sõjandus-sõnause vaste resilience´ile) kasvatamiseks.

 

Lugu ilmus 20. aprillil 2022 Äripäeva veebis

https://www.aripaev.ee/arvamused/2022/04/20/allan-alakula-saastupaast-valgejoel-ehk-malutalu-rohepoore-eesti-riigi-toetuseks?fbclid=IwAR1LbMjb7H89ZSz83kuYoVZLlX1irJwY0cPRuw8q_jeFtfVkHkST3HAHFwU

 

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Mõned karid ikkagi olid ,     26.02.2022

 

Alar Karisel mõnikord veab ka. Jõudis Kiievis ära käia vahetult enne sõja puhkemist. Erinevalt välisminister Eva-Maria Liimetsast, kes takerdus sinna esimesel sõjahommikul. Muidugi kahju, et valmis ja läbi treenitud esimene aastapäevakõne tuli sipa ümber teha, aga aega selleks oli üle 12 tunni ja peale Ukrainaga alustamist kõlas kolmveerand kõnet nagu sõda poleks: noorte seas laialt levinud enesetapumõtted, piirangupinged, elektriarved, rohepööre, varrukast valimisküsimusi, sekka pehmet vitsa koalitsioonipartneritele, normipärane kiitus sportlastele ja kultuurile. Igav ja hall.

Rüütlist tugevam diktsioon ja süntaks

Juba Karise esimese riiklike aumärkide nimekirja puhul mõtlesin, et sarnase valiku oleks võinud teha ka Arnold Rüütel. Karise aastapäevakõne puhul tunne kordus – sellegi oleks võinud vabalt ka vana hea Rüütel maha pidada. Hallide lokkide puudumist kompenseerib siiski Karise oluliselt tugevam diktsioon ja süntaks.

Kui aga küsida, kas kõik Eesti inimesist tundsid, et räägitakse nendega või vähemalt nendest, siis siin ei puudutanud Karis sisuliselt väikese tähega vene küsimust. Isegi mitte presidendikõne sundmenüüsse kuuluvat keeleoskuse vmt võtmes. Seega teeme riigi sünnipäeval järjepidevalt näo, et suure tähega Vene küsimus pole siin elavate venelastega kuidagi seotud. Gameboy Tetrise nimetamine oli tore, aga mu meelest jääb sellest vanematele siiski väheks.

Nüüd siis ebamoraalne sõda

Kuigi Karise kinnitusel on Eestil julgust olla moraalne, meie kaitsetahe raudne ja liitlassuhted hoitud, näitab Ukraine kogemus eriti selgelt kui oluline on, et suurtes asjades räägitakse mitte enamuse, vaid tõepoolest igaühega.

Presidendi formuleering, et Ukraina puhul on tegu suurim demokraatliku riigi ümberpiiramisega pärast II Maailmasõda, oli võrdlemisi täpne. Sest sõdu on olnud ka viimasel 30 aastal ka Euroopas ja selle lähikonnas paraku küll ja veel. Demokraatlikud riigid pommitasid Belgradi. Armeenia-Aserbaidzhaani vahel käest kätte käinud Karabahhis vist ei pea Karis Armeeniat siis vist demokraatiaks. Lisades Ameerika kui ka Euroopa demokraatide alustatud sõjad lähinaabruses nagu Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, siis oleks vähemalt moraalne tunnistada, et inimeste hukkumine on halb igasuguses sõjas. Sõltumata, kas seda alustas demokraat või autokraat.

Samas kui ma kujutan ette sellisel hetkel samas puldis pistrikust Toomas Henrik Ilvest, siis on mul sügavalt heameel, et sel kohal on siiski Karis. 

Kaljulaidi miimikateatri aeg õnneks läbi

Pandeemia suurima pitseri vajutas Karise kõnele muidugi publiku puudumine. Selle formaadi keerukust võib igaüks ette kujutada mõeldes vähegi sisukama häälsõnumi telefonisse lugemisele. Ongi raske. Kaljulaidi mulluse miimikaetenduste järel on Karise sooritus aga pikk samm normaalsuse poole. 

Kahju vaid, et stuudiolik taust vähendas muljet, et kõne peeti Estonia laval, seda indikeeris vaid kohati kaadrisse jäänud tühi orkestriauk. Rezhiilt meenutas pigem Putini viimaseid pöördumisi. Loodatavasti saab publikuvaba aastapäevakõne sisselugemise aeg aga peagi läbi.

 

Lugu ilmus 25.02.2022 Õhtulehes

https://www.ohtuleht.ee/1056550/allan-alakula-moned-karid-aastapaevakones-ikkagi-olid?fbclid=IwAR2-Wb2oV6Kbsr9iCGPOWqLnD9PNiP3UZ3NpU5VNXZ_Nkcj5wZtvG9IjDnM

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Meediavahi aasta meediavahuta,    20.12.2021

 

Meediavahi blogi avalooga „Must kolmekuningapäev sotsiaalmeedias” (9.01) seondusid kogu sektori arengud läbi aasta. Sotsiaalmeedia hiiud on kasvava surve all nii USA kui Euroopa seadusandjate poolt. Nende kodus mureks eelkõige Facebooki ja Twitteri ülemäärane poliitililine mõju – kui nad blokeerisid president Trumpi, pole ka keegi teine hoitud. Euroopa Liit ja selle suured jätkasid aga oma meediaäride kaitset, nõudes USA platvormidelt tasu Euroopas loodud sisu eest. Mõõduka eduga (Google´i aken Euroopasse, 27.01).

Uuristav ajakirjandus ja tsensuur

Eesti pole EL-i audio-visuaalmeedia direktiivi 2018. aasta täiendusi siiani üle võtnud (MeeTS: aeg on rääkida ka meedia asjast, 15.04) ja nüüd koidab hilinemise eest juba Brüsseli trahvikviitung. Kui vanades liikmesriikides kasutatakse uut direktiivi eelkõige Ameerika veebihiidude vastu, siis Eestis on keset lauda lootus sellega sulgeda kanalid Vene riigitelevisiooni vaatamiseks. Kui direktiiv uue aasta esimesel poolel siin kehtima hakkab, ootab meid ees ilmselt Läti ja Leedu tee, kes on juba põhilised Vene kanalid omaenese ametkonna kätega keelu alla pannud. See tähendab peatset riiklikku suurpuhastust ka meie teleteenuste põhipakettides.

Enne tsensuuri laiemat kehtestamist toimub aasta algul siiski korduvalt edasi lükatud rahvusvahelise meediavabaduse koalitsiooni konverents Tallinnas. Oma säratuselt ja ka sisult sarnaneb see Briti 2019. aasta algatus äsjasele USA poolt komplekteeritud demokraatia tippkohtumisele, mis peeti veebis 9-10. detsembril. (Probleem pole tsensuur, vaid selle monopol, 28.03).

Suureks läbikukkumiseks oli nii maailma demokraatia kui vaba meedia kunstviljastajatele Afganistan (Keskaeg küberruumis: Twitter ja Taliban, 25.08). Lääne meedia jaoks on proovikiviks aga Julian Assange´i protsess. Vaatamate IFJ ja Piirideta Reporterite toetusavaldustele ei ilmunud Eesti ajakirjanikelt aasta jooksul ühtki Austraalia kolleegi toetavat arvamust ja sama pattu kahetseb siinkohal ka Meediavaht.

Kergendava asjaoluna jälgis Meediavaht aga vaba ajakirjanduse armatuuri paigaldamist Eestisse.

Ühte Kalamaja korterisse registreeritud MTÜ Uuriva Ajakirjanduse Keskus ee:Baltica juhatuse liikmed on Holger Roonemaa, Indrek Treufeldt ja Inga Springe. Treufeldt kuulub ka Riias asuva Sihtasutuse Balti Uuriva Ajakirjanduse Keskus Re:Baltica juhatusse. (Korruptsiooni paljastava ajakirjanduse struktuur, 21.01). Riiast lähevad niidid globaalsete suunamudijateni, mille tänavuseks täheks olid oktoobris lekkinud Pandora paberid. Nii jagatakse üle ilma omadele armu ja võõrastele hirmu. Oktoobrist on Treufeld ametlikult palgal Kadriorus.

Pärisõnnest puudub vaid null-käibemaks

Eesti Meediaettevõtete Liit, EML, vaidleb aga Brüsselis ERRiga, millises mahus ja millega üleüldse võiks viimane veebis esineda (Kõrvaline võrguvõitlus. EML-ERR, 23.02). Kuuljaid pole leidnud Erik Roose üleskutse nõuda üheskoos USA platvormidelt meie sisu kasutamise eest väärilist tasu. Küll on EML avaldanud vaga soovi, et Google´i ja Facebooki vastu läheks nende eest sõtta Eesti riik.

Samas on pandeemia tõhusal toel digipööre nii tellimuste kui reklaami müügil Eesti kontsernimeedias kulgenud loodetust edukamalt. 3/4 EkspressGrupi tulust on digist ja poolele läheneb ka Postimees Grupi digitulu. Seejuures loeb varasemast kodusem rahvas ikka ka paberlehti. Pea muinas-olukorda häirib veel vaid ajalehtede käibemaks, mida EML tahaks nullida!

Radikaalseid omanikuvahetusi Eesti meedias tänavu ei toimunud. Ekspress Grupis vormistas põhiomanik Hans H Luik kasumilooma Printalli enda nimele ja seejärel tuli teade tundmatu päritoluga raha pööritanud soomlaste fondi lahkumisest EG omanikeringist (nende tükk oli 13%). Luige osalus ületas seejärel EG-s ametlikult 70% joone. (Trükitüng Ekspress Grupile, 21.06 ja HHL-i kroonijuveelid, 12.07). EG aktsia hinnakasv on pärast neid tehinguid veelgi kiirenenud ja aastaga on aktsia hind kahekordistunud. Jutud, et Luik võib EG ainuomanikuna börsilt lahkuda pole kinnitust leidnud, aga need pole ka kadunud. Niisamuti jutt, kuidas Luik otsib soomlaste asemele EG-sse enda kõrvale uut partnerit. Kontserni ostjõudu kinnitas eelmisel nädalal ligi 80 töötajaga Geenius Meedia portaalide ja ajakirjade ülevõtt. Selliseid sööb Luik hommikueineks.

Postimees Grupi teleraadio sõsaras Duo Media Networks´is toimunu iseloom pole veel selge. Jüri Piheli kuulutuse järgi on kõik tegevused PG-st eraldatud, telekanalid ja raadiojaamad kõik välja ostetud ning kõigile telekanalitele pandud ka uued nimed. Kontor on aga ikka Postimehega samas majas ja omanikeringis jätkab PG omanik Margus Linnamäe.

Uued peatoimetajad said 2021. aastal Postimees (Marti Aavik), Eesti Ekspress (Merili Nikkolo), Elu24 (Katrin Lust), Müürileht (Aleksander Tsapov), Lääne Elu (Kaire Reiljan), Saarte Hääl ja Kadi Raadio (Mele Pesti) ja Raadio Elmar (Andres Panksepp). On olnud ka suurema rotatsiooniga aastaid.

Sisuliselt ainult ERRi töötajate häält kandev Eesti Ajakirjanike Liit ületas uudiskünnise vaid siis kui kultuuriministeerium keeldus eelkõige kirjanike liidu sosistusel ajakirjanikke lubamast riikliku lihapoti lähedalegi (Miks loov-ajakirjanikud jälle korvi said, 28.06). Aasta jooksul taunis EAL neljal korral Valgevene ning ühel korral Afganistani ja Katari võimude tegevust. TV3-st koondatud kolleegide kaitseks aga sõna ei võetud.

Jätkus taskuhäälingute ja veebipäevikute buum. (Sada ja üks jutusaadet, 1.03). Tussisööjad on nüüd podcastide top-10 lõpus, tipus aga Blondcast. Nende vahel sebivad Eesti roimad, Külmavärinad, Betsafe, Lobjakas vs Vooglaid, Investeerimisjutud jt.

Blogides ilmub iga päev mitukümmend uut postitust. Teravpliiatsiks on sel väljal Anu Tootsi ja Raul Malmsteini mullu alustanud Sharpminder. Uusimast meediast nimetaks Oudekki Loone katseid Tik-Tok-is.

Tehno-tõllud ja kohalik meedia

Eesti tehnohiidude idud, ehk Asutajate Klubi 15 liiget, alustasid sariannetustega oma poliitlemmikutele (Inglist sirgub oligarh, 31.05). Ükssarviklased on harjutanud ka veebi-meediasse investeerimist (Levila). Aga osalus on võetud ka Põhjarannikus, mille kodulinnas Jõhvis alustab IT-kool. Uuel aastal kuuleme üksarviklaste rahast rohkem, sest lisaks rahvusele on sel pandeemia ajal kiiresti kasvaval kapitalil ka muud poliitilised ja meedia-huvid. Nagu igal muulgi suuremal nutsul.

Kohalike valimiste tõttu said tähelepanu maakonna- ja omavalitsuslehed (Vallameedia valimisaasta, 11.01 ja Äripäev ad portas. 9.04). Kasvas Facebookis toimuv kohalik arutelu, millega omavalitsuslehtede ja ka maakonnaväljaannete roll valimisdebati kandjana kahanes.

Äripäeva üldpealetung maakonnameediasse jäi arvatust tagasihoidlukumaks. Piloodina alustanud Lääne-Virumaa Uudiste toimetaja Indrek Ojangu naasmine autode juurde ei näe välja eduloona. Kohalik uudisteveski annab aga Aivar Hundimäe otsejuhtimisel kuni 10 nuppu päevas ja maha kanda on seda projekti veel vara.

Kolhoosist lahkumine

Meediavahi aasta teine avalugu oli pressipreemiatest (Ajakirjanduspreemiaid sajab aasta läbi, 9.01). Aasta lõpus tuli aga teade Postimehe lahkumisest EML-i preemiasüsteemist. Meediainimestele üldteada põhjust pole seni avaldatud – Margus Linnamäe omanduses Postimehele on preemiate jagamisel sektori esindusorganisatsioonis mitu aastat tehtud kambakat. Ja kuigi Postimehe peatoimetaja eitab seejuures Pressinõukogust lahkumise perspektiivi, saab Postimees ka seal konkurentide poolt järjest lüpsta. Küsimus jääb lauale vaatamata, et PG tegevjuht Toomas Tiivel on 2022. aastal EMLi roteeruv esimees.

Vastus küsimusele, milleks on hea Postimehe lahkumine ühispreemiate süsteemist on sama mis Ühendkuningriigi lahkumisel Euroopa Liidust – EL kaotas kindlasti, kas ÜK aga midagigi võitis pole veel selge neile endilegi.

2021. aastal ilmus blogis Meediavaht.ee 30 sissekannet, osa neist lisaks ka Õhtulehes, Pealinnas, Õpetajate Lehes ja Edasis. Suvel alustas iganädalane Meediavahi podcast Pealinnas veebilehel pealinn.ee

 

Sama lugu ilmus Õhtulehes 21. detsembril 2021

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Eesti riiklus ekvaatorit ületamas,   26.11.2021

 

Sõna ekvaator tuleb hilis-ladina keelest, kus nii nimetati ööd ja päeva võrdsustavat pöörijoont

(circulus aequator diei et noctis). Ekvaatoril kestab öö ja päev aastaringselt võrdselt 12 tundi. Kui Eesti Vabariiki tabanud okupatsioone pidada ööks ja iseseisvusaegu päevaks, siis just nüüd oleme jõudmas rajale, kus ööst pikemaks saab päev.

Vabariik sündis vangipõlve

1918. aasta veebruarist ei saa me kirja ühtegi vaba riigi päeva, kuigi see riik 24.02 välja kuulutati. Kui peale tungivad sakslased üldse vastupanu kohtasid, oli selleks punakaart, mitte Eesti riigi vägi. Meie Vabariik sündis vangipõlve.

Esimese reaalset iseseisvust saame rehkendada vahemikust 11.11.18 -21.06.40.

Reservatsioone saaks teha alguskuupäeva suhtes – Ajutine valitsus küll alustas samal päeval Saksamaa sõjakaotusega tegevust, kuid valitsusjuht Konstantin Päts oli kuni 17.11 sakslaste käes vangis ja võimu üleandmisleping sõlmiti Saksa esindajaga Riias 19.11. Mõni tahaks ka arvestada, et osa riigist oli Vabadussõja ajal uuesti okupeeritud, kuigi pealinn püsis vaba.

Ka esimese iseseisvuse lõpupäeva üle võib vaielda. On neid, kes peavad 21.06 asemel olulisemaks Punaarmee sissemarssi 17.06. Ja neidki, kelle meelest kadus iseseisvus juba baasidelepinguga 28.09.39.

Vabariigi vilksatusi on nähtud 1941. ja 1944. aastatel kui punavõim asendus natsidega ja vastupidi, kuid de facto iseseisvust ei suudetud taastada kummalgi puhul.

Praeguse iseseisvusaja algus enam laia vaidlust ei põhjusta – 20.08.1991. Ja siiski oli veel 10 ja eriti 20 aastat tagasi palju neid, kes tahtnuks Edgaripäeva asemel iseseisva riigi taastamist arvestada põhiseaduse rahvahääletusest 28.06.92 või põhiseadusliku valitsuse ametisse asumisest 21.10.92. Või ka lausa Vene vägede lahkumisest 31.08.94. Tõsi ka see, et nn Nõmme valitsuse käsitluse järgi see riik ju vabaks ei saanudki.

Lisaks, igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kelle arust praegune riik taaskaotas oma iseseisvuse Euroopa Liitu astumisega 2004 või eurole üleminekuga 2011. Euroopa ühisriigi paadunud pooldajana on minu arusaamise järgi kõik EL-i liikmed riikliku iseseisvuse siiski säilitanud.

Okupatsiooniööst pikemaks sai vabadusepäev 25. novembril

Teist iseseisvusaega arvestame niisiis alates 20.08.91.

Iseseisvuses daatumites selgusele jõudnuna on nelja okupatsiooni kogukestuse rehkendamine juba puhas matemaatika – 18 948 päeva.

Kaks iseseisvusaega kokku jõudsid 18 948 päeva rajani tänavu 25. novembril. Seda päeva võikski mitmete reservatsioonidega pidada meie riikluse ekvaatoriks.

Aga nagu öeldud, sobiks lähtuvalt ajaloolis-poliitilisest maitsest seda joont ka veel julgelt uude nädalasse või isegi järgmisse aastasse nihutada. Fakt on aga see, et Eesti riiklus on jõudnud ekvaatori piirkonda, kus de facto iseseisvat riiki on olnud kauem kui selle riigi okupatsiooni. Meie vabadus on nüüd pikem kui vangipõli.

Seda tänupüha võiks ka riiklikumalt tähistada

Seda omamoodi tänupüha võiksime hoopis laiemalt ja ka riiklikult tähistada. Pidasime ju suurelt riigi 100 aasta juubelit, millest suurem osa oli olnud tegelikult okupatsioon. Aga alles nüüd on vaba riik vangipõlvega tasa. Tasa-olekuks pole enam mingit põhjust!

Praegusel pimedal ja rõskel taudiajal võiksime meie saavutusi rohkem esile tõsta ja üheskoos rõõmustada oma rahva ja riigi pärast.

Tallinnas ajalookonverentsil laupäeval käsitletakse muistset vabadusaega, mille lõpetanud ristisõja järel uuemate käsitluste järgi säilitasid paljud eesti soost ülikud oma juhtpositsioonid ja rahvas isiklikud vabadused. Loodan, et me ei jõua oma ajaloo ümberkirjutamisega siiski jälle sinna, kus öö ja päev segunevad nagu Ernst Enno sõnadele okupatsiooni ajal tehtud Rein Rannapi laulus „Nii vaikseks kõik on jäänud”.

 

Lugu ilmus 26.11.2021 Õhtulehe veebis

https://www.ohtuleht.ee/1049377/allan-alakula-eesti-riiklus-ekvaatorit-uletamas-iseseisvusaeg-pikem-kui-okupatsioon

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Talumistasu ja tuulikukasu,   22.11.2021

 

Justiitsminister Maris Lauri ületas eelmise esmaspäeva, 15. novembri, hommikul künnise MKM-i tuulikutalumistasu eelnõu blokeerimisega. EPLi sahina järgi saanud minister seepeale RE fraktsioonis kõva kolaka. Pidigi saama, sest neljapäeval pidas fraktsiooni nimel suures saalis kliimakõne Siim Kallas, kes tiivustas määrima tuulikuehitust põhiliselt omavalitsustele mineva tuulikutasuga, millega Lauri päri polnud.

Siimu tütar Kaja, RE esimees ja peaminister (pildil), loetleb oma veebis varasema töökogemuste seas kuulumist kuue erineva Eesti tuulepargi nõukokku (Roheline Ring, Tooma, Paldiski, Hiiumaa, Viru-Nigula, Pakri). Kümne aasta eest oli ta ka kogu sektori suunamudija MTÜ Tuuleenergia Assotsiatsioon juhatuse liige.

Seesama MTÜ saatis veel 15. novembril minister Laurile pöördumise, mis lõpeb hoiatusega: See (eelnõu) on kriitiliselt tähtis ja selle protsessi aeglustamine annab negatiivse suuna nii uutele kui juba arenduses olevatele projektidele, mis omakorda süvendab Eesti energiakriisi. Selle all on Terje Tali, ühingu tegevjuhi nimi.

Kruuse isegi Laurist kriitilisem

Uudiskünnist pole aga tänaseni ületanud põllumajandusminister Urmas Kruuse (RE) 6. septembri kuupäeva kandev vastus samale eelnõu väljatöötamise kavale (VTK). Kui Lauri vastulaused on kantud pigem tuuletöösturite võrdse kohtlemise murest, siis Kruuse esitatud 14 punkti palistatab ehe äng maarahva pärast. MKMi ametnike jutt, et peale justiitsministeeriumi saadi kõigi teistega hakkama, pole õige. Põllumajandusministeeriumi märkused muudaks eelnõu mitmeid põhimõtteid.

Näiteks kirjutab Kruuse:

Talumistasu suurus ei pruugi kompenseerida tuulepargi rajamise tõttu piirkonnast lahkunud või tegevuse lõpetanud ettevõtete tegevust või piirkonda saamata jäänud muud tulu.

Tuuleparkide rajamise tõttu ei tohi hakata kannatama maapiirkonna elanike heaolu ning tuleb arvestada ka üldist elukeskkonna mõju, mida ei ole võimalik rahaliselt kompenseerida. Vältida tuleks olukordi, kus astutakse üle kohaliku kogukonna arvamusest ning ainukeseks argumendiks, miks KOV nõustub tuulepargiga, on talumistasu saamine.

Hinnanguliselt on omavalitsusi, kuhu tuuleparke võimalik rajada ca 50. VTK-s võiks välja tuua potentsiaalselt tuuleparkideks sobivad alad, et lugeja saaks parema ettekujutuse võimalike majanduslike, sotsiaalsete ja regionaalsete mõjude mastaabist.

VTK annab KOV-le täiendava võimaluse kasutada suure osa saadavast tulust vabal valikul. KOV võib kohalikele elanikele suunata kuni 50% talumistasust. Leiame, et KOV-le peaks jääma paindlikkus, kuid samas tuleks tagada, et reaalselt mõjutatud piirkonnad (sh elanikud) saaksid kompenseeritud negatiivsetest mõjudest. Kavandatud muudatustest pole kasu, kui talumistasu ja hoonestustasu liigub ainult KOV-i üldeelarvesse.

Kohalikud peavad tuuleelektrijaamast tingitud piiranguid taluma pidevalt, kuid tuuleelektrijaama valdaja makstav tasu on otse seotud ainult toodetud megavatt-tundidega. Talumistasu tuleks maksta ka siis, kui jaam ei tööta maksimumvõimsusel või on kasutusest väljas (nt rike, kohtuvaidlus vms). Alternatiiv oleks lähtuda tuuleelektrijaama maksimumvõimsusest või kehtestada minimaalne talumistasu teatud perioodile, kirjutas Kruuse.

Aplausi ei kosta ka valdadest

Ja kui nüüd arvata, et peamine kasusaaja sellest eelnõust on omavalitsus (mõistagi peale tuulikulobi), siis Linnade ja Valdade Liidu (ELVL) vastuskiri seda ei kinnita. „Võib täheldada, et tegemist on üsna arendajate huvidest lähtuva regulatsiooniga,” nendib ELVL-i tegevjuht Veikko Luhalaid (KE) alustuseks. Omavalitsuste kurtmised seoses talumistasudest tekkiva halduskoormusega jätan kõrvale, kuid tuleb nõustuda, et see poleks enam mingi kaevandustasu, mis laekub otse valla eelarvesse – nüüd tuleks tegeleda ka va elanikkonnaga. Sõkalde vahel on aga ka ELVL-i kirjas terad:

Talumistasude maksimaalne suurus on piiratud väidetavalt selleks, et mitte välistada energiatootmisest mõistliku kasumi teenimist. Pole aga selge, millistel arvutustel põhineb talumistasu piirmäär 0,5 eurot tuuleelektrijaamaga toodetud megavatt-tunni kohta.

Kui KOV soovib suurendada talumistasu tuuleelektrijaama kohta, siis jõustub see kõige varem viie aasta pärast. Arvestades tuleviku elektrihinna turbulentsi oleks loogilisem siduda talumistasu paindlikult elektrituru hindadega.

Eelnõu kohaselt rakendatakse „talumistasu“ tuuleelektrijaama suhtes, millele ehitusluba on antud pärast uue seaduse jõustumist. Sellega tekib ebavõrdsus enne seaduse jõustumist rajatud tuulikute suhtes.

„Talumistoetust“ ei saa isik, kelle registreeritud elukoht ei asu vastavas piirkonnas. Välistatakse need, kel on seal suvekodud, aga ametlik elukoht mujal.

VTK paneb tuuleelektrijaama talumiskohustuse mh kinnisasja omanikule, kuid talumistoetust makstakse üksnes registreeritud elukoha järgi. Võib juhtuda, et registris järgi on korteris või üksikelamus isikud, kes seal püsivalt ei ela. Seega võivad osutuda kasusaajateks ka need, kes poleks eelnõu mõttes õigustatud häiringute leevandamiseks mõeldud toetust saama.

Elagu kapitalism!

Siim Kallas tõi Riigikogus eeskujuks Taani, mis on voolu tegevate tuulikute alal eriti tubli olnud. Mul on aga ettepanek Kallaste perele võttagi ette just Taanis hästi töötav kohaliku kasu seaduse analoog. Seal ei alga protsess omavalitsuse äraostmisest, vaid esimese asjana on kehtestatud kinnisvara turuväärtuse languse täielik hüvitamine tuulikute ümbruse maa ja majade omanikele. Kapitalismis normaalne asi – kui kellegi äritegevuse tõttu kellegi teise vara väärtus langeb, siis tuleb see pikema kobinata viimasele esimese poolt hüvitada.

Mul pole kõhklust, et sama printsiibi rakendamisel kaoks kogu Eestis senised vastuseisu vallid ka kanalate, tselluloositehaste ja karjääride eest. Aga mul on suur kõhklus, kas Eestis on selleks piisavalt kapitalismi.

 

Lugu ilmus 22.11.2021 Õhtulehes

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Eto ne karma, eto e-Narva ,   07.11.2021

 

 

Politsei on Narvas teinud kõvasti tööd, võttes rajalt maha valimised võitnud Katri Raigi (pildil, ekraanitõmmis lehelt katriraik.ee) nimekirjas teise tulemuse teinud mehe, peaaegu linnavolikogu esimehe Segei Gorlatshi. Kuna kahtlus käib internetivalimiste kohta, siis väärib erivaatlust ka kogu Narva e-valimiste tulemus.

Kohalikest valimistest osavõtt Narvas (46,6%) jäi märgatavalt alla Eesti keskmisele (54,5%), vahe 7,9 protsendipunkti. Veelgi rohkem jäi riigi keskmisele (46,8%) alla aga Narvas antud e-häälte osakaal (29,2%), see oli juba miinus 17,6 protsendipunkti.

Enim anomaaliaid ristiema projektis

Nimekirjades oli e-häälte osakaal Narvas järgmine:

Katri Raiki nimekiri 31,5%.

Nimekirja ristiema ja enim hääli kogunud Katri Raik ise jäi e-häälte osakaalult oma nimekirja keskmisele pisut alla (4 protsendipunkti). Politseilt häälte ostmise kahtlustuse saanud nimekirja nr kaks Sergei Gorlats sai e-hääli (35%) pisut üle keskmise, aga selles nimekirjas on palju suuremaid küsitavusi.

Kogu planktonit arvestamata (Raigil oli linna pikim nimekiri) on näiteks üle 35 hääle saanutest e-häältena üle poole oma saagist saanud Aleksandr Zrajev, Darja Berestova, Oleg Stroganov, Kirill Novak, Kalmer Janno.

Tugevalt üle linna ja ka oma nimekirja keskmise on e-hääli võtnud ning ka volikogu liikmeks saanud näiteks Jana Kondrashova (46,2), Anton Pratkunas (44,0%), Marina Shurupova (46,8%).

Keskerakonna e-häälte osakaal 24,7% jääb selgelt alla Narva niigi madalale tasemele.

Silma jääb Sergei Nikitin (41,9%), Heli Adamovitsh (41,8%).

Volikokku jõudnuist kerkib kulm ainult Viktorija Lutuse puhul (44,1%).

Valimisliit Elagu Narva 31,7% (nö Jevgrafovi nimekiri).

Anomaalselt kõrge on Igor Rogovi 66,4% ja Sergei Hiisku 54% e-häälte proportsioon. Silma hakkavad ka Ilja Fjodorov 45,5% ja Roman Treial 45%,

Eesti200 e-häälte osakaal 31,4% on selle erakonna üleriigilise tulemusega (67%) võrreldes anomaalselt madal.

Sel taustal hakkavad eriti silma kandidaadid, kes on saanud siiski üle poole oma häältest interneti kaudu: Aljona Kordontshuk, Jekaterina Shkalikova, Marina Druzhinina (neist, kes said kokku üle 25 hääle).

Üldrahvalik mäng

Katri Raik on avaldanud kahetsust ning number kaks on volikogu esimehe kohalt vahetatud viienda tulemuse teinud mehe vastu. Uus poliitika, alga! Võim on käes ja on see siis saadud ostetud, müüdud või ka varastatud häältega, seda enam keegi ei muuda. Mis omakorda innustab edu toonud hääletusvõtteid rakendama ka järgmistel valimistel, sest vahelejäämise risk on madal ja kõrgeimaks karistuseks volikogu koha kaotus uurimise ajaks. Vähemalt seni, kuni keegi pole tõstnud küsimust, et kahtlasel viisil saadud hääled tühistada.

Kui Raik ütles Gorlatshi skandaali peale, et häälteost on Narvas nagu „üldrahvalik mäng”, siis tulekski kahtlustava pilguga vaadata läbi kõik kandideerinute nimekirjad. Sealjuures ka kogu valimiste võitja nimekiri ja mitte piirduda ühe kahtlusalusega.

Mõistagi oleks suur abi riigi valimisteenistuse seni hävitamata andmestikust, mille alusel saaks soovi korral tuvastada kõik grupihääletused. Seejuures mitte piirdudes ainult paljukannatanud Narvaga.

Keegi ju ometi ei usu, et internetivalimiste erakordseid võimalusi on taibanud Eestis ainsana ära kasutada Narva linnavolikokku pürginud. Olukorras, kus valimisjaoskond võib asuda igas arvutis ja maa on kaetud juhtmevaba andmeleviga, võib iga kandidaat vastavalt oma rahakotile valimisjaoskonnaks muuta iga supelasutuse ja kõrtsitoa. Tavaliste kahtlusaluste puhul ei aita ka rahakott – hooldekodudele, kaitseväele ja muudele erirezhiimiga asutustele ligipääsu saavad tagada vaid inimesed, kelle on ametisse pannud just need, kes sellistes hääletusvabrikutes pumba juurde pääsevadki. Sellistes tingimustes on politsei poolt vahelevõtmise risk täpselt nii suur nagu praegu näeme – võimalik ainult Narvas!

No ja menetleb siis politsei ja võib-olla ka kohus siis kasvõi järgmiste valimisteni seda õnnetut Gorlatshi. Õnnetut sellepärast, et ta tegi ju vaid midagi sellist, mille toimepanemises on e-valimiste tulemusi vaadates põhjust kahtlustada väga palju laiemat kandidaatide kontingenti.

Pressime pulli-pilgul edasi?

Oma mainehoobi saab muidugi sellist imelikku asja menetlev politsei (nagu ta sattus pilke alla tänaval kaks-pluss-üks reeglit jõustades). Suurem mats läheb siiski kogu valimissüsteemi ja seeläbi kogu avaliku võimu legitiimsuse, tegelikult siis kogu Eesti riigi pihta.

Kusjuures lahenduseks pole vaja jalgratast leiutada – internetis kontrollimata asukohas käiv valimisvõimalus tuleb lõpetada niisamuti nagu seda on teinud mitmed veebivalimisi katsetanud Lääneriigid. Pulli-pilgul edasi pressides oleme juba ühes väärtusruumis Venemaaga, kes kasvava kiirusega on asunud e-valimisi praktiseerima.

 

Artikkel ilmus 7.11.2021 Õhtulehe veebiväljaandes

 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Valimiskontrastid pealinnas ja riigis,     26.10.2021

 

 

E-valimiste üldnumbreid lapates ilmnevad suured kontrastid eri linnade, Tallinna linnaosade ja erakondade vahel. Loomulikult mõjutab internetihääletus oluliselt valimistulemusi ja ainult pime või siis pilukile makstud silm ei näe seda.

 

 

Tallinna valimistest osavõtt 54,5% langes kriipsupealt kokku riigi keskmise valimisosalusega.

E-häälte osakaalult (45,7%) jäi Tallinn aga riigi keskmisele (46,8%) pisut alla.

Ringkonniti kõikus linna piires valimistest osavõtt üsna tugevalt (kuni 15 protsendipunkti), olles kõrgeim Nõmmel 65,4% ja madalaim Lasnamäel 50,8%.

Tallinnas antud e-häälte osakaalu kõikumine (kuni 31,3 protsendipunkti) oli ringkonniti aga kaks korda suurem kogu osavõtu kõikumisest (15 protsendipunkti). Kõrgeim oli e-häälte osakaal Kesklinnas 61,3% ja madalaim Lasnamäel 30,0%. Mis tähendab, et ka antud e-häälte osakaalus oli linnas ringkondade vahel lausa kahekordne erinevus. Korelatsioon madala e-häälte osakaalu ja valimistest osavõtu vahel ilmnes Lasnamäel ning kõrges otsas Pirital ja Nõmmel. Samas linna suurima e-häälte osakaaluga Kesklinnas jäi üldine osavõtt alla linna keskmisele.

E-häälte osakaalult reastuvad Tallinna ringkonnad järgmiselt (e-häälte osakaal, valimisosalus):

Kesklinn

61,3% /53.5%

Pirita

57,2% /64,1%

Nõmme

54,6% /64,5%

Kristiine

53,4% /57,7%

Haabersti

48,1% /53,9%

Põhja-Tallinn

45,3% /52,0%

Mustamäe

42,7% /54,9%

Lasnamäe

30,0% /50,8%

 

Justkui üks linn, aga valimismooduse P/E (paber versus e-hääletus) suhtes on kuni kahekordsed erinevused.

Kellele on see kasulik?

Vaatame e-häälte osakaale erakondade lõikes Tallinnas ja Eestis:

RE 72% /64%

E200 71% /67%

SDE 67% /59%

Is 55% /53%

EKRE 34% /31%

KE 28% /30%

Seega oli Tallinnas ja Eestis e-hääletus kõige soodsam hääletusmeetod Reformerakonnale ja Eesti200-le. Kaotuses konkureerisid selles kanalis Keskerakond ja EKRE. Personaalselt Mihhail Kõlvart (pildil) sai Lasnamäel oma häältest vaid 22% interneti kaudu, millega ta jääb tugevalt maha nii KE Tallinna (28%) kui Eesti (30%) näitajatest.

Torkab ka silma, et RE, E200 ja sotside e-osakaal on Tallinnas nende riigi keskmisest märgatavalt kõrgem. Samas Keskerakond on ainus erakond, kelle e-häälte osakaal Tallinnas on madalam kui riigis keskmiselt.

Nii nagu valimisringkondade suurused ja piirid, mõjutavad valimistulemust oluliselt ka erinevad valimisviisid. Mitte ainult Ameerikas ja Inglismaal.

Polnud juhus, et opositsiooniparteid püüdsid enne valimisi tõsta Tallinnas uute valimisjaoskondade asukohtade ja lahtiolekuaegade küsimust. Loomulikult oli see küsimus suunatud paberhääletuse vastu üldiselt, eriti aga Lasnamäel, kus Keskerakonna edu on kõige suurem.

Riigi valimisteenistuse ametlik valijakaart kui ka meediakampaania olid aga üheselt suunatud ainult e-valimiste eelistamisele (Pane oma e-hääl kõlama!). Muidugi polnud seegi juhus. Reformierakonna peaministrile alluv riigikantselei tegutses sellega üheselt Reformierakonna valimishuvides.

Kui e-valimised senisel moel jätkuvad, siis vähim, mida selles kanalis selgelt kaotavad KE ja EKRE, teha saavad, on riikliku teavituskampaania tasakaalustamise nõudmine. Samas e-valimiste vastu frontaalrünnakut pole neilt põhjust oodata – ametlik ja tugev e-hääletuse vastane positsioon lülitaks need parteid erakondade esikolmikust välja.

E-valimiste skeptikute suurim lootus ja pooldajate hirm asub täna väljaspool Eestit

Pandeemia kattevarjus Venemaal kiirendatud e-valimiste katseprojektid on jõudnud lähedale nn distantsvalimiste muutmisele üleriiklikuks. Hiljemalt 2024. aasta kevadeks kui Venemaal toimuvad presidendivalimised, on seal ka e-hääletuse süsteem üle riigi kasutamiseks valmis.

Suure tõenäosusega saavad seal e-hääletada ka Eestis elavad kümned tuhanded Vene kodanikud. See oleks e-valimiste siinsete pooldajatele isegi väike võit – samad Vene kodanikud võivad järgmistel Eesti kohalikel valimistel ehk olla ka oma elukohamaal senisest aktiivsemad e-valijad.

Vene valimisi pole aga meil ega Läänes laiemalt kombeks pidada ausateks, õiglasteks, läbipiastvateks, legitiimseteks jne jnt. Kuna edaspidiste Vene valimiste internetis antavate häälte osakaal muutub otsustavaks üle riigi (viimasel katsel otsustati nii Moskva linna tulemused), siis tuleneb siit ka suur maineprobleem Eestile.

Me võime teha mida iganes, seletades maailmale, et need polnud üldsegi meie, kes õpetasid Vene karu e-hääletama. Kes ja miks peaks meid uskuma? Esiteks, me oleme selle karu naaber, (b)meil oli see süsteem rakendatud varem ja (c) meie spetsialistide otsest osalust Vene süsteemi kavandamisel ei saa kõvasti eitada, sest Vene pool võib igal hetkel selle info välja panna ja me teame seda.

Estonia järku küsimus

So what, säutsub seepeale kindlasti Ilves ülejärgmisel sügisel. Aga probleem on mingis mõttes sarnane Estonia laevahukuga. Mitte niivõrd asjaolude selgitamise poolest, kuigi ka e-valimiste taustas on avamata peatükke küll ja veel. Eelkõige on see riigi maineprobleem, kuna e-valimistest on teatava eduga õnnestunud kujundada osa Eesti kuvandist.

Kui Läänel on vaja uputada Vene e-valimiste tulemusi, siis ei hakka seal keegi end vaevama seletamisega, et Eesti e-valimistega on hoopis teine asi. No ja kui siia juurde lisandub Venemaa aus ülestunnistus, et kopeerisid oma parima arusaamisega Eesti süsteemi ja kasutasid ka meie spetsialistide abi, siis rohkem polegi vaja.

Palju aastaid oli Estonia-nimeline laev merepõhjas maailmas tuntud rohkem kui sama nime kandev riik. E-valimiste läbimurre Venemaal naelutab maailma tähelepanu tippu ka Eesti e-valimised. Sellisest tuntusest pääsemiseks polegi tegelikult muud võimalust kui e-valimisi kapitaalselt reformida, mille tulemusena need enam hääletamise ega häälte lugemise poolest ei erineks oluliselt pabervalimistest.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Kuidas e-hääle kõla koroonaga tuuniti,       19.10.2021

 

 

EKRE mõtleb minna kohtusse ametliku valimislehe küljes kolm päeva kõlkunud programmi tõttu, mis eestindas Silveri Hõbedaks, Eve Õhtuks ja Leo Lõviks. Krister Paris EPL-is avaldab lootust, et keegi hageb e-valimisi Smart-ID kasutajate eiramise eest. Kumbki ei räägi aga asjast.

Moskva mureke

Napilt kuu aja eest Moskvas toimunud e-valimistel polnud opositsiooni kahtluste põhialuseks probleemid valijarakendisega, katkestused süsteemi töös ja muu tehniline jama, mida esineb iga kord ka meil. Põhiliseks oli väide, et võimupartei kandidaadid said internetis proportsionaalselt rohkem hääli kui neile anti paberil ja see äratas kahtlust.

Kusjuured sealsed lahknevused olid meil esinevate erinevustega võrreldes isegi väiksemad:

Moskva valimiste jälgimise ühiskondlik staap teatas, et Ühtne Venemaa sai 44,77% kõigist e-häältest ja 30,10% paberil antud häältest. Kommunistid said internetihäältest 15,53% ja paberhäältest 30,40%.

Eestis anti sel korral kõigist häältest internetis ligi 47%, mida on eelmisel Riigikogu valimisel tehtud rekordist mõne protsendi võrra enam. E-hääletamise osakaalult jääme Moskvast (kus see oli ca 60%) maha, aga mitte väga pikalt. (fotol Ühtne Venemaa peakorteri ees toimunud kommunistide meeleavaldus e-valimiste vastu, https://en.currenttime.tv/a/31469757.html)

Saabuvast katastroofist säästab e-hääl!

Eesti riiklik valimisteavitus käis seekord varasemast teisiti. Igale valijale saadetud ametlik valijakaart reastas kõik valimisviisid ning alustas esmakordselt e-valimisest. Mis oli selgelt poliitiline valik, sest e-häälte hulk on meil küll enamasti kõigil valimistel tasapisi kasvanud, aga jäi ka seekord veel alla paberil antud häältele. E-hääletuse esimeseks tõstmist võis põhjendada pandeemiaga või tehnilise progressiga, aga fakt on, et see valimisviis pole täna veel enamiku Eesti valijate eelistus. Fakt on ka see, et interneti kaudu ja jaoskondades hääletamisel on erakondade vahel suured erinevused ning ühe valimisviisi riiklik eelistamine mõjutab valimistulemust. Niisamuti, nagu on oma mõju valimistulemusele ka avatud valimisjaoskondade arvul, asukohtadel ja lahtiolekuaegadel.

Riiklik propagandakampaania „Pane oma e-hääl kõlama” kostis seekord `heleda jaalega` ühtviisi riigi- ja erakanaleist. Kusjuures vanal moel valimisjaoskonda eel-hääletama mineku teavitusi üleriigilistest kanalitest peaaegu ei kostnudki. Sellele lisaks stimuleeriti ka riigimeedia uudisvoos e-hääletamist täiendavalt just valimisnädalal reportaazhidega üle riigi väga äkki patsientidega täitunud koronaariumidest. „Saabuv katastroof” oli see sõnapaar, millega kirjeldati seisu haiglates. Mis tõlkes tähendas, et kui Sa tõesti soovid valimistel osaleda ja seejuures ka ellu jääda, siis on selleks ainus viis e-hääletamine.

No võtkem näiteks Tartu

Riigi valimislehel pole mitmesuguse kiiresti lisanduva statistika seas ikka veel erakondadele antud e-häälte koondarve. Mäletame veel ju hästi aegu, kui üleriigilised e-hääletamise tulemused kuvati tele-ekraanile kohe pärast valimisjaoskondade sulgemist, millest algul rõõmustajad pühkisid kesköö paiku sageli pisaraid kui olid saabunud ka paberhäälte protokollid.

Saame aru, et seekord oli pühapäeval e-hääle paberil muutmise võimalus ja kohe e-häälte koondarve ei tekkinud. Et neid numbreid pole avaldatud ka esmaspäeva õhtuks on siiski vabanduseta.

Erinevalt teistest omavalitsustest on seni e-hääletamisest ülevaate saamine keerulisem Eesti peamises linnas, Tallinnas, kus see esialgu vaid ringkondade kaupa. Aga ka juhuvalikuna mõnda ringkonda kaheksast klikkides kordub pealinnas mujal Eestis esinev hääletusmuster. E-valimistega on võitnud Reformierakond, Eesti 200 ja SDE ning kaotanud EKRE ja Keskerakond. Isamaa on kahevahel.

Teiste omavalitsuste e-tulemused on kergemini jälgitavad. Neid sirvides saab paremini aru, miks e-valimiste tulemusest rääkides kasutavad e-valimiste aususe-eksperdid hääletanute üldarvu ja oma varasemaid teooriaid (Kristjan Vassil ja Mihkel Solvak Postimehes), aga mitte värsket e-hääletamise detailset tulemust.

Disproportsioon erakondadele paberil ja internetis antud häälte vahel on jõhker. No võtkem näiteks Tartu, niiöelda linn.

Paberil ja e-hääli anti seal peaaegu pooleks, pisikese kaldega paberi kasuks. Üldproportsiooniga unisoonis oli vaid Isamaa, kes sai oma häältest paberil 51%, mis oli täpne Tartu keskmine.

Seevastu Reformierakond sai oma häältest paberil vaid 44%, põhiosa tuli internetist. Koalitsioonipartneri SDE paberhäälte osakaal oli 41% ja Eesti 200-l üldse vaid 40%.

Samal ajal samas linnas on EKRE häältest paberil antud 74% ja Keskerakonna häältest 71%.

Sarnased hääletusviisist tulenevad erinevused parteide vahel esinevad ka Pärnus (kus paberhäälte osakaal oli Tartust suurem) ja Narvas (mis on ka Pärnust paberlikum). Erakondade valijate valimisviisi eelistused erinevad ligi kahekordselt!

Probleemi lahendas elegantne andmepeitus

Ja siis need tavapärased küsimused, millest seekord pole veel üldse räägitud. Näiteks e-hääletajate vanuseline jaotus, mida me äsjastest valimistest veel ei tea. Küll aga mäletame, et 85-pluss rahvas oli varasematel valimistel arvutis hääletamisel tublim alla-20-nestest noortest. Mäletame ka, et mullu polnud suuremale osale eakatest digistratuuri kaudu vaktsineerimisinfoni jõudmine kuidagi jõukohane. Kui valimisteenistus osutab seda armu, siis näeme ehk kunagi, kas tehniliselt märksa keerulisemal protseduuril, ehk e-valimistel osalemisel, ilmutas eakaimate sihtrühm ka seekord oma varjatud võimeid ja klikkis oma lemmikud võimule.

Varasematel kordadel aitasid mitmesuguseid kahtlusi kergitada jaoskondade kaupa avaldatud e-hääletamise tulemused. Tekkis lausa võimalus teha väiksemas jaoskonnas nö hääle kohalejõudmise testi. Ja mõne anomaalse häältehulga puhul lähemalt vaadata, mis asutused või institutsioonid mõnes muidu pehkinud paigas e-hääletusel eriliselt elustusid.

See probleem on nüüd tänaseks aga e-eestiliku elegantsiga lahendatud – e-häälte jagunemist kandidaatide vahel jaoskondade kaupa enam lihtsalt ei avaldata.

Ametlikus kommunikatsioonis on e-valimistega seekord kõik sedavõrd korras, et probleemiks on veel vaid mõned tehnilised apsakad ja iluvead, mida Cybernetica AS saab lisarahaga siluma asuda. Teeme ikka näo, et Venemaa e-valimisi pole olemas ja kui ongi, siis Eesti oskusteabe ega süsteemi arhitektidega pole Moskva rakendus kuidagi seotud. Mõistagi mõistame igasuguse naljata hukka iga katse meie ja Vene valimisi kõrvutada.

E-valimiste skepsist varem kandnud Keskerakond on täna koalitsioonis Reformierakonnaga ja sealt paarist ei tule sel teemal piiksugi. E-valimistest kõige rohkem kahju saanud EKRE-l väike mõttekoht on, kas tuua sel teemal välja oma lipud-tõrvikud ja minna panga peale. Tagasi hoiab aga teadmine, et siis jäädakse järgmisel korral ka selle veerandi häälteta, mis internetist siiski seekord parteile tilkusid. Ja ongi mõneks ajaks jälle Aamen selle asjaga.

 

Lugu ilmus ka 19.10.21 Õhtulehe veebis https://www.ohtuleht.ee/1046288/allan-alakula-kuidas-e-haale-kola-koroonaga-tuuniti

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Putin valib internetis,     20.09.2021

 

 

2013. aastal oli mul võimalus panna nimi Tallinnas konverentsile, kus USA, Briti ja Soome eksperdid (Halderman, Kitcat ja Hursti) andsid tuld meie e-valimiste pihta. See omavalitsusfoorum „Saatan valib internetis” tuli meelde, kui Venemaa president, peaminister ja riburada kogu muu ladvik oli möödunud reedel Vene telepildis raaliga või mobiiltelefoniga häält andmas. Eesti uudistesse jõudis sellest ainult tähelepanek, et Putini käekellal olnud seejuures kuupäev vale.

Suurim ketserlus Eestis

Eesti meedia täielik huvipuudus Vene internetivalimiste vastu on iseenesest tähelepanuväärne.

Esiteks on ju internetivalimised kuulutatud meil ametlikult kehtivaks riigiusuks, mille peapiiskoppideks on olnud presidendid Toomas Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid. Selles usus avalik kahtlemine on hullem kui vaktsiinivastasus ja tehisliku kliimamuutuse eitus. Selline ketserlus pole jõukohane enam isegi opositsioonis EKRE-le, koalitsioonis Keskerakonnast rääkimata.

Vaatamata möödunud kahel aastal pandeemiast tõukunud internetikasutuse jõulisele laienemisele kogu maailmas (kaugtöö, e-kaubandus, e-haridus jpmt) pole siiski toimunud globaalset krõksu e-valimiste suunas. Kuigi just seda on Eesti riik kogu oma mõjujõuga üritanud juba ligi paar aastakümmet tagant trügida. Et e-valimiste jutt meie muude e-teenuste eksporti pigem häiris, on selle välispropagandat pisut tagasi tõmmatud.

Jah, suuri edasiminekud on toimunud pandeemia najal riiklikes ja kohalikes esinduskogudes toimuvate hääletuste virtualiseerimisega, aga rahvas käib terves ilmas ikka endist viisi pabersedeliga valimiskasti juurde või saadab sedeli ära tavapostiga. Siin küll iseküsimus, et miks käib senise internetivalimiste tshempionriigi parlamendis isikuvalimistel triangel ikka rangelt pabersedelitega? Isegi Riigikohus saab selgitada, kas Riigikogu õue pargitud autos oli pabersedeli täitmine ikka piisavalt privaatne, selmet anda riigikogulastele võimalus kasutada presidendi valimisel väidetavalt absoluutselt turvalist internetis valimise võimalust.

Eestilt õppinud Venemaa on meist juba möödunud

E-hääletuse mastaap on Venemaal alates 2019. aastal alanud katsetustest kiiresti kasvanud. Kokku eelregistreerus praegu seitsmes katseregioonis e-valimisteks 2,7 miljonit inimest. Neist suurem osa, 2.01 miljonit, aga Moskvas. Vene pealinnas osales e-hääletusel 1,94 miljonit valijat.

Seda on ligi 8 korda rohkem kui oli 2019. aastal Riigikogu valimistel antud e-hääli. Kusjuures ka e-hääletajate osakaal kõigist antud häältest (ligi 60%) ületas Vene pealinnas tugevalt Eesti 2019. aasta tulemust (44%).

Venemaal on e-valimiste piloteerimine alates 2019. aastast järjest laienenud ning pole kahtlust, et 2024. aasta presidendivalimistel tuleb otsustav hulk hääli juba tervest Vene riigist interneti kaudu.

Ja nii juhtubki hiljemalt 2024. aastal, et Eesti kui senine peamine e-valimiste eestvedaja jääb globaalsel areenil oma lemmikteemal Venemaa varju.

Tehnoloogiliselt on Venemaa kindlasti palju Eestilt õppinud ja hea õpilasena ka asja edasi arendanud. Näiteks on seal olemas ka valimiste mobiilirakendus, väidetavalt väga kangelt krüpteeritud ühendustega. Nagu Eestiski viidi seal läbi häkatonid, kuid Vene valimiskomisjon avaldas seejuures ka süsteemi lähtekoodi.

Kuigi ka Eestis on e-valimiste propaganda olnud võrdlemisi totaalne, on venelastel siiski õnnestunud ka sellele tugev vint peale keerata. Moskvas loositi nüüd näiteks kõigi esimesel valimispäeval internetis valinute vahel välja 10 ühe-toalist korterit. Teisel päeval läksid loosirattasse autod ja kolmandal päeval püüti valijate toonust hoida erinevate kaubanduskettide boonuspunktide jagamisega. 96-protsendilist osavõttu aitab seegi ehk seletada küll.

Vene praeguse ja Eesti endise opositsiooni samad argumendid

Huvitav, et Vene võimukriitilistes meediakanalites nagu Meduza, Dozhd või ka aktivistide VK ja OK sotsiaalmeedia kanalitel esinev kriitika e-valimiste (ametlikult `kaughääletamine internetis´) kohta kopeerib suures osas seda, mida rääkis meil kunagi Keskerakond ja veel hiljuti EKRE.

Valija privaatsus hääletamise ajal pole tagatud, avaliku sektori asutustes käib kollektiivne hääletamine, sotsiaaltöötajad assisteerivad oma klientide hääletamist. Süsteem pole läbipaistev ja pole vaatlejate poolt kontrollitav samal määral nagu pabersedelitega valimisel. Piisab ainult paarist patsiga poisist, et teha asi ära nagu kästakse.

Ja nii kutsuski praegu Vene opositsioon põhiliselt internetis üles oma toetajaid vältima valimistel osalemist ….internetis ja nutikalt valinud Navalnõi toetaja andis oma hääle kommunistidele … paberil!

Ma usun, et e-valimiste edu Venemaal tekitab Eestis taas võimaluse seada kahtluse alla selle valimisviisi ühetaolisuse, läbipaistvuse ja kokkuvõttes legitiimsuse. Mitte veel nendel kohalikel valimistel, aga edaspidi küll.

 

 

Pildil Vladimir Putini tagasivalimise puhul Venemaal tehtud nutitelefon.

Lugu ilmus ka 20.09.2021 Õhtulehe veebis:

https://www.ohtuleht.ee/1043893/allan-alakula-putin-valib-internetis

 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

President ja „Pealtnägija”: (sala)mikrofon on vaba?     10.09.2021

 

 

Ka aumeeste salasalvestus on julgeolekurisk

Oma mikriga ÜRO peaassambleele?

Parem vabandus enne, kui häbi vande ajal

1995. aasta 6. oktoobri õhtul murdis president Lennart Meri sisse Aktuaalsesse Kaamerasse poliitilise avaldusega: „See ei ole skandaal. See on demokraatliku riigi kriis.” Jutt käis siseministri ja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare poolt peetud koalitsioonikõneluste varjatud salvestamisest… Savisaaare enda poolt. Etteheide oli, et vestluskaaslased polnud salvestamisest teadlikud. Savisaar löödi selle eest mõneks ajaks poliitikast auti.

2021. aasta 8. oktoobril ilmus Aktuaalse Kaamera eel aga Pealtnägija reportaazh, kus tulevasele presidendile Alar Karise põue oli temaga kokkuleppel peidetud 48 tunniks Rahvusringhäälingu mikrofon. Nüüd ei olnud see demokraatliku riigi kriis, ega isegi mitte skandaal. Opositsioon ei märganud midagi ja täis-kuss on ka meedia. Peatse riigipea poolt salaja mikrofoni kandmine on seega tänases Eestis tunnistatud parimaks praktikaks.

Lisaks hotellis, tänaval, Lossiplatsil ja Toompea lossi rõdul erinevate inimestega vahetatatud repliikidele kandis tulevane president mikrofoni ka Riigikogus toimunud kohtumisel SDE fraktsiooniga. Ja kuigi selle kohta olla Pealtnägija sõnul tehtud Karisega aumeeste kokkulepe seda osa saates mitte kasutada, ei ole sellesse kokkuleppesse kaasatud kolmas osapool – terve ühe Riigikogu opositsioonierakonna fraktsioon.

Aga mis siis, kui poliitilise tähekaardi pöördumisel ja/või toimetuspoliitika muutumisel tekib ükskord Pealtnägija arvates kõrgendatud avalik huvi just selle kohtumise salvestuse vastu? Mis siis, kui selline salvestus ilmub juba teadmata lättest poliitilisele turule? Või keegi loob hoopis ise sellest kohtumisest nö „deep-fake” salvestuse ja väidab allikaks Pealtnägija toimetuse (heli ja pildi võltsimistehnika kiirest arengust rääkis sama saate teine lugu)? Ja kui see annab aluse manipulatsiooniks mõnele välisriigile, kelle eesmärgiks pole Eesti kuvandi tugevdamine maailmas?

Aga see pole veel kõik! Karis kandis mikrofoni ka Riigikogu istungitesaalis kui kogu parlamendi liikmed ükshaaval teda õnnitlesid. Paljude kaamerate vaateväljas toimunud kombetalitus oli laia publiku jaoks tummfilm. Tõsi küll, väga kõnekas tummfilm, kus kehakeele, näoilmete, käepigistuste kestuse, õlalepatsutuste arvu ja kallistuste (kõik muidugi justkui ranges koroonaolukorras) järgi võis igaüks teha teatud järeldusi, milline osa riigikogust oli tulemusega tegelikult rahul, kes tegid ainult head nägu ja kes mitte sedagi.

Õnnitlejatele ja otseülekande vaatajatele oli aga teadmata, et äravalitud president kannab Rahvusrinhäälingu mikrofoni. Ja nüüd on juba toimetuse vaba valik, kas, millal, kelle ja milliseid presidendile lausutud fraase avalikustatakse. Ja jällegi on võimalikud avaldamata materjali lekked, „deep-fake” jpm mile ühisnimetajaks on julgeolekurisk.

Ja nüüd palun kujutagem ette, et sammub meie värskelt ametisse kinnitatud riigipea näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaaasambleel. Või mistahes muul assambleel, tippkohtumisel või konverentsil. Oletame, et seekord täiesti ilma põuemikrita. Kuidas me saame aga kindlad olla, et seal esindatud maade saatkonnad või muud vastavad teenistused pole oma riikide esindajaid juba informeerinud, et Eesti riigipea võib kanda peidetud mikrofoni, sest Eestis peetakse seda igati normaalseks praktikaks. Vähemalt kandis ta seda enne ametisse nimetamist mõlemal valimispäeval Riigikogus, kus küll kummalgi välisdiplomaate kohal ei viibinud.

Karis teatas Pealtnägijale ausalt, et seni pole ta meediatreeninguid vajanud ning on ise improviseerides hakkama saanud. Enne ametisse astumist on tal siiski võimalik praegune faux pas ära klaarida avaliku vabandustega, mis avalikkuse poolt ka praegu veel kiiresti andestataks ja ehk ka unustataks.

Mõistagi on vabandamise koht eelkõige avalikkuse ees ka Pealtnägijal. Et Rahvusringhääling on Eestis ainus meediaorganisatsioon, kus on koosseisus ka meediaeetika nõunik, vääriks juhtum kindlasti Tarmu Tammerkilt mõnd selget sõna.

Seda kõike juhul kui president Alar Karis, Pealtnägija ja kogu Eesti rahvas ei taha, et presidendile juba Riigikogus ametivande andmise päeval 11. oktoobril ei joonistataks selga pusa kirjaga: „Mikrofon on vaba”.

 

Lugu on ilmunud 10. septembril 2021 Õhtulehe veebis. 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Keskaeg küberruumis: Twitter ja Taliban      25.08.2021

 

Afganistani mädariiki legitimeerisid ka Piirideta Reporterid

Kasvav küberkirjaoskus on Talibani tugevaim relv

Twitter on Emiraati juba tunnustanud de facto ja de iure

 

Nii nagu Afganistanis mängiti viimase paarikümne aasta jooksul peaaegu vabu valimisi, mida teiste seas ka Eesti tunnustas, on seal sama kaua mängitud ka peaaegu vaba ajakirjandust. Tõenäoliselt kukub Afganistan nüüd uuel Talibani ajal järsult Lääne vabaduseindeksites, aga sellel ei pruugi olla tugevat seost tegelikkusega.

Piirideta vale

Piirideta Reporterite (RSF) pressivabaduse tabelis on Afganistan viimase seisuga 122. kohal (180-st). Olles sellega vähemalt paarkümmend kohta ees kõikidest oma ümbruskonna suurematest riikidest, sh planeedi suurimast demokraatiast Indiast ja NATOsse kuuluvast Türgist. Rääkimata Hiinast, Iraanist ja Venemaast.

1993. aastast UNESCO poolt peetavas tapetud ajakirjanike arvestuses on aga Afganistan siiski Iraagi (201), Süüria (113), Mehhiko (128) ja Filipiinide (113) järel maailma mustas viisikus – pea samal pulgal Pakistaniga (vastavalt 81 ja 82 juhtumit).

India (50), Venemaa (34), Türgi (13), Hiina (2) ja Iraan (1) on seni olnud ajakirjanikele töötamiseks oluliselt ohutumad maad, eriti kui arvestada ka Afganistani neist tillemat rahvaarvu.

Pole ehk üllatus, et koos Lääne poliit-eliidiga on enese ja auditooriumi süsteemse petmisega tegelenud ka ajakirjanike eestkosteorganisatsioon RSF.

Trump out, Taliban in

Kui Talibani pressiesindajalt päriti Kabuli jõudes ühe esimese asjana, kas taliibide võim tagab meediavabaduse, suunas too küsimuse edasi Lääne sotsiaalmeediavõrgustikele. Facebookis Taliban, nende riik ja selle juhttegelased oma nime all ju tõepoolest esineda ei saa. Twitteris on aga kontod Afganistani Emiraadi mitmetel ametlikel kõneisikutel: Zabuhullah Mujahid´il, Suhail Shaheen´il, Dr M Naeem´il. Neil on tuntud jälgijaid ka Eestist.

Ja mööngem, et Lääne meedia poolt ongi veider isegi küsida ajakirjandusvabaduse kohta inimestelt, kes ise on selles meedias tugevalt tsenseeritud või üldse blokeeritud.

USA-s on seepeale tekkinud aga dilemma, et miks seaduslikule presidendile Donald Trump´ile on Twitter pärast tänavust musta kolmekuningapäeva täielikult suletud, aga Ameerikat sõjaliselt löönud liikumisele mitte. Trumpi puhul on blokeeringu põhjenduseks toodud tema säutsude võimalik (!) seos vägivaldsete protestidega.

Kui Taliban aga jälgib Twitteri kogukonnareegleid, st ei õhuta vägivalda ja säutsub entusiastlikult uue võimu sammudest (näiteks pressivabaduse küsimuste jaoks kolmepoolse, taliibe, ajakirjanikke ja politseid sisaldava komisjoni loomisest Kabulis), on Twitteri vaates kõik korras.

Tsensuuri riskid

Tsensuuri rakendamine küberruumis on tehniliselt keeruline – ameeriklaste võime eri keeltes sisu käsitsi hallata on piiratud. Facebook, Twitter ja LinkedIn on teatanud rakenduste loomisest, mis aitavad afgaanidel oma kontosid peita ja kustutada. See tähendab, et oma profiili ja sõprade varjamine on nüüd ikkagi igaühe enda asi. Aga piisab, et üks sõpradest mingil põhjusel seda teha ei saa või ei taha ning edasine on juba Talibani võimekuse ja tahte teema. Selliste olukordade massiline juhtumipõhine ehk nö käsitsi lahendamine käib aga internetihiidudele selgelt üle jõu. Küllap teeb Afganistani praegune kogemus sotsiaalmeedias osalemise suhtes ettevaatlikumaks ka paljud inimesed mujal maades, kus tuleb arvestada rezhiimivahetuse võimalusega – kiire pöörde korral võib sotsiaalmeedia konto tuua häda nii kasutajale endale kui tema sõpradele ja platvorm saab teha paremal juhul vaid kaastundenägu.

Tehisintellekt, mis praegusel tasemel sõelub vaid nö headeks ja halbadeks liigitatud sõnu ja väljendeid, ei suuda tabada tekstilõikude tähendust, rääkimata alltekstist ja tähendusvarjundeist. Mille tulemuseks on ka praegu Afganistanis sageli, et USA-meelsed postitused on blokeeritud ja hoolsalt reegleid jälgivad USA-vastased säutsud mitte. Masin ei suuda veel piisava täpsusega eristada sõpru vaenlastest.

Kahtlaste kontode kobarblokk võib aga olla ka kontraproduktiivne. Terrorismivastase võitluse eksperdid on täheldanud, et iga terroristi tapmine toob vägivallavõrgustikule 10 uut värvatut juurde. Sotsiaalmeedia kontode sulgemisega võib juhtuda sama – uute nimede alt võib kasutajakontosid luua lõpmatult.

Strateegilisem probleem on, et Lääne platvormidelt välja surudes tekib Talibanil senisest suurem motivatsioon laiendada oma kohalolekut Hiina sotsiaalmeediaplatvormidel nagu Weibo ja WeChat või Vene VK-s. Hiina platvormid konkureerivad juba niikuinii kasutajate arvult kui ka tehnoloogia tasemelt USA veebihiidudega ja on olulised ka juba inglise keeleruumis. Hiina kui Vene riik ei jää USA-st kindlasti maha ka oma küberruumi sisu haldamise võimes.

Kübertalibani kandepind

Seni on Afganistanis kohapeal sotsiaalmeedia kasutuse üldnumbrid väga madalad. Üks asi, et kirjaoskus on seal ju ikka vaid ca kolmandikul rahvast. Tõsi, oma nooremata laste näitel teame hästi, et lugemine-kirjutamine pole enam takistus teatud sisuvahemikus nutifonis surfamiseks.

Afganistani linnades on pilt siiski teine ja Talibani oskuslikku sotsiaalmeedia käsitlemist on peetud ka üheks seletuseks, kuidas terve riik vaid paari kuuga suudeti oma kontrolli alla võtta. Nutitelefonid on kõigil kohalikel liidritel, ametnikel ja ohvitseridel ja moraalne üleolek realiseeriti justnimelt videodega uuest Talibanist – vabastatud aladel läksid kooli tüdrukud, ellu jäid hasaarad ja rahu tuli maa peale.

Talibani esimesel võimuperioodil Afganistanis internetti ja ka mobiililevi sisuliselt polnud ja usuvalvurid tegelesid autoraadiotest muusika keelamisega. Praegu kasutab mobiiltelefoni 70%, internetti 20% ja sotsiaalmeediat 10% afgaanidest. Ja nii on ka Taliban viimasel mõnel aastal tegelenud usinalt oma kübervõimete arendamisega. Üks laialt leviv video Youtube´is on praegu isegi puhtsõjaliselt tõhusam kui seda oli kunagi Ameeriklaste poolt sõjaks N Liiduga usuvõitlejatele antud Stingerid või nüüd Vabariigi armeelt üle võetud ameeriklaste lahingkopter.

Mitte oblast, vaid emiraat

Inspiratsiooni, ja võimalik, et ka oskuseid sotsiaalmeedia kasutuseks näikse Afganistani Emiraat olevat saanud ühtse Kalifaadi loomise eest võitlevalt Islamiriigilt. Sisuliselt püütakse praegu luua küberrelvadega keskaegsel ideoloogial rajanevat riiki.

Nüüd on oluline, et Lääne tõrjereaktsioon ei muutuks küberinkvisitsiooniks, mille tulemusena langeks ka Õhtumaad ise vaimselt tagasi risti- ja ususõdade ajajärku. Ja see tähendakski juba iseenesest Kalifaadi võitu.

Hiina välisministeeriumi pressiesindaja kirjeldas äsja USA katset afgaane demokratiseerida järgmiselt: elu on näidanud, et demokraatial pole üht kindlat vormi – nii kui hiinlaste magu ei kannata toorpiima pole ka ameeriklased harjunud sööma pulkadega. Kindlasti pole Afganistanis, nagu veel 100+ maailma riigis kehtiv kord meie arusaamise kohaselt demokraatlik. Meil tuleb siiski loobuda tule ja mõõgaga oma demokraatiausu levitamisest. Eelkõige seepärast, et see sõda pole võidetav. Teiseks aga seepärast, et sellise sõja kaotuse korral tuleb halvemal juhul meil hakata mitte oblastiks, vaid emiraadiks.

 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Ratas peab saama presidendiks või kannibalid söövad ta ära 19.08.2021

 

Õhtuleht, 17.08.2021

 

Allan Alaküla, Meediavaht

Sotside Tallinna linnapeakandidaat Raimond Kaljulaid ennustas 10. augusti EPL-is presidendivalimiste segadikus EKRE-le kiiremat edu peaministri koha hõivamisel (kolm nädalat) kui läks taliibidel pärast natokate lahkumist Kabuli jõudmiseks (kolm ja pool kuud). Viimase sündmuse kohta on Raimondi poolõde, president Kersti Kaljulaid pead vangutanud nagu raehärra filmis „Kolme katku vahel“: „Uskumatu!“ Enamus vaatlejaid arvab aga sama ka Raimondi EKRE-hoiatusest: „Uskumatu!“
Mis sest, et EKRE toetus läheneb tõepoolest Reformierakonna omale. Savisaare ajal enamasti esikohakonkurentsis püsinud Keskerakond on jäänud aga krooniliselt kolmandaks. Ida-Virus on pärast viimaseid valimisi Keski toetus sulanud kaks korda. Mis siis lahti? Pakun paar seletust. 

Tehnokraatlik stiil 
See on Keskerakonda vaevanud alates Savisaare kukutamisest. Asi pole niivõrd Jüri Ratases, vaid selles, et Keskerakonna valija on olnud ideeline ehk usklik, kui soovite. Neile on alati müüdud ideed, mitte tehnokraatiat.
Savisaare reisisaatjad, küttepuud ja kartulid viisid kohale sõnumi, et Kesk tõesti hoolib abivajajatest. Mida kõvem oli nende aktsioonide meediapeks, seda jõulisemalt sõnum levis. Veel varem, 20. augusti tähtsuse järjekindel rõhutamine ja selle tähtpäeva rumal boikott teiste erakondade poolt tekitas aga Edgaripäeva, millest alles viimastel aastatel on jälle saanud üldrahvalik püha. 
Mis on aga uue Keskerakonna ideoloogia? Ratase põhiline ideoloogia on hea läbisaam omavalitsusjuhtidega, aga seda on suure erakonna liidri jaoks vähe. Mis on valitsusdelegatsioonis olevate Tanel Kiige, Taavi Aasa ja Jaak Aabi ideoloogia, on veelgi arusaamatum. Orientatsioonilt võiks nad kõik pigem olla mõne ministeeriumi kantslerid, sest ministriametis tuleks siiski tegeleda erakonna poliitikate sõnastamisega, mitte pelgalt jooksvate asjade manageerimisega.
Riigikogu keskfraktsiooni juhtima asunud Jaanus Karilaidil on varem välja kandnud mitmeid ideoloogiat sisaldavaid algatusi, nagu vapside rehabiliteerimine, perevõrdsus või ka Haapsalu raudtee taastamine. Uues ametis kulub aga ka temal kogu aur fraktsiooni töö korraldamisele ja Jaanuse enda poliitiline nägu on kindlalt maski all. 
Tõepoolest selge ideoloogilise profiiliga Oudekki Loone on aga fraktsiooni lihtliige ja sellises Keskerakonnas selleks ka jääb. 

Sassis suhted 
On vana tõde, et kui mistahes kollektiivi maine hakkab kukkuma ja tegutsemise eesmärgid hajuma, siis lähevad sassi ka omavahelised suhted. Ja nii kostabki juba, kuidas erakonna esimehe suhted on sassis valitsusdelegatsiooniga. Valitsusdelegatsiooni inimesed ei saa aru, millega tegeleb minister Kiik.
Prokuratuuriga silmitsi jäänud Mailis Reps kahtlustab aga tema peale keele kandmises oma ekskolleege. Parteiringes liigub lausa jutt, et Ratas isiklikult on aidanud kaasa Repsi praegustele hädadele, kuna peab teda vastutavaks ebaselge/ebapiisava koalitsioonileppe eest Reformiga Ratase presidentuuri osas.
Teel väikeerakonnaks 
Kõik see tähendab, et Keskerakonnast võib saada veel üks klassikaline Eesti väikeerakond, nii nagu seda on Sotsid ja Isamaa. Viimaseid iseloomustab pidev oma valija leiutamine ja ka pidev erakonna esimeeste vahetamine usus, et see midagi muudab. Tõsi, tüvi-ideedeta Keskerakonnal on oma senise valija säilitamine ehk isegi teistest keerulisem, sest kindlaid teema-ankruid pole ju jäänud eesti- ega venekeelsele valijale. Erinevalt sotside vähemustekaitsest ja Isamaa pensionireformist. 
Seega ei pea imestama, kui pigem varem kui hiljem, st juba pärast kohalikke valimisi, näeme Keskerakonna esimeheks pürgimas Jaak Aabi, Jaanus Karilaidi ja/või Mihhail Kõlvartit. Neist kolmest oleks kompromissvariant, ehk kõige tõenäolisem ja ka kõige ebapoliitilisem Aab.
Põhjus: ekspeaminister on nagu lahtine vulkaan, mis poliitikas jätkamisel vajab jahtumiseks kõrgemaid ameteid (Siim Kallas ja Andrus Ansip jahtusid maha Brüsselis, Parts on siiani Luxembourgis) või väljakult lahkumist (Taavi Rõivas jt).
Riigikogu esimehe kohal saab väikeparteid juhtida küll (Seeder ju seda tegi), aga Keskerakond pole mentaalselt veel enda väikeparteiks tunnistamiseks valmis. Seega ei jäeta Ratasele ka võimalust riigikogu esimehe toredal toolil pikemalt peatuda. Ta kas kaob parteist eest ära presidendiks või ta süüakse omade poolt ära nagu Savisaar.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

HHLi kroonijuveelid,    12.07.2022

 

Ekspress Grupist lahkuvate soomlaste rahataust äärmiselt hägune

 

Börsil on Luik EG aktsiate suurim ostja, oma töötajad müüvad

 

Suuremas andmeäris on ees vältimatu kokkupõrge kohalike ükssarviklastega

Printalli vangerduse teatele 18. juunil järgnes 29. juunil isegi suurem meediapomm: Luxembourgis registreeritud soomlaste investeerimisfondi KJK Fund SICAV-SIF otsustas Ekspress Grupi omanikeringist väljuda ja nende 13-protsendise tüki ostis OÜ HHL rühm. Luige osalus kasvab sellega ametlikult 73,23 protsendini (omand läheb üle augustis). Kui varem sosistati, siis nüüd arutatakse piknikuplatsidel üha vabamalt varianti, et Luik valmistub jälle Ekspressgrupi kroonijuveelide müügiks.

Luigel kontrollpakk ka enne

Näiteks 15. juunil külmutati 84,23% aktsionäride häältega 2020. aasta kasum: kohustuslikku reservi lisati 125 479 eurot ja ülejäänud 2 384 099 eurot pandi täosse ehk eelmiste perioodide jaotamata kasumisse.

Oletades, et näiteks KJK fond polnud enam kasumita jäämisega päri, oli muid vastuhääli alla 3% (just nii suur on näiteks SEB osalus). Sel juhul pidi 6% osalusega LHV pensionifond L hääletama Luige ettepaneku poolt ja Eesti pensionikogujate huvide vastu.

Kustaa-Jaakko-Kari KJK

KJK SICAV-SIF puhul on tegu erinevate Eesti ettevõtete omanikeringis figureeriva kinnise fondiga. Seetõttu pole ka palju avalikku infot, kelle raha kolm Soomes sündinud ja kasvanud ning 2010. aastal KJK Group´i loonud härrat tegelikult pööritavad.

Fondi valitseva firma KJK Mananagement S.A. soomlastest kaasasutajad Kustaa Äimä (pildil), Jaakko Salmelin, Kari Salonen on hiljem kaasanud juhtimisse leeduka Martynas Cesnavicius´e ja Luxembourgi kontorit juhatama prantslase Olivier de Gassart´i. Firmal on Luxembourgi tegevuslitsents ja ta allub sealsele finantsjärelvalvele.

KJK on asutajameeste eesnimede esitähed.

Soomes on samadel meestel KJK Capital Oy, mis allub Soome finantsjärelvalve asutusele (FIN-FSA).

Eksootilise fondinime teine pool pärineb prantsuse ja inglise keelest: SICAV (Société d’investissement à Capital Variable) on Euroopa Liidu õigusega reguleeritud fondiliik, SIF (specialized investment fund) aga Luxembourgi seaduse alusel nõrgalt reguleeritud fondi liik.

Siinkohal tuleb märkida, et nende soomlaste kätte on usaldanud oma klientide raha ka LHV. Täpsemalt, LHV XL pensionifondi 2020. aasta augusti aruande järgi on kokku ligi 4% selle rahast paigutatud KJK Managementi hallatava fondikobara üheksasse erinevasse fondi. Ca 10 miljonit Eesti tulevaste pensionäride eurot on Kustaa, Jaakko ja Kari juhitavate fondide kaudu külvatud Balkanile.

Ämbtritrust

Äripäev rehkendas 2017. aastal, et kuueteistkümnest Eesti börsiettevõttest oli Äimäl eri teid pidi osalus üheksas (Tallink, Baltika Group, Tallinna Kaubamaja, PRFoods, OEG, Harju Elekter, Ekspress Grupp, Harju Elekter, Merko). Eesti väärtpaberikeskuses troonis ettevõtete omanike tabelis sageli Luxembourgi panga kliendikonto, mille taga peitusid tavaliselt järgmised ettevõtted-fondid – Luxembourgis registreeritud Amber Trust, Amber Trust II – või siis KJK Group, mis jaguneb omakorda KJK Capitaliks ja KJK Managemendiks.

Neid kõigis täidab erinevaid juhirolle varahaldur Äimä. Nii kuulus 2017. aastal salapärase soomlase hallatavatele fondidele 115,15 miljoni väärtuses Tallinna börsil noteeritud ettevõtete aktsiaid.

KJK SICAV-SIF on hetkel oma ligi 13 protsendiga veel Luige järel suuruselt teine EG omanik, suuruselt kolmas on LHV (6%) ja neljas SEB (3%).

KJK SICAV-SIF tegi 2019 ülevõtupakkumise AS Baltika väikeaktsionäridele. Praegu kuulub talle üle 90% Baltikast.

Samal fondil oli pikka aega kuni 2019.a. veebruarini suuruselt teine osalus Tallinna Kaubamajas.

Vähemalt mullu mais olid kalafirma PRFoodsi suurimad aktsionärid kaks Amber Trust fondi ja KJK Fund SICAV-SIF, kellel on Luksemburgi ühise kliendikonto kaudu kokku 62,71 protsenti ettevõtte aktsiatest. Suuruselt järgmine aktsionär on ettevõtte juht Indrek Kasela 4,2 protsendiga.

Otsides sillapead, kust Luxembourgis kanna maha pannud soomlased HHL-i meediakontserni jõudsid, tuleb esimese kahtlusalusena meelde Kalle Norberg, endine aga kauaaegne EG nõukogu liige (1995 kuni 2009), kurikuulsates Panama paberitest läbi käinud, Luxembourgi praktikaga rahanduskorüfee. Vähe on olnud suuremaid skandaale Eesti äris, kust tema nimi läbi ei käi.

Ekspress Grupi väljaandeid pole selline hägune finantstaust kunagi häirinud ja naiivne oleks seda neile ka ette heita. Aga et sellest pole siiani erilist numbrit teinud EG-ga justkui konkureerivad Postimees ja Äripäev on siiski kummastav.

Mida näitab börs?

Üle-eelmisel kolmapäeval, kui Luige osaluse kasv teatavaks sai, tõusis Balti börsil EG aktsia ligi 4%. Ka nädala lõikes oli EG aktsia kohaliku börsi suurim tõusja – 281 tehingu ja 82 100 eurose käibega tõusis hind üle 8% protsendi 0,998 euroni. Teise nädala korrektsioon tõi aktsia 0,976 euro tasemele, mis on aga ikkagi kõrgem pommuudisele eelnenud päevist.

Aasta algusest on EG aktsia tõusnud aga juba +25%. Investor.postimees.ee kirjutas 2. juulil, et aktsiaraamatute järgi on poolaasta kõige kõvem Ekspressi ostja olnud Ekspress Grupp (loe: HHL) ise – positsiooni on suurendatud ligi 160 000 aktsia võrra ligi poolele miljonile aktsiale. Talle järgnevad Andres Kull 54 000 aktsaga ning Ülle ja Teet Järvekülje Armadio OÜ ligi 42 000 aktsiaga. Seevastu on kõik aktsiad, ligi 36 000 tükki maha müünud Mihkel Luks (Ekspress Gruppi kuuluva Linna Ekraanid OÜ juhatuse liige). Suuruselt teiseks müüjaks on olnud Alar Haljasorg 34 000 aktsiaga ning Sander Maasik (Ekspress Meedia reklaamidirektor) ligi 30 000 aktsiga.

Grupi oma töötajate aktsiamüüke saab hinnata kahel moel: a) nad ei usu enam oma tööandja aktsia tõusu või b) tööandja on neile teinud ettepaneku, millest töötaja ei saa keelduda ja oma aktsiad müüki pannud.

Müüb siis või ei?

Argumenteerida saab mõlematpidi.

1) Luik valmistub Ekspress Grupi müügiks

Ta on oma kroonijuveele müünud ka varem (Bonnieridele 1998) ja tagasi ostnud (2001). Miks mitte siis veel üks kord?

Trükikoda kui oluline ja ka iseseisvalt kasumis osa on just suurest korvist välja Luige taskusse tõstetud (aktsionäride koosolek kinnitab selle 13. juulil).

Et ka suuruselt teine osanik on otsustanud ärist väljuda, pole mingit takistust aktsiate kontrollpaki või kogu grupi müügiks.

Siis on mõistagi peaküsimus: kes võiks olla ostuhuviline. Veelgi täpsemalt: mis on tema huvi. Hoidku taevas idaraha eest! Samas Vene äridega on seotud ka LHV portfellid ning KJK läbipaistmatu tausta tõttu ei saa ka seal idaraha olemasolu välistada.

Kuigi EG oleks kasumis ka Printallita, pole meediagrupp omanikele iseseisvalt suur teenimise, vaid pigem kulutamise võimalus.

8. märtsi Eesti Ekspress teatas uhkelt, et EG suuromanik ja Eesti Ekspressi vastutav väljaandja Hans H. Luik esines erakond Eesti200 Ettevõtjate ühendusele, kus peetakse mõttetalguid teemal, kuidas Eesti elu paremaks teha.

Luik rääkinud ettevõtjatele mh teemal, kuidas Eesti andmed peaks avama, et meist saaks moodne avatud ühiskond. Julianus Inkasso omanikuna ongi tal käsi andmeäri arteril.

„Euroopa on andmeäris USAst ja Hiinast kõvasti maha jäänud. /…/Kõik see, kus andmeid kogutakse, analüüsitakse ja rahaks tehakse, toimub üle ookeani. Kuidas see küll juhtuda sai,” hüüatas Luik. Väikestviisi ongi ta püüdnud ka naabruslkonna andmeäris laieneda: sel kevadel soetas HHL Aktiva Finantsi kaudu Leedu suurima arvehaldusfirma Viena Sąskaita ja 40% Soomes reklaami ja andmetega tegeleva ettevõttest Avaus.

Võib-olla ongi see senisest suurema mastaabiga andmeäri, millesse sisenemiseks koondab Luik finantsrusikat. Konsolideerides Balti riikide inkassoga piirkondliku arvehalduse ja lobides uusi võimalusi ka avaliku sektori käes olevate andmemassiivide pööritamiseks. Samas Eesti ükssarvikutes akumuleeritud oskuste ja globaalsemate sidemetega tegijaid, tundub mulle, Luik siiski enam võita ei saa. Aga see poleks esimene kord, kui ta on vastu mu parimat arusaama hõbedat kaevandanud. Alustades 30 aasta eest firmade telefoninumbrite andmebaasiga ajal kui trükitud telefoniraamatud olid veel igal laual.

2) Luik valmistub EG 100% taasomandamiseks. Börs pole riikide liit, kust lihtsalt välja ei saa. Tõhus ülevõtupakkumine väikeaktsionäridele ning adjöö!

Pole aga head vastust – milleks? Luigel on ju ka praegu täielik voli grupi ettevõtete üle.

Sel juhul oli ülearune ka Printalli vangerdus.

Ja sel kohal võib meenutada Eduard Vilde papa Vestmanni, kes hakkas väimeespoeg Tiit Piibelehe igas sammus nägema kaugeleulatuvat ärikavalust.

Võib-olla oli lihtsalt nii, et soomlased kergitasid EG-st kaabut pärast Printalli väljakantimist ja Luigel ei jäänudki muud üle kui nende tükk ära osta. Rohkem hädatapp ja vähem kavalus. Ilma igasuguse strateegiata. 

 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Miks loov-ajakirjanikud jälle korvi said,     28.06.2021

 

Ajakirjanike liidus ainult ERR-i töötajad ei saa

Meediaettevõtete liitu kuuluvad ettevõtted ei taha

Revolutsiooni päästik on kultuuriministri käes

Enne jaani, 22. juunil ületas Eesti Ajakirjanike Liit (EAL) uudiskünnise sellega, et kultuuriminister Anneli Ott (pildil) lükkas tagasi nende taotluse saada ajakirjandusele seaduslik tunnustus loomealana ning endale loomeliiduna. Vaidlus on kestnud sama kaua kui loovisikute ja loomeliitude seaduse tegemine (alates 2004) ning kardetavasti kestma ta jääb.

Esimene probleem: EAL-i suur minevik ja hõre olevik

1919. aastal 14. juunil moodustatud ajakirjanike liit on Eesti vanim loomeliit. Vanem ka kui kirjanike liit (loodud 1922.a. oktoobris), mille eitav positsioon oli nüüd üheks killuks ajakirjanike loomeliiduna tunnustamise tagasilükkamisel. Nõukogude ajal taasloodud loomeliitudest oli aga EAL viimane, kes 1957.a. sai loa tegevust jätkata.

Kirjanike organisatsioon on iga riigikorra ajal ja najal oma asjad ära korraldanud. Esimesel iseseisvusajal ja samuti hilisemal nõukogude perioodil hiilgavalt toiminud ajakirjanike organisatsioonile pani aga põntsu 1990-ndate alul valdkonna vallutanud vaade, et ajakirjandus peab toime tulema iseseisvalt, vältides struktuurset riiklikku sekkumist loomeala korraldamisse. Valdkonna esindajana haaras ohjad kirjastajate huve esindav ajalehtede liit (EALL). Erameedias hakkas kehtima de facto ametiühingukeeld ning end ajakirjanike ametiühingu ja kutseliiduna määratlenud EAL marginaliseerus.

Mingi nominaalne positsioon saavutati vaid ERR-is – sektori ainuke kollektiivleping. Nii ongi EAL-i praegusest 9-liikmelisest juhatusest 4 ERR-i praegused töötajad ja 4 endised. Muu meedia on juhatuses esindamata.

Äriregistrile esitatud 2020. a. aruande järgi on EAL-il füüsilisest isikuid liikmeid 253, kusjuures aastaga on Liit kasvanud 21 liikme võrra.

EALi kodulehel on Liidul liikmeid, kes on nõus nime avalikustamisega siiski 186. EALi kuulumine ei peaks olema häbiasi, aga ligi veerandile liikmetest siiski on.

Kultuuriministeeriumile esitatud loomeliiduna tunnustamise taotluses on deklareeritud liikmete arv registriga võrreldes juba ca 3 korda väiksem: 88 või 73. Mõlemad pooled tõlgendavad erinevalt ka Liitu kuuluvate kirjutavate ajakirjanike arvu: Liidu arvates on neid 65 (88-st) ja ministeeriumi meelest 34 (73-st). Viimane erinevus on olulisem, kuna seaduse järgi peab kvalifitseerumiseks valitud loomealal (antud juhul siis kirjanduses) töötama üle poole taotluse esitanud ühingu liikmetest.

Teine probleem: meediaettevõtteid ei huvita loomeliit

Rohkem retoorikas riigi sekkumist tõrjunud ajalehtede liit ja tema tänane mantlipärija Eesti Meediaettevõtete Liit (EML) on siiski riigilt erameediale tuge lobistanud ja ka saanud põhiliselt kojukande subsideerimise, käibemaksusoodustuste ja nüüd ka märkimisväärse ettevõtetele jagatud palgatoetuse näol.

EML on edukalt tõrjunud oma liikmesfirmades ametiühingustumist ja eemale hoitakse ka struktuuride loomisest/taastamisest, kus täielik kontroll pole erameedia omanike käes. Näiteks ei loe, et 1925.a. loodi Kultuurkapitali juurde ka ajakirjanduse sihtkapital. EML jagab koos Bonnieride perega ajakirjandusauhindu ja neile sellest piisab.

Pole teada, kas kultuuriministeerium küsis EALi taotluse tagasilükkamisel ka EML-i arvamust. Kuna EML pole isegi oma uudisvoos teemat puudutanud, tuleb järeldada, et neile on sellest sügavalt ükskõik. EML ise ei kvalifitseeru ju loomeliiduks kasvõi sellepärast, et tema liikmeteks pole ajakirjanikud, vaid meediaettevõtted.

Ja ehk on EML-is ka piisk rõõmu, et EAL sai riigilt ikkagi järjekordselt korvi, kuigi Tõnis Lukase ja mitmete talle eelnenud kultuuriministrite poolt oli EAL-ile justkui vilgutatud rohelist tuld. EML-i mõjujõudu ei vastustatud.

Kolmas probleem: uued suud laua taga

Kuigi 2004. aaastal tehtud loovisikute ja loomeliitude seadust on möödunud 17 aasta jooksul muudetud keskmiselt kord aastas, teatas minister Ott vastuseks EAL-ile, et seadust on jälle plaanis muuta. Tänavu muudeti seadust vaid kuu ajaga (ministeerium algatas 9. märtsil, vastu võeti riigikogus 14. aprillil).

Tõenäosus, et ajakirjanikku tunnustataks järgmises ringis loovisikuna ja mõnda/mõnesid ajakirjanike organisatsioone loomeliiduna, on siiski madal.

Ajakirjanikest liikmetega organisatsioone tegutseb Eestis kümmekond – lisaks EAL-ile eraldi veel noorte ja naiste omad; kodaniku- ja uuriva ajakirjanduse omad; spordi-, filmi- ja teadusajakirjanike omad, ajakirjandusuurijate ja meediakoolitajate omad. Pole probleem, kui samalt loomealalt taotleb ja saab tunnustuse mitu ühingut.

Praeguses 17 tunnustatud loomeliidu nimekirjas ongi see pigem reegel:

• muusikas on esitajate, interpreetide ja heliloojate omad;
• teatris lavastuskunstnike, lavastajate ja dramaturgide ning näitlejate omad;
• arhitektuuris arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide omad;
• kunstis kunstnike, kunstiteadlaste, kujundusgraafikute, disainerite ja kuraatorite omad;
• tantsus balleti ning tantsukunsti ja tantsuhariduse omad.

Viimati lisati sellesse nimekirja maastikuarhitektid 2014.a. ja sestpeale on uks uutele tulijatele olnud suletud. Ja see viitab probleemile küll: eriti kriisiaegsete miljonite laialijagamisel on konkurents riigi toetustele läinud varasemast teravamaks ja uusi suid laua juures näha ei soovita. EAL ise peab just rahanappust peamiseks motiiviks, miks neile seekord ära öeldi.

Suveöö unenägu

Aga kui viiruskriis raugeb, siis ilmneb varasemast veelgi teravamalt ajakirjaniku ja ajakirjanduse kui loomevaldkonna määratlemise keerukus. Üks vajalik filter on, et tunnustatud loomeliidus oleks/toetustele kvalifitseeruks siis tõepoolest ainult tegevajakirjanikud. Aga ka nende definineerimine on keeruline.

Meediafirmades (näiteks EMLi liikmesfirmades) põhikohaga töölepinguga töötajad – justkui OK, kuigi ka seal on keerukas lähi-erialade teema. Kuni toimetuse autojuhini välja, kes mõnikord võib olla ka proff valgustaja, fotograaf, tõlk või mis iganes ajakirjanikukutsega lähedalt seotud tegija.

Vabakutseliste puhul saaks rääkida ehk põhilise või minimaalpalgale vastava tulu teenimisest ajakirjanikuna (jällegi näiteks EMLi liikmesfirmades).

Kui jutt läheb aga juba bloggeritele ja podcasteritele, a la Meediavaht, siis on ju selge, et ka väljaspool peamist meediafirmade siruulatust tehakse üha rohkem ajakirjandust ja ka neil peaks olema võimalik kitsikuse korral riigi toele niisamuti nagu näiteks külmetavatel kunstnikel, kirjanikel või arhitektidel.

Ja just kusagil seal see debatt ajakirjanike loovisikuna tunnustamine üle kipubki känguma.

Kuigi loodan, et eksin ja me näeme veel enne oma riigi taastamise 30. juubelit kultuuriministeeriumi eestvedamisel meediasektori rohkeid esindusorganisatsioone otsimas teid, kuidas tõsta ajakirjanikud jälle teiste loomeliitlaste tasemele. Fantastika!? Suveööl unistada aga ju ikka võib.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Trükitüng Ekspress Grupile,    21.06.2021

 

Luik amputeerib Printalli omaenda meediakontsernist

Väikeaktsionäride valik on väljuda või hääletult alistuda

EEG kuldsponsorid on Töötukassa ja LHV pensionifond

Jaan Krossil oli fenomenaalse mäluga vana Vabariigi kooliga peategelane Ullo Paerand, kes paigallennu aastatel juhtis Riikliku Kirjastuskomitee materjaliladu. Ilma ühegi märkmepaberita. Kõik sujus, kuni tema ülematele jõudis kohale, et raamatupidamine puudub sootuks. Mees sai sule sappa, kuigi revisjonid kinnitasid, et kogu vara oli viimase pulgani alles ja töö suurepärane. Puändiks sai järgmine juhataja, kel paberid küll eeskujulikult korras, aga trükikodade pealaos tekkis suur puudujääk.

Digiteelised

Tallinna börsil kaubeldava ettevõtte AS Ekspress Grupp (EEG) nõukogu kiitis 18. juunil heaks trükikoja Printall müügi oma suurima aktsionäri Hans H. Luige (HHL) uuele firmale Trükitung OÜ, mis registreeriti eelmisel päeval, 17. juunil. Tehingu peab veel kinnitama aktsionäride erakorraline üldkoosolek.

Lisaks niigi käes olevale suveharjale ei soovita juhatus aktsionäridel füüsiliselt Parda tn 6 kuuendale korrusele 13. juulil kella 10-ks ilmuda viidates kroonviiruse levikule. „Seetõttu soovitab juhatus aktsionäridel hääletada üldkoosoleku päevakorras olevate punktide kohta koostatud otsuste eelnõusid elektrooniliselt enne üldkoosolekut,” öeldakse firmateates.

Miks mullu ligi miljonilise kasumiga trükiettevõtte müük meediakontsernile tegelikult hea on, võivad küsida väikeaktsionärid kui ka 6,09 protsendise EEG osanik LHV pensionifond L. Printallist tulnud miljon moodustab ju 40% kogu grupi mullusest 2,5 miljonilisest kasumist (siinkohal õnnitlus ka Eesti maksumaksjaile, kes mullu Töötukassa kaudu toestasid EEG ettevõtteid ligi 800 000 euroga).

Et EEG aktsionäride ülekaalukas enamus otsustas 15. juunil üldkoosolekut kokku kutsumata jätta kogu mulluse kasumi jaotamata, siis pole põhjust arvata, et ka üldkoosoleku formaalsel toimumisel väikeosanike hääl tugevamalt kostaks. Isegi siis kui tänaseks üle 60% grupist kontrolliv HHL hääletada ei saa.

Trükikojast trikikojaks

Küsimusele, miks meediakontsern üldse peaks oma kasumlikust trükiärist loobuma, vastatakse ametlikult, et keskenduda kasvavale digiärile ja lahkuda kahanevalt trükiteenuste turult. Millest tuleb järeldada, et siis peaksid ju grupi portfellist peagi kaduma ka kõik trükitooted: paberlehed, ajakirjad ja nende kojukanne (Express Post). Näiteks Äripäev ilmub paberil vaid kord nädalas juba üle aasta ja liiga pikka iga ei ennustaks ka allesjäänud paberpäevalehtedele.

Kuna sama kontserniteade börsile kinnitab, et müügitingimuste järgi säilib vähemalt 2024. aastani (järelmaksu tähtaeg) koostöö trükikoja ja kontserni vahel, tuleb siit omakorda järeldada, et EEG trükiväljaanded jätkavad vähemalt seni ilmumist!

Ilmselt ei või neid siis aga enam nimetata trükisteks ja paberile trükitud sisule uue nimetuse leiutamiseks viiakse läbi majasisene sõnavõistlus. Näiteks asendades trükikojas ü tähe i-ga.

Samas on raskem ära seletada, miks meediakontsernile ebavajalikuks kuulutatud trükikoda siiski on sama grupi enamusosanikule nii vajalik, et ta käib selle eest välja 10 miljonit.

10 miljoni küsimus

Ja see on Eestis juba klassikaline 10 miljoni küsimus.

2019. aasta augustis teatati börsile kuni 1,9 miljoni paigutamisest trükikoja automatiseerimisse. „Ettevõte ostab ajakirja rullimasinate pooltoote kogumissüsteemid ja voogsöötmise süsteemid köitemasinatele koos pooltoote laadimise seadmetega. Seadmete paigaldamisega saab automatiseeritud hinnanguliselt 25 inimese töö,” teatas EEG. Seadmete paigaldus ja kasutuselevõtt oli planeeritud 2020. aasta esimesse kvartalisse.

Kui 2019. aasta lõpukvartalis oli Printallis 230 töötajat, siis tänavu esimese kvartalis juba 41 võrra vähem – 189. Automatiseerimise mõju isegi alahinnati.

Innovatsioon on end ära tasunud ka rohelisest küljest. Tänavu sai Printall PrintBesti järel teiseks Eesti trükikojaks, kel on Põhjamaades laialt kasutatav ClimateCalc sertifikaat. See näitab, et ettevõtte kohta on koostatud tõene süsinikuarvestuse raport ning tal on tööriist süsiniku jalajälje arvutamiseks nii kogu ettevõtte kui ka iga konkreetse trükise kohta.

EEG juhatuse esimehe Mari-Liis Rüütsalu sõnul on grupi juhatus Printalli müüki ja selle alternatiive kaalunud 2020. aasta lõpust, finantsnõustajaks Porta Finance UAB (Leedu).

Hindamise käigus võetud ühendust üle 50 võimaliku ostjaga, kuid parima pakkumise teinud ikkagi HHL-i Trükitung OÜ, selgitas Rüütsalu.

Printalli müük vabastab EEG jaoks kapitali, mida investeerida digiäri edasise kasvu toetamiseks, seletas Rüütsalu. Aga tema ega HHL pole öelnud, miks suuromanik digitaalse ülemineku nimel siiski ei investeeri otse EEG-sse, vaid otsustas grupist ühe väga heas toonuses ning edaspidises tegevuses vältimatult vajaliku ärielundi amputeerida.

Justkui pilkeks kinnitas HHL, et otsustas osta Printalli, kuna tunneb väga hästi trükiäri ja näeb, et vaatamata meediaturu muutustele ei kao vajadus trükiteenuste järgi niipea. “… pean oluliseks, et EEG pabertoodetele säiliks tugev trükipartner. Kavatseme Printallis jätkata turutingimustel nii EEG teenindamist kui ka teistele klientidele kvaliteetse trükiteenuse osutamist,” lubas HHL.

Iseenda parim äripartner

2019. a. 11. novembril oli Äripäeva esiküljel lugu „Eesti börsiettevõte kui suuromaniku isiklik rahakott”.

Jutt sellest, kuidas kümne aastaga on HHL EEG-st välja võtnud 600 000 eurot selle eest, et tagab eraisikuna EEG laenu, ja ca 133 000 eurot laenuintressidena. Väikeinvestorid on vihased.

HHL-i sõnul oli laenuintress 12 protsenti lühiajalise laenu võtmiseks praeguse turu tingimustel aga igati aktsepteeritav ja kui leiduks keegi, kes annaks mõne miljoni ulatuses veelgi soodsamalt tagatiseta laenu, siis oleks ta teretulnud finantseerima EEG järgmisi projekte.

Maestro käekiri on tuntud ja jääb üle vaid oodata äriteateid sellest, kuidas suuromanikul seekord omaenda läbipaistva börsifirmaga äri läheb.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Inglist sirgub oligarh,      31.05.2021

 

Ükssarviklased Maksumaksjate klubi rajal

Digitaaloligarhia kaks pailast: Eesti200 ja Parempoolsed

Ideoloogiliselt tubli Levila.ee on omanikele väga kallis pidu

22. mai Postimehes muretseb Martin Ehala ükssarvikute kultuurilise jalajälje pärast. Edukad idufirmad suurendavad globaalset ebavõrdsust, lüpstes välja ajud ebastabiilsetest ja vaesematest piirkondadest ning ükssarvikutes töötavad inglisekeelsed diginomaadid parasiteerivad väikerahvaste keele- ja kultuuriruumis. Ehala artikkel oli siiski Eesti meedias haruharv erand, mis meie digitiigrit vastukarva silitas.

Ajal, kui USA-s räägitakse juba üle aastakümne digitaaloligarhiast (tehnohiidude poliitiline mõjuvõim üha kasvab) ja digifeodalismist (uutele idudele jääb vaid vasalliroll), on Eestis digiäri säilitanud veel suures osas ingelinvesteeringute poliitiliselt omakasupüüdmatu kuvandi. Aastatuhande algusest Eestis riikliku religiooni staatust nautinud valdkonna oraaklid on aga hakanud end avalikkusele ilmutama ka maisemates võimuasjades, sh parteides ja meedias.

Suured Eesti asjad

Sten Tamkivi (pildil) räägib Postimehe Arteris 24.04 pikemas intervjuus Asutajate Seltsist, kuhu Eesti 1100-st idufirmast kuulub ca 150 juhti. 2009. aastal registreeritud Eesti Startupijuhtide Klubi MTÜ kannab 2020. aasta maist ametlikku nime MTÜ Asutajad, kuid kasutab eesti keeles ka nime Asutajate Selts, ingl keeles aga liigse tagasihoidlikkuseta Estonian Founders Society.

Tamkivi meenutab: “Seitse-kaheksa inimest hakkasid kümme aastat tagasi käima koos õhtust söömas. Nüüd on asutajate selts kasvanud suureks ja üha rohkem suuri Eesti asju arutavaks kohaks.”

Suurte asjade ajamiseks on aga ka Eestis vaja raha.

Poliitikasse tuli IT-raha mullu eelkõige abielureferendumi vastasrinnaks loodud sihtasutusele Liberaalne Kodanik, SALK, antud toetustena. Tamkivi räägib intervjuus SALK´ist ülivõrdes ja samale SA-le annetajate nimekirjas on ka Taavet Hinrikus. Kuigi toetuste suurus pole avalik, kahtlustaks just seda liberaalset lahingpaari SALK´i peasponsorluses.

Tänavu esimeses kvartalis lisandus juba ametlikult erakondadele annetajate sekka 15 uustulnukat. Neist 6 panid mängu üle 5000 euro: juba nimetet Tamkivile ja Hinrikusele lisaks ka Pipedrive’i Martin Henk ja Ragnar Sass ning Bolti Martin ja Markus Villig. Summad, mis nad põhiliselt Isamaa Parempoolsetele ja Eesti 200-le annetasid, polnud ühekaupa küll suured (2021-3021 euro kaupa), kuid kokku 50 000 eurot on siiski märkimisväärne.

Näpuotsaga said sest potist ka sotsid ja Reformierakond, mitte sentigi aga Keskerakond ja EKRE.

Tamkivi kommentaar ei jäänud milleski alla profipoliitiku omale: «Tahaks sellist käitumislikku muutust, et selline poliitika toetamine ei pea olema skeemitamine.»

Kui vaadata skeeme, kuidas Eestis riigi IT-raha on liikunud (Eesti Ekspress, 5.05), siis hakkab esimesena silma Nortal, mille juht Priit Alamäe oli Eesti 200 asutaja ja peamine eestvedaja. Konkurendid peavad teda tänaseni ka partei omanikuks. Samas EE loos möönab Alamäe, et praegune Eesti riigi hiigelinvesteering, 24 miljonit eurot nn ettevõtja sündmusteenusele, sai Eesti200 programmi tema enda poolt sisse nügitud.

Nüüd on just sellele parteile boost´i pannud kohalike ükssarviklaste juhtrühm, kes seejuures kuulutab, et erakondade toetamine ei tohi olla skeemitamine.

Tõnu Runnel maalib 23.04 Eesti Päevalehes ingel-oligarhi portree: „Mida teeb Taavet Hinrikuse raha Eestis? Kas ta teeb endale mugavaid seadusi kasumi kasvatamiseks, võidab TransferWise’ile klientuuri? Ei, need ei ole seotud. Tal pole siin vaja oma taskuparteid või meediaimpeeriumi, ta ehitas hoopis Haridusfondi. Start-up-ettevõtjate ärid on mujal ja siin toetavad nad n-ö killustunud kodanikuühiskonda.”
Runnel ennustab samas, et idufirmade jõu kasvades tekib kindlasti ka huvide konflikti kohti, kus tasub silma peal hoida kapitali mõjul õigusloomesse ja avaliku sektori otsustesse – esimesena kasvõi jagamismajanduse ja tööõiguse kokkupuutepunktis.

Uberi-laadsete taksojuhtide, Bolti toidukullerite jmt töötajate regulatsioonide lobistamine pole siiski tulevikuteema, vaid on käinud nii Riigikogus, valitsuses kui omavalitsustes juba aastaid. Arvestades aga riiklike digiinvesteeringute mahte, on tükk riigipirukast ilmselt suurem erasektoris teenitavast IT-tulust. Rääkimata saadavatest referentsidest ja rahvusvahelisest müügitoest, mida Eesti riik oma IT-firmadele lahkelt pakub. Ja ka hariduse sisu on ju ikkagi eelkõige poliitiline kokkulepe. Nagu ka digipropagandale suunatav riigi raha.

Arvestades Eesti rahvusvahelist digiriigi renomeed ei pea kindlasti välistama ka globaalsete tehnoloogiahiidude huvi Eesti poliitika mõjutamiseks. Meie poliitikutest ja ametnikest välisesindajad võivad olla vägagi arvestatavad nupud digimaailma vägevate mängulaual. Siinsed digitaalvasallid oleks ses plaanis digihiidudele vajalikud vahendajad.

Parteide spondeerimiseks on IT-firmadel seega põhjust enam kui küllaga ja nad ongi hakanud seda tegema. Pigem on küsimus, millal Eesti suure tähega Asutajad asutavad veel mõne IT-partei ning kui kauaks jääb nende põhiline panus Eesti200 tõstmisele ja Isamaa lõhkumisele?

Lähiajaloolise paralleelina meenub 1993. aastal välja imbunud 12-liikmeline Maksumaksjate Klubi, mis ajas lõhki Mart Laari esimese partei ja valitsuse. Indrek Kannik ja Kaido Kama süüdistasid Laari klubi ärihuvidele (hotellid, metallid jm toonane uusettevõtlus) allajäämises. Klubist, kuhu algusest peale kuulusid ka Siim Kallas, Märt Rask ja Rein Lang, sai avalik platvorm, kelle rahaga loodi Reformierakond. Mis pole hajutanud hiljem tekkinud kahtlust, et tegelikuks rahaallikaks oli siiski nn VEB-fondist välja petetud raha.

Kas see on Isamaa saatus või needus, aga ka nüüd lõhestab teda uue ettevõtjate grupeeringu toetusraha, mille kõrvalipikul on Parempoolsed.

Põhiliselt tipikatest koosnev Maksumaksjate klubi oli selles suhtes ehk isegi sirgjoonelisem, et algrivistuses olid kohe sees poliitikud. Eliitgümnaasiumitest otse ärisse sukeldunud ükssarviklastel kestab aga veel süütusemäng ja isiklike poliitiliste ambitsioonide eitusfaas.

Meedia-inglid

2019. aasta augustis registreeriti Tallinnas Telliskivi aadressile Levila OÜ.
Omanikud OÜ Notorius (Taavet Hinrikus, Vallo Paal, Martin Tälli), Seikatsu OÜ (Sten Tamkivi), Ahti Heinla, Daniel Vaarik. Viimane on ka juhatuse liige.
Portaali levila.ee omanikfirmas on registri järgi praegu tööl 12 inimest, kelle ametlik netopalk on üsna Harju keskmine. Firma maksustatav käive oli I kvartalis vaid 5000 eurot. Inglitiibadega investoritele on see päris kallis pidu.

Ideoloogiliselt on tegu hästi omanike maitsele tuunitud lehega: kõik see millest Hinrikus ja Tamkivi räägivad mujal meedias ilmunud intervjuudes, on Levilas kvaliteetselt realiseeritud. Aga sinna see ka jääb. Välja arvatud mõned juhud, kui Levila saateid on võimendanud ERR, on lehekülje tsiteeritavus ja tajutav mõju Eesti aruteluruumis siiski tagasihoidlik. Arvestades ettevõtmisse pandud oskusteavet ja sisse kallatud raha, pole selle idu potentsiaal rohkem kui aastaga avanenud.

Samas on tegu esimese ametlikult ükssarviklastele kuuluva meediaprojektiga, millest omandatavaid kogemusi ja loodavaid suhteid ei tohi alahinnata.

Sotsiaalmeediahiidude sisuhaldus, mida hellitamata ka tsensuuriks nimetatakse, töötab strateegiliselt niikuinii Eesti Asutajatele sobivas suunas. Praktilisemate poliitikaeesmärkide saavutamiseks on aga neilgi vaja nö lähivõitluseks kohapealseid rohkem või vähem konventsionaalseid meediastruktuure. Nagu öeldi siinkandis juba 18. sajandil: Kuul on loll, tääk tubli (Пуля – дура, штык – молодец!). Just selle täägi rolli passib Levila küll.

Kredexi juurde loodud idufirmade riiklik katusorganisatsioon Start-up Estonia üheks funktsiooniks on ka idu-sektori mainekujundus. EL-i Regionaalarengu fondilt kokku 7 miljonit. Pole paha!

Klubi liikmed on aktiivsed ka mujal meedias. Regulaarsed IT-saated on kõikidel peamistel meediamajadel. Aga käiakse ka poliitikasaadetes ja räägitakse ilma sordiinita poliitikast ka IT-saadetes.

Moraal

See jutt, et IT-äris teenitud raha on kuidagi vähemate poliitiliste ambitsioonidega kui mujalt pärit tulu, muidugi ei päde. Ei Eestis ega globaalses mastaabis. USA-s sekkus just tehnoloogiahiidude ühisrinne presidendivalimistesse ja on esindanud üsna selgelt defineeritud poliitilist paketti.

Võiks isegi öelda, et sekkumise võimalusi arvestades on IT-s teenitav raha isegi veel poliitilisem. Eesti puhul on IT-raha põhiallikas riik, mis ju ongi poliitika kehastus. Globaalses ulatuses mõjutavad aga suurriikide (USA) ja blokkide (EL) regulatsioonid otseselt selle sektori käekäiku.

On iseenesestmõistetav, et nii nagu on 30 vaba aasta jooksul juba korduvalt vahetunud poliitikud ja päevakord, vahetuvad põlvkonnad ja valdkonnad ka ettevõtluses. Kasvava IT-sektori huvi poliitikas ja meedias kanda kinnitada on sama legitiimne nagu mistahes muu seadusliku ärivaldkonna oma. Nii on see alati käinud ja midagi põhimõtteliselt uut siin pole. Isegi selles mitte, et uued tulijad ise väidavad ikka ja alati, et nemad teevad kõike teisiti.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

MeeTS teeb Kersnast meediaministri,    11.05.2021

 

Ajakirjanikelt ostetav kiirkoolitus võib olla variturunduse tagauks meediamajadesse

Haridusministeerium saaks tuua koolidesse sadu ajakirjanikke

Meediaõpetaja valikul hulk küsimusi, nagu ühiskonna- ja religiooniõpetajategagi

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar nimetas mõni aeg tagasi ERRi uudistemajast antud intervjuus Eesti ajakirjanduse kaks probleemi: palju väiksem palk kui 1990ndatel ning mainekujunduse, eriti aga riigiasutusist tuleva PR-i, pealetung.

Üks paljudest ustest, kustkaudu suhtekorraldus meie meediasse sisse astub, on aga meediakoolitus. Raudsaar ise on olnud suure osa oma töö-elust selle töö juut ja samal turul osalevad aktiivselt ka tegevajakirjanikud. Rääkimata eksidest, kelle kohta nagu luureski sobib öelda:„pole olemas endiseid ajakirjanikke”.

Meediakoolituse mantli all toimuva suhtekorralduse ja toimetuse vahel pole isegi seda paberseina, mis eraldab meil nn sisuturundust nö toimetuslikust sisust. Meediakoolituse tellimine on täiesti aktsepteeritud viis, kuidas ajakirjanikke nii riigiasutuste kui erafirmade poolt kodustatakse. Legitiimsust jääb veel ülegi, sest kes siis veel peale ajakirjanike eneste ei peaks jagama oma ekspertiisi meedia köögipoolest kõigi soovijatega (loe: hästi maksjatega).

Ja nii ongi kohati juba raske eristada, kas PR tungib toimetustesse või hoopis toimetajad ise on hõivanud PR-positsioonid. Ringiga muutub see probleemiks muidugi ka mainekujundajatele, kuna sööb toimetustega väljaannete mõjujõudu (loe: usaldusväärsust).

Kes vastutab meediaõppe eest?

Praegu Riigikogu kultuurikomisjonis küpsev meediateenuse seaduse muutmise eelnõu (MeeTS) näeb ette, et meediapädevuse edendamise eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium (HTM). Seletuskirja järgi on HTM selleks sobiv, kuna teema seondub otseselt teabekeskkonnaga. Teabekeskkond on aga valitsuse kinnitatud põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades läbivaks teemaks. Lisapõhjuseks tuuakse seletuskirjas, et HTM oli 2019. aastal esmakordse Euroopa Liidu meediapädevuse nädala (ingl k kasutusel media literacy week, pr kpisut täpsemalt semaine de la presse et des médias dans l’école) eestvedaja Eestis. Tänavu märtsis tegid nad seda kolmat korda.

MeeTS paneb HTM-ile ka kohustuse anda meediapädevuse edendamisest aru Euroopa Komisjonile. Kohustus tuleneb audiovisuaalmeedia teenuste direktiivist (AVMSD), mille järgi liikmesriigid peavad esitama hiljemalt 2022. aasta lõpuks ja siis iga kolme aasta järel komisjonile aruande meediakirjaoskuse arendamisest. Sama direktiivi järgi peaks Euroopa Komisjon andma ka suunised nende aruannete ulatusest, kuid tänaseni neid suuniseid pole.

Lisaks HTM-ile on meediaõppes valitsusasutustest seni figureerinud ka riigikantselei ja kultuuriministeerium, kuid nüüd saab HTM-i juhtroll selgemalt määratud. Liina Kersna on taasiseseisvunud Eestis küll juba 15. haridusminister, aga esimene ses ametis, kes lõpetanud ülikoolis ajakirjanduse eriala ning suurema osa töisest elust tegutsenud suhtekorraldajana.

Kus õpivad meediaõpetajad?

Meediat õpetatakse meil põhierialana neljas kõrgkoolis.

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis on baka ja magistriõppe erialaks „ajakirjandus ja kommunikatsioon”, doktorantuuris „meedia ja kommunikatsioon”. Kunagisest peamisest ajakirjanike kasvulavast on vähe järele jäänud.

Tartu kõrgem kunstikool Pallas pakub rakenduskõrgharidusena kaht meedia-eriala: „meedia- ja reklaamidisain” ning „fotograafia”.

Tallinnas on Kunstiakadeemias (EKA) eriala „meediagraafika” baka tasemel vene keeles ja eraldi moodulina/tsükliõppes eesti keeles. Meedialähedane eriala on nii baka, magistri kui doktori õppes pakutav „kunstiteadus ja visuaalkultuur” ning tsükliõppes „kirjandus-, visuaalkultuuri- ja filmiteooria”. Pea puhas meediaeriala on tsükliõppes nii baka (eesti k) kui magistri tasemele (ingl k) pakutav „graafiline disain”.

Tallinna Ülikooli Balti filmi-, meedia ja kunstide instituudis on meedia-erialade palett aga ka EKA-st oluliselt laiem (mõnel erialal tehakse ka koostööd).

Baka astmes on menüüs „ajakirjandus”, „filmikunst”, „integreeritud kunst, muusika ja multimeedia”, „reklaam ja suhtekorraldus”, „audiovisuaaalne meedia”, „ristmeedia” (kaks viimast inglise keeles).

Magistrantuuris „dokumentaalfilm”, „ekraanimeedia ja innovatsioon”, „kommunikatsioonijuhtimine” (kõik kolm inglise keeles), „nüüdismeedia”. Lisaks Euroopa ülikoolidega ühisõppekavad kahel erialal: „filmikunst” ja „operaatorikunst”.

Doktorantuuris on erialaks „audiovisuaalkunstid ja meediauuringud”.

Meediaga seotud erialasid või loengukursuseid on aga ka ka Taltech´is (infotehnoloogiad), EBS-is (turundus ja kommunikatsioon) ja Sisekaitse Akadeemias (kriisikommunikatsioon).

Postimehe ajakirjanduskool pakub teist aastat järjest kursust, kus 118 akadeemilist tundi on jagatud 16 õppepäevale oktoobrist aprillini. Lisaks praktika Postimees Grupi väljannetes ja kodutöö. Et 10st koolitajast 3 tegutsevad PR-alal, siis on ka selle kursuse suunitlus laiem ainult ajakirjanikutööst huvitatutest.

Millest õpitakse meediat koolis ja lasteaias?

Seni on meil raamatu kujul ilmunud kolm meediaõpikut gümnaasiumile ja üks abimaterjal lasteaedadele. Vähemal määral on levinud ka muud meediaõpetajate koostatud lisamaterjalid.

2005. aastal Avita kirjastuselt ilmunud gümnaasiumiõpiku „Meedia mõju” autoriks on Tartu Karlova gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja-metoodik Külliki Kask (parandatud trükk 2013).

2013. aastal ilmus kirjastuselt Künnimees õpik „Meedia ja mõjutamine”, autoriteks Katrin Aava, Tallinna ülikooli kommunikatsioonidotsent ja Ülle Salumäe, Gustav Adolfi gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

2019. aastal tuli Mauruse kirjastuselt gümnaasiumiõpik korduma kippuva pealkirjaga „Meedia ja mõjutamine”, autoreiks Lauri Tankler (endine ERR-i korrespondent Washingtonis, praegu RIA juhtivanalüütik) ja Eve Tisler (praegu e-õppe keskkonna Opiq kommunikatsioonijuht). Tankler on pärast ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetamist ka Tartus põhikoolis ja gümnaasiumis meediat õpetanud.

Sellele õpikule soovitab kirjastus lisamaterjaliks Soome ajakirjaniku Johanna Vehkoo „Valede paljastamise käsiraamatut”.

2010. aastal ilmus Ilo kirjastuselt abimaterjal õpetajatele ja õpetajakoolituse tudengitele „Meediamängud lasteaias”, autoriks Kristi Vinter, kes praegu on Vinter-Nemvalts ja HTM-i asekantsler. Tema valdkonnaks on mh alus- ja põhiharidus ja keelepoliitika. Talle alluvad vahetult mh alus- ja põhihariduse osakond, hariduskorralduse osakond ja keeleosakond. Meediataustaga ministrile peaks Vinter-Nemvalts erialaselt ja praeguselt ametipositsioonilt olema peamine tugi koolis meediahariduse arendamisel.

Elyna Nevski, kes kaitses Tallinna Ülikoolis 2019.a. suvel doktoritöö väikelaste nutiseadmekasutusest, rõhutab, et vanemad vajaksid spetsialisti tuge titade nutikasutuse juhendamiseks (Pm, 4.07.2019). Juba 2016. aastast Nevski registreeritud ettevõtte Meediaharidus OÜ kodulehe sisuks on aga seni vaid tema kontakt Varbolas. Et doktoritöö üks juhendaja oli aga asekantsler Vinter-Nemvalts, siis võiks arvata, et see töö ei jää pikalt vaka alla.

Hetkeseis talvine

Meedia-uurija Maia Klaassen pidas mullu 14. detsembril ilmunud Postimehes Eesti koolides antavat meediaharidust sama hästi kui olematuks. Ja veelgi nigelam on seis täiskasvanutega, kellele ei õpetata näiteks ostetava nutitelefoni mõju, platvormipoliitikat ega meedialoogikat.

Priit Talv, kes on üks gümnaasiumile koostatud digimeediapädevuse valikkursuse autoreid, võrdles digimeedia ja kriitilise mõtlemise õpetamise seisu põhi- ja alghariduses olukorraga, kus 12-aastane noor sõidab juba autoga, kuid liikluseeskirju hakkame talle õpetama alles siis, kui ta täisealiseks saab (EPL.delfi.ee 11.09.2019).

Ilmse hariduslünga täitmiseks on Postimees oma haridusveebis üles pannud tasuta meediapädevuse kursuse koolidele, 35 tundi (seal osaleb teiste seas ka eelnimet Priit Talv).

https://haridus.postimees.ee/7213362/test-kui-hasti-moistad-umbritsevat-teabekeskkonda

Isevärki õppe- või abivahendi https://desinfotest.ee/ oma infonõrkuste diagnoosimiseks on loonud Eesti Digiuuringute Keskus koostöös Riigikantseleiga. Eesti äriregistris sellist keskust siiski pole ja seda ei tunne ka Isand Google. Keskuse nimi esinebki veel vaid testi tutvustavate, juba eelnimetet Priit Talve, tänavuste lehelugude juures mehe tiitlina.

Et testi koostamisse oli kaasatud ka end Kaitseliidu vabatahtlike blogiks nimetav Propastop.ee, siis see õppevahend ise seda testi välishindamisel muidugi rahuldavalt ei läbi. Pisutki läbipaistvust oleks abiks.

Palju on meediaõpet koolis?

Koolide meediaõpetajate kohta on vähe statistikat. BFM-i endine direktor, praegu projektijuht Katrin Saks rääkis Euroopa esimesel meediapädevuse nädalal 2019. märtsis, et mingil kujul oli toonase seisuga filmi- ja meediaharidus olemas vaid 66s Eesti 500st üldhariduskoolist. Võib arvata, et meediahariduse pakkujaid on vahepeal pisut lisandunud, kuid valdavas osas Eesti koolides ja lasteaedades täna siiski regulaarset meediaõpet ega -kasvatust ei toimu.

Enamasti paistab praegu tegu olevat eesti keele ja kirjanduse õpetajatega. Uudiskünnise ületavad aga kergemini koolidesse sattuvad reaalse meediakogemusega inimesed a la Ainar Ruussaar, kes töötas Kohtla-Järve riigigümnaasiumis meediaõpetajana siiski napilt aasta enne Kuku raadio peatoimetajaks tulekut. Eri projektide kaudu ratsutab enam või vähem tuntud meediainimesi koolidest läbi märksa rohkem.

Prognoosides, et praegu valikainena pakutav meediaõpe muutub lähiaastail kohustuslikuks kõikides kooliastmetes, on juurde vaja vähemalt paarsada meedia-õpetajat (pisikoole jääb vähemaks ja üks õpetaja saaks sageli hakkama paaris-kolmes koolis õpetamisega). Kui praegune virtuaal-õppe osakaal jääb pikemalt kestma, võiks just meedia-õpe põhineda suures osas ka üleriiklikele veebiloengutele.

Meediaõpetaja roll võiks olla sobiv lisategevus (loe: palgalisa) nii praegustele kui endistele ajakirjanikele. Tõsi, seal võib tekkida analoogseid küsimusi, nagu on kerkinud aktiivparteilastest ühiskonnaõpetuse ja pastorist religiooniõpetajatega. Ka ajakirjanikule on professionaalselt lausa oluline noortega suhtlus, aga seal on ikkagi mitmed aga-d. Kuidas tasakaalustada õpetajaskonnas eri meediamajade lojaalsused; peavool ja alternatiivmeedia; kvaliteet ja kollane; veeb, tele ja trükk; eesti- ja vene keel; era-, riigi- ja vallameedia; eri meediakoolide kasvandikud? Kas ja kes hakkab hindama õpetajate pädevust? Pole kahtlust, et teiste seas sooviks peale kõikide erialaorganisatsioonide kaasa rääkida ka kirikuõpetajad ja parteilased…

Aga kes ütles, et HTM-igi elu peab lihtne olema?

Kes ja miks maksab?

Meediaõppe projekte on toetanud HTM, Integratsiooni Sihtasutus jpt Eesti riiklikud struktuurid. Väljaspoolt eelkõige Euroopa Liidu institutsioonid (nagu näiteks eelnimetatud meediapädevuse nädalad). Aga selles mängus osaleb aktiivselt ka kolmandate riikide valitsuste raha: Briti Nõukogu (Noorteühenduste liidu meediakoolitused ja meediaprojektid lasteaedades) ja USA riigidepartemang (meediaprojekt põhikoolis).

Siia juurde käivad avalike asutuste ja eraettevõtete tellitavad meediakoolitused ja konverentside modereerimine. Analüüsidokumendi ostmine ehk ka, kuigi see on riskantsem – rohkem jälgi jääb järgi. Elav ettekanne ei tunne aga hinnapiire ja keerulisem on väita, et tegelikult maksti mitte ainult (või üldse mitte) jutu, vaid suhete või muu teenuse elik teene eest.

Selliste projektide korraldajate ja seal esinejate kaudu joonistuvad välja hoole ja aastatega kootud toiduahelad. Tegevajakirjanikke, kel on mõju ka toimetustes, ei paelu enamasti alalise meediaõpetaja rutiin. Hoopis teine asi on aga igasuguste projektide raames ilma kõneväärse lisaettevalmistuseta käia ja rääkida oma ajakirjanikutööst, olgu siis koolidele, riigiasutustele, äri- või ka mittetulundusühingutele.

Kindlasti on ajakirjanikke, kes teevad seda ilma tasu eeldamata ja saamata. Sama kindel aga on, et koolituse läbiviimise nime all makstavad summad või teenused annavad mõnikord olulise lisa ajakirjaniku toimetusest saadavale palgale.

Maksja poolt vaadates on ajakirjanikud ja PR-inimesed suures plaanis üks seltskond, kellelt tahetakse meediatuge poliitikale või ärile. Mõnikord on tellijal mugavam ja odavam pöörduda otse ajakirjanike poole. Suuremate huvide puhul on vahendajaks vältimatult PR-ettevõtted.

Parteide puhul on siin lõpuks märksõnaks keelatud annetus. Äri puhul aga variturundus, ehk meediateene, mida sisus ei märgistata ja millele pole avalikku hinnakirja.

Juhuvalik meediakoolitajaid

Lõpuks aga kimbuke näiteid meediakoolituste pakkujate kohta, keda Google esimestel lehtedel välja annab. Enamikust koolitustest pressiteateid ega uudiseid ju maha ei jäeta. Lopsakam pilt avaneks riigi- ja omavalitsusasutuste ning erafirmade raamatupidamistes, kuhu Meediavahi pilk aga ei ulatu.

Ilona Leib jt, meediakoolitus

https://www.prpartner.ee/vaade

OÜ PR Partner

 

Merlis Nõgene jt, meediakoolitus

Kommunikatsioonibüroo

OÜ Callisto Group

 

Janek Mäggi, Andres Reimer, Andres Anvelt jt, meediakoolitus

https://powerhouse.ee

OÜ Powerhouse

 

Kadri Hansalu, Ott Lumi, Andreas Kaju jt, meediakoolitus

https://metaadvisory.ee/

Meta Advisory Group OÜ

 

Indrek Raudjalg, Rasmus Kagge, Helin Vaher, Lennart Ruuda, Andres Eilart meediakoolitus

https://agendapr.ee/teenused/meediakoolitused,

OÜ Agenda Public Relations

 

Märt Treier, isiklik leht pakub koolitusi ja modereerimist. Lehel suurte riigiasutuste (sh ERR) ja avaliku sektoriga seotud ühingute, aga ka mõnelt erafirma logod.

http://www.treier.ee/

OÜ T-kaaslane

 

Lauri Hussar, Eesti 200 juhatuse liige, tituleerib end meediakoolitajaks kirjutades, kuidas Jüri Ratas vaba meediat lämmatas (EPL, 17.08.2020), aga ka rääkides Lüganuse vallast (Põhjarannik, 9.01.2020) ja elektriautode tulevikust (Postimees, 23.09.2019).

OÜ Meediatark

 

Igor Taro, meediakoolitus.

http://adverbum.ee/

OÜ Adverbum (koos Yulia Taro-ga)

 

Raul Rebane, meediakoolitus

Avaleht

http://stratkom.ee/

OÜ Stratcom (koos Epp Rebasega)

 

Ingrid Veidenberg, meediakoolitus

OÜ Meediakool

 

Marica Lillemets, meediakoolitus

OÜ Funmark

 

Regina Soop, meediakoolitus

https://kommagentuur.ee/tag/meediakoolitus/

OÜ KOMM Agentuur

 

Kerttu Rakke (alias Kadi Kuus) meediakoolitus vaimupuudega inimestele

Artiklid

MTÜ Vaimupuu

 

Hele-Maria Kangro, 3D baptistikoguduse meediajuht ja uue meedia külalislektor kõrgemas usuteaduslikus seminaris ja metodisti kiriku kõrgemas seminaris.

Siseministeeriumi, kõrgema usuteadusliku seminari ja Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud neli meediakoolitust usuliste ühenduste esindajatele Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Rakveres.

Eesti Kirik, 24.04.2019

 

Kerli Dello, kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni keskuse toimetaja-produtsent, meediakoolitused ajateenijatele.

https://tarbija.ohtuleht.ee/1013515/kerli-dello-minu-elus-on-paljud-asjad-lainud-nii-hasti-olen-olnud-oigel-ajal-oiges-kohas

Iiris Prosa, kaitseliidu avalike suhete spetsialist, meediakoolitused kodutütardele ja noorkotkastele.

Põhjarannik 29.06.2019

Kalle Kõlli, major, kes käivitas Elva keskkoolis kodanikukaitse õppesuuna osana ka meediakoolituse.

Elva Postipoiss, 04.02.2017

 

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

MeeTS: aeg on rääkida ka meedia asjast,    15.04.2021

 

Peavoolu passiivsus lasi EKRE-l kaaperdada kogu meediateenuse debati

Audio-visuaalmeedia teenuste direktiiv kindlustab Euroopa meediaruumi

Tsensuur on muidugi teema, aga mitte ainus ega peamine

Lugu algab sellest, kuidas EKRE toodab maaki 2018.a. direktiivist, mille võtsid 2020.a. 19. septembri tähtajaks oma õigusse üle Ungari, Holland, Taani ja Rootsi. Üheski neist ei tehtud sellest suurt poliitikat, kuigi EKRE aatekaaslasi on seal kui mitte võimul, siis opositsioonis rohkelt.

Eesti ajakirjandus pole aga eelnõu meediasisu veel üldse käsitlenud – kas pole märgatud, aru saadud, igaüks mudib oma suunda maski varjus või on asi ikkagi suukorvis? Et direktiivi ülevõtmisega muudetakse nii globaalsete sotsiaalmeediahiidude, välismaiste kui kohalike telekanalite ja videoportaalide Eestis tegutsemise reegleid, siis on aeg rääkida ka asjast.

Huvigruppe nagu ei huvita

Heidy Purga (RE) küsis 15. märtsil Riigikogu kultuurimisjonis, millised on olnud meediaettevõtete suuremad osundused või murekohad. Eelnõu üks autor Karin Ligi kultuuriministeeriumist vastas, et kaasati suuremad esindusorganisatsioonid ja ka teadaolevad teenuse osutajad, kellel tol hetkel oli tegevusluba või kes olid esitanud majandustegevuse teate audiovisuaalmeedia teenuse osutamiseks. Huvi tunti aga vaid teatud sisu alaealistele piiramise ning äri- ja hädaohuteadete puudega inimestele ligipääsu tagamise vastu. Kultuuriminister Anneli Ott viitas ka huvirühmade ettepanekutele reklaami mahu ülem- ning uudiste mahu alampiiri leevendamiseks.

Seepärast kurtiski Purga 7. aprillil suures saalis RE fraktsiooni nimel: „Kindlasti on siin RE fraktsiooni poolt vaadates vajadus huvigruppide värske arvamuse järele, sest selle seaduse tekst on üsna mahukas ning nii, nagu täna siin saalis nähtus ja kostis, omab see väga mitmeid ja suhteliselt subjektiivseid suunavõtmisi”. Samas lisas Purga enesekindlalt: „Meie meediasektor ootab antud seadusemuudatust, et tegutseda võrdsetel alustel”.

Kui me vaatame aga eelnõu käsitlemist meedias, siis on olnud just vihaõhutamine ainus sisuline teema, mida seni on eelnõust üldse välja valgustatud. Kusagilt otsast ei paista välja meediasektori ootust direktiivi ülevõtmiseks.

Kahtlemata on tegemist EKRE kübaratrikiga. Vihaõhutamise määratlusega, mis mujal Euroopas on läbi läinud vähimagi debatita (kuna see varasemale direktiivile uut ei lisa), on meil EKRE kaaperdanud kogu meedia ja suurema osa Riigikogu komisjonis ja saalis toimunud arutelust. Ning sealt on MeeTS jõudnud ka pandeemiapiirangute vastu protesteerijate plakatitele.

Google, Facebook, Youtube, Delfi, Postimees

Eesti riigil tekib esmakordselt justkui seaduslik alus koputada Dublinis Youtube´i ja Facebooki ning Amsterdamis Netflixi Euroopa esinduste väravatele. Täpsemalt küll võib TTJA pöörduda nende maade järelvalveasutuse poole, et need siis pöörduks hiidude poole küsimusega, et miks näiteks mõni meie inimese loodud sisu veebist maha võeti? Muidugi on raske ette kujutada, et meie ametkonnake seda kunagigi teeks. Veel raskem on ette näha, et Iiri või Hollandi riiklik struktuur seda tõsiselt ajada võtaks. Ja kui juhtub topelt-ime ja võtabki, siis Ameerika firma poolt vea tunnistamine oleks juba täielik ulme. Tõsi, Brüsselisse tekib ka järelvalveasutuste ring, kus saab tegevust koordineerida, aga meie tiiger-riik pole seni ilmutanud vähimatki huvi USA monopolide tsiviliseerimiseks.

Kuigi üldise hinnangu järgi imevad Ameerika hiiud meie reklaamiturult kuni 50%, pole meie meediamajad siiski võimelised selgasid kokku panema. 6. aprillil tunnistas Mart Raudsaar ERRi Uudistemajas, et Postimehele on Facebooki kaudu tulevate lugejate hulk sedavõrd oluline (lausa veerand), et ta ei saa olla huvitatud kokkuleppest teiste Eesti meediamajadega, et sellest kanalist loobuda. Samal ajal on Ekspress Grupil konfidentsiaalne diil Facebooki faktikontrollijana. Ja nii pole imestada, et ka Eesti valitsused pole näidanud Tallinnas ega Brüsselis initsiatiivi internetihiidude taltsutamiseks. Mis on ka välispoliitiliselt mugav, kuna USA on ju ikkagi meie suur liitlane.

Milised Eesti portaalid peavad end möllima audiovisuaalse teenuse pakkujana, pole tegelikult selge. Ametnikud kinnitavad, et nimekirja veel pole. Eelnõu arutellu olid ettevõtetest kaasatud Ekspress Grupp ja Postimees Grupp.

Küsimuses, kas ka näiteks Objektiiv või Uued Uudised on teenusepakkujad, hakkab juba keerutamine – nende Youtube´is olevat sisu seadus ei hõlma, kuna seal juba kehtib Youtube´i tsensuur, mille hellitusnimeks on ´kogukonnareeglid` (community rules). Aga kui see sisu jookseb ka Objektiivi või UU enda lehelt, siis nagu ikkagi hõlmab ka. Samas pole tegu kommertsliku sisupakkujatega, sihtasutus või MTÜ (erakond) justkui ikkagi pole selle seaduse objektid. Ja pole ka seni kuni video pole lehe põhisisu, vaid ainult teksti toetav element.

Täna ehk ei teki samasugust küsimust Tallinnatv.eu lehega, aga võta ainult Keskerakond valitsusest ja kohe võib kerkida seegi küsimus.

Ametkonnale on siia disainitud troopiliselt lopsakas otsustusruum.

RTR, Rossija, NTV

Eraldi teema on praegu peamiselt Rootsis registreeritud ja Vene riigiga seotud telekanalid. Läti ja Leedu on vana menetluskorda järgides neid kanaleid juba korduvalt sulgenud (Läti viimati 12. veebruaril). Eelnõu järgi saab sedasama teha ilma Euroopa Komisjoni, kanali asukohamaa järelvalveasutuse ja teenusepakkuja enesega pikemalt seletamata. Viha ja/või rahvustevahelise vaenu õhutamise väite saab soovi korral esitada ju mistahes saate kohta ja Vene telekanalite kohta iga kell.

Sisuline probleem on ka siin muidugi olemas: Vene kanalite ajutise (kuni 12 kuud) sulgemise võimalusega kaasneb sama võimalus ka kõikide teiste Eestis levivate kanalite suhtes. Sellise relva andmine TTJA-le süütas põhjusega esmalt kõik vilkurid EKRE ladvas. Riigikogu suures saalis vallutas ärevus ka Isamaa.

Tegelikult ei saagi demokraatlik riik tsenseerida välismaalt tulevat sisu ning seejuures hoida käsi selja taga oma meedia suhtes. Kui sellised relvad on juba kord laual, siis on kaitstud ainult valitsusele saba liputav meedia. Sõltumatule vahikoerale enam ruumi ei jääks.

Pisut sarnane on see olukord USA ametkondade kinnitusega, et jälitatakse ainult välismaalasi (sh Angela Merkelit), aga mitte oma kodanikke, sest seadus seda ei luba. Nende kinnituste uskujaid on vähevõitu ka Ameerikas.

Kanal2-d, TV3-d ja ETV-d

Reklaamis toimub väga suur muutus: senise tunnipiirangu, kuni 12 minutit, asemel tuleb 20% piirang 12 tunni kohta. Mis tegelikult tähendab, et tipptundidel kasvab telereklaami maht kuni küllastuspunktini, kus reklaami hind hakkab langema vaatajakao tõttu. Mis alul teeb kõige rohkem kahju kõige kaitsetumatele, kelleks on järelvaatamise (ja reklaami edasikerimise) võimaluseta nn lineaarvaatajad. Nende osakaal on niikuinii langenud otse veebist ja järelvaatamise osakaalu kasvuga ning täiendav reklaamivoog forsseerib selle segmendi kokkukuivamist. Millega toob reklaamipiirangu järsk leevendus pigem kahju ka erakanalitele.

Rahvusringhäälingule on see hea uudis, kuna erakanalite senisest pikemad reklaamipausid toovad kindlasti ETV-dele publikut juurde, esialgu kasvõi pauside ajaks. Kuna reklaamipausid võivad minna ka 5-10-minutilisteks (ja eri kanalid enamasti ühildavad need ajad omavahel), siis oleks erakanalite tipptunni reklaamipausid eriti sobiv vahemik ETV- s uudiste jm riikliku tarbega sisu näitamiseks.

Väheneks ehk isegi ERR-i vajadus meelelahutussaadete tootmiseks, mida seni on põhjendatud uudistesaadetele publiku ette vedamisega.

Must ja Valge

Kiiva hakkas kiskuma esimesest kultuurikomisjoni istungist 15. veebruaril. Vaatamata RE/KE suurele ülekaalule (viis kolme vastu, kellest üks oli sots) otsustati ajaloolase Aadu Musta (KE) juhtimisel konsensusega taandada komisjoni nimel eelnõu esindamast istungilt puudunud Heidy Purga ja hääletati selleks ajaloolane Jaak Valge (EKRE-lane, keda hiljem suures saalis süüdistasid needsamad komisjoni enamusliikmed eesotsas Purgaga sobimatus komisjoni esindamises).

9. märtsil, teisel istungil, oli kohal kultuuriminister Anneli Ott ja paraad ametnikke. Aeg räägiti täis vihaõhutamise teemaga ja arutelu jäi pooleli.

15. märtsil juhatas komisjoni istungit Valge. Kohal jälle minister Ott ja enam-vähem sama ametnike rida. Põhiteemaks jälle viha viha vastu.

22. märtsil kohal haridusminister Liina Kersna saatjaskonnaga. Mööndi, et koolides meediapädevuse hindamine võib rahulikult toimuda hiljem, siis kui Brüsselist vastavad juhised valmivad. Ka seaduse kavandatud jõustumisaeg 1. mail pole enam realistlik. Häältega 8:2 otsustati saalis teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada.

Esimene lugemine suures saalis 7. aprillil kestis üle kolme tunni. Arutelu põhiteljeks ikka viha ja tsensuur. Saalis tuli EKRE-le tugevalt toeks Isamaa. Urmas Reinsalu ja Mihhail Lotmani sõnavõtud olid toon-toonis Jaak Valgega.

Eelnõu tagasilükkamist pooldas 28 (EKRE ja Isamaa) ja selle vastu oli 61 saadikut (RE, KE).

Tuleb aga märkida, et väiksemat häälte hajumist oli mõlemas leeris.

Ei hääletanud Karilaid ja Loone (KE). Karilaiu hääle jalutamaminek polnud üllatus – juba 4. aprillil kutsus ta koalitsiooni üles lükkama konfliktse eelnõu arutamist edasi viidates pandeemiale ja vihaparagrahvile.

Puudus Laaneots (RE). Tavaliselt koos RE-ga hääletav isamaalane Ladõnskaja-Kubits jättis nüüd hääletamata, Luik puudus.

Suurem lõhe paistis välja SDE-s, kellest 5 hääletas koalitsiooniga aga 2 jätsid hääletamata (Juske ja Kütt) ning 4 puudusid (Pikhof, Padar, Kaljulaid, Läänemets).

Kultuurikomisjonile tuleb saadikutel ettepanekud eelnõu kohta esitada 21. aprilli õhtuks. Seni on huvigruppidel võimalik kasutada oma võimalust rääkida ja tõestada, et peale Objektiivi ja Uute Uudiste on Eestis veel keegi, keda meediateenuste seadus vähemalt sama palju puudutab.

 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Äripäev ad portas!     09.04.2021

 

Maakonnaleht ei kao, kuigi veeb tõuseb ja paber vaob

Ajakirjanikke jääb vähemaks, paremate palk kasvab

Kontserniväliste valik on langeda või alistuda

Vallalehtede positsioon esialgu pigem tugevneb

Äripäeva märtsi alguse hüüd 14 maakonnaportaali loomisest nullis efektselt Meediaettevõtete Liidu talvised avaldused, et mitmed maakonnalehed on pankrotiohus – olgu siis põhjuseks Omniva kallis ja nigel kojukanne või hoopis tasuta jagatavad ja odavreklaami müüvad vallalehed. Kui üks meedialiitlane läheb turule, kust teised võivad olla sunnitud lahkuma, siis see ongi ju Isand Turg, mida erameedia in corpore alati ülistanud.

Ja avalikult ongi maakonnalehed vaprusest värisedes kinnitanud, et nemad küll ei karda ja isegi tervitavad konkurentsi. Kuni avalikku vägede liikumist meediamaastikul pole toimunud, on spekulatsioone siiski seinast seina. Võimalik, et seniste olijate hirmul on suured silmad. Võimalik, et Rootsi omanike aktsiooni hoopis alahinnatakse. Fakti-eelne seis on siiski see, et Eesti senist maakonnameediat ähvardab mitme-aastane tuleproov, mille juures on oma võimalused peale maakonnalehtede omanike ja ajakirjanike ka vallameedial. Ehk siis, Hannibal ad portas! ( roomlaste hirm – Kartaago väejuht Hannibal Barkas)

Pealetungi 2 allikat, 3 eeldust ja 5 komponenti

Asepeatoimetaja Aivar Hundimägi kirjeldas Äripäeva sõjaplaani detailsemalt märtsi lõpul Kuku raadio saates Olukorrast ajakirjanduses, 29.03.21. Peale Bonnieri kontserni rahakoti ja kohalike portaalide tegemise kogemuse Rootsis ja Norras on nende pealetungiks Eestis kolm eeldust:

1) Hinnang, et Tallinna kasv aeglustub ning varanduslik kontrast maakondadega hakkab vähenema.

2) Tänu kroonviirusele on kasvanud kaugtöö ning telefoni ja arvutikasutus ka vanemate hulgas.

3) Kutsuvalt hõre konkurents, enamikus maakondades on vaid üks paberleht kalli ja kohmaka struktuuriga.

Rünnakuplaanis on viis komponenti:

1) Alustuseks tuleb kolmes maakonnas kuni aastane piloot. Märtsi keskel lõppenud konkursil osalenud peatoimetajakandidaatide põhjal on valikus üks Virumaadest, Järvamaa ja Saaremaa. Juba aastaga peab piloot-toimetuse kulu saama kaetud tellimisrahaga.

2) Edaspidi tuleb igas maakonnas (v.a. Harjumaa) saada vähemalt 3000 maksvat tellijat, igaüks ligi 10 eurot kuus. Ei välista, et mõnes maakonnas tehakse ühest rohkem portaale, Eestis kokku kuni 20 Mis on loogiline, kuna maakond on veel vaid statistiline üksus, mingit kõneväärset maakondlikku haldust ei toimu Eesti keskvalitsuse ega omavalitsuste poolt.

3) Pikemas vaates püütakse tellijaks saada iga kümnes maakonna elanik. Mis suuremate linnadega maakondades nagu Tartu-, Ida-Viru- või Pärnumaal tähendaks siis vastavalt 15, 13 ja 9 tuhat tellijat. Hiiumaa ja Läänemaa jääks muidugi ka algnormiga hätta.

4) Maakonnalehtede üles-ostu pole küll plaanis, aga end pakkuda ikka võib. Bonnieridel raha on.

5) Tasuta sisu osakaal sõltub konkurentidest, aga vähemalt algul on tõenäoline vähemalt 40%. St tasuta sisu tuleb vähemalt algul Äripäeva maakonnaportaalides oluliselt rohkem kui emalehes, kus tasuta on paremal juhul artikli juhtlõik.

Pilootportaalid käivitatakse võimalikult eripalgelistes maakondades. Mis võiks tähendada, et üks piloot kombiks konkurentsi Postimees Grupiga nö maa-maakonnas (näiteks Lääne-Viru). Teine peaks ehk testima kontsernivälise lehega maakonda (näiteks Saaremaa, kus lehti isegi kaks) ja kolmas oleks siis nö linna-maakond (olgu´s Pärnumaa või Ida-Viru, kus saaks harjutada ka vene publikuga).

Võtkem näiteks väiksema Virumaa

Hundimägi sõnul määravad pilootide järjekorra kokkulepped tegijatega, milleni jõudmist pole veel avalikult ühelgi juhul kinnitatud.

Üks favoriit on siiski juba keskajast strateegiliselt oluline Tallinna eelpost Rakvere – praegu Postimees Grupi kants, kus on ees päevaleht Virumaa Teataja, aga sebib ka Oleg Grossi nädalaleht Kuulutaja.

Elanike arvult on Lääne-Viru Eesti viies maakond, seejuures suurim suure linnata maakond, kuigi elanike arv (>60 000) on ka seal languses. Keskmiselt palgalt 1200 brutto küll selgelt alla Eesti keskmise (1500 brutto), aga mullu viimase kvartali palgakasv, ligi 10%, oli siiski Eesti maakondadest kiireim.

3000 kuni 10-eurose kuutellimuse puhul saaks portaali tellijatelt aastas kuni 360 000 eurot. Kümnendiku elanike arvu >6000 puhul oleks laeks lausa 720 000 eurot. See peaks katma ära toimetuse palgad ja tegevuskulud. Kõik tehnilised süsteemid ja igasugune müük on ju Tallinnas.

Kohalik kontor, andmeside ja autokulu ei ületaks ka mõlema käega lahkelt andes 30 000 eurot aastas.

Peamine kulu on palk. CV-Online ankeedi järgi on baka diplomiga 3-5-aastase töökogemusega ajakirjaniku brutopalk Lääne-Virumaal praegu napp 1000 eurot kuus (mis on alla maakonna keskmise, 1200 brutto, ja tugevalt alla Eesti keskmise, 1500 brutto). Oletame, et Äripäeva pilootportaaliga liitudes teeniks ajakirjanik siiski Tallinna-palka, näiteks 2000 brutto.

https://www.palgad.ee/employee/viewresults/type/survey/0524eddf3a35fd25f4ae694428243b08592dfd5a

Sellise palgaga kannataks (töölepinguga) võtta tööle vähemalt 7-8 ajakirjaniku. OÜ-tamist poleks vaja isegi kaaluda. Kui veel ka reklaamimüük läheb nii nagu suures Äripäevas (20% tulust), kataks see ka kõik täiendavad üldkulud, mis tekivad Tallinnas peamajas.

Selle palga eest leiab Rakverest või Rakverre inimesed, kes lisaks kohaliku uudise leidmisele ja kirjapanekule saavad hakkama ka piisava foto-, audio- ja videokatte tekitamisega. Eraldi fotograafe ei tule, keeletoimetajast rääkimata. Vajadusel annab tehnilisel toimetamisel tuge peamaja.

Virumaa Teataja toimetuses on aga praegu kodulehel kirjas 16 hinge: 10 ajakirjanikku, 2 fotograafi, 2 keelevalvurit, 2 kujundajat. Postimees Grupil ei jää muud üle kui oma parimaid inimesi palgaga üle kindlustada. Mille puhul võib kohe soovida õnne kõigile maakonnas tegutsevatele ajakirjanikele. Juba paari-aastases vaates võib Äripäeva portaalide edu korral tekkida aga surve koosseisu vähendamiseks ka Postimehe maakonnalehtedes. Samamoodi nõudes igalt reporterilt ka kaamera ja mikrofoni kasutamise oskust. Peamajja saaks koondada veel ka tehnilise toimetamise funktsioone.

Samuti on selge, et Äripäeva portaali edu kiirendaks praeguste maakonnalehtede paberversioonide niikuinii toimuvat hääbumist. See on huvitav valiku koht, kas eelistatakse senist kestlikku kahanemist, vähendades tasapisi paberil ilmumispäevade arvu, kuni jõutakse korrani nädalas nagu praegune Ema-Äripäev. Ja siis loobutakse ükskord ikkagi ka sellest. Või tehakse kohe täielik digipööre ja kogu trükipoolega seotud kulu saab suunata sisu tootmisele.

Langeda või alistuda

Mõistagi ei sihi Äripäev ainult eraldi maakonnalehe tellijaid, vaid sel viisil toestab oma kontserni kokkupuudet maaga nii sisuloome kui müügi poolel. Sama loogikaga tegutseb Postimees Grupp, ainult, et lisakoormaks on tal ka paberlehed.

Pole kahtlust, et kontsernina peab Postimees selle rünnaku vastu ning konkurendi survel veebi kindlustades saab sellest isegi strateegilist kasu.

Eluvõitlust tuleb aga hakata pidama kontsernivälistel lehtedel a la Võrumaa Teataja, Lääne Elu, Raplamaale, Vooremaa, Meie Maa ja Oma Saar. Kolm valikut neil ongi. Langeda ebavõrdses võitluses ehk siis alistuda Äripäevale (südi vastupanu on kallis aga võiks müügihinda pigem kergitada) või Postimehele (integreerudes kontserniga vähemalt samal määral nagu Põhjarannik).

Praktiline erinevus emalehtede valikul oleks, et Postimees võib olla valmis kauem säilitama paberlehte, Äripäevaga seda juttu poleks. Olulisem erinevus tuleneb omaniku päritolust. Bonnieridele kuuluv leht Eestis saab olla ideoloogiliselt üheselt ja ainult vaba kapitali ja tööjõu liikumise pooldaja, millega käib kaasas laiem liberaalpakett. Postimees Gruppi kuuludes aga tuleb üle võtta ka Postimehe omaniku Margus Linnamäe oma käega juhtlauseks pandud tsitaat Eesti põhiseadusest: Seisame Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade!

Sarnaste rahaliste tingimuste korral, eelistaks enamik maakonnalehti oma senist ilmavaadet arvestades Eesti omanikku. Suurem küsimus on siiski, kas Bonnierid või Linnamäe on neist mõnegi ostust üldse huvitatud.

Vallalehtede uus koidik

Paberil ilmuvate maakonnalehtede tiraazhi ja ilmumissageduse langusega paraneb eelkõige just paberil ilmuvate vallalehtede positsioon. Sest üha enamate postkastide jaoks jääb siis omavalitsusleht ainsaks regulaarseks paberil uudiskanaliks. Kusjuures sellega kasvab ka vallalehe legitiimsus.

Muidugi on võimalik, et EML jätkab kampaaniat vallalehtedes reklaamimüügi piiramiseks aga omavalitsuse eelarvest stabiilselt raha saavat meedialiiki see tegelikult ei häiri. Nagu ikka, kasvab kohaliku rahva teavitusvajadus valimisaastal.

Kui seni on erameedia põhiliselt protestinud paberil ilmuva munitsipaalmeedia vastu, siis koos eralehtede vähenemisega postkastis, ma ennustaks survet hakata piirama hoopis veebis tehtavat vallameediat, kuna see hakkab senisest enam häirima kohalike uudiste müüki erakanalites.

Samas ma ei arva, et omavalitsusmeedia ja erameedia vahele kerkiks tulemüür.

Postimees Grupp pole ka seni hoidunud omavalitsussaadetest Kuku raadios (Tallinn, Tartu, Viljandi). Võimalik, et variturundusest vähem sõltuvad Äripäeva maakonnaportaalid põlgavad sellise rahaallika ära, aga eks me näe. .

Omavalitsuslehtede alliansid võivad tugevneda ka kontserniväliste maakonnalehtedega (Harju Elu, Võrumaa Teataja), andes neile lisahapnikku ülekaalukate kontsernidega heideldes

Ja tasahilju pungub, eriti valimisaastal, siiski ka õhinapõhisemat külameediat, enamasti FB lehed, mis katavad vallamajade vähenemisest jäänud tühikuid.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Kui kord jõuab Sinuni!    31.03.2021

 

Kõik voolab: surmad, vaktsineeritus ja nakatunute arv

Kampaania ärritab süstimata enamust ja on tarbetu süstitud vähemusele

Kuigi kõik numbrid on vaieldavad/tõlgendatavad/võltsitavad ja ajas muutuvad, on surmade arv miljoni elaniku kohta siiski selle pandeemia raskuse üks näitaja.

Selles tabelis on Eesti maailmas praegu 57. Oleme jõudnud Venemaaga samale pulgale (56. koht). Euroopast on meist tagapool, st meist väiksema koroonasurmade arvuga, ainult Taani, Soome, Norra ja Island. Mis tähendab, et surmade mõttes oleks meil saanud minna paremini, aga ka palju-palju halvemini, kui seni on läinud. Kindlasti pole meil põhjust ennast puhevile ajada, kuna teise olulise näitaja ehk nakatumiste suhtarvuga oleme olnud maailmas absoluutne liider.

Kuni surm meid liidab, lahutab, jagab ja korrutab

Maailma Terviseorganisatsiooni WHO nn koroonasurmade definitsioon võimaldab erinevaid tõlgendusil alates sellest, et mõnel maal lähevad arvesse ainult viirusetestiga tuvastatud juhtumid, teisal aga ka juhud, kus kroonviirust pelgalt kahtlustati surma põhjusena. Nii ongi ilm täis näiteid riikidest, kus definitsiooni muutmise tõttu pole täna enam pandeemia algusajaga täpselt võrreldavad numbrid ka sama riigi sees, rääkimata siis tõsikindlast riikidevahelisest statistika võrdlusest. Ja see ei ole kindlasti ainult infot varjavate diktatuuride teema – segadus on globaalne. Vandenõuteoreetik ütleks sihilik.

Alles aastate (liig)suremuse võrdlusest hakkab kooruma riikide tegelik pingerida, kuidas pandeemiaga toime tuldi. Kusjuures riikide ja rahvaste elujõule tekkinud kahju hindamisel on surmadest ehk veelgi olulisem korralik statistika kestvate tüsistuste kohta. Ja miks mitte ka eri vaktsiinide negatiivsete kõrvaltoimete kohta, mis võivad, aga ei pruugi, ilmneda alles aastakümnetega.

Vaktsineerituse tasemelt on Eesti Euroopa Liidu esikolmikus. Kuigi Euroopa on arenenud maailma taustal ja vaktsiini suure eksportöörina ise nigela sooritusega. Eriti häiriv on meile UK ja USA pikk edumaa. Samas globaalsest rivaalist Hiinast on ka Euroopa pikalt ees.

Euroopa kontekstis ilus Eesti vaktsiininumber on aga laiali külvatud moel, et vaktsineeritud kõige eakamate (vanuses 80+) osakaalult oleme tagumises kolmikus. Sellise tulemuse annab janti meenutav meedia-etendus: „Perearst helistab oma nimistule”.

Kuna täna pole teada vaktsiinide mõju ligikaudnegi kestus ja nende efektiivsus uute viirusetüvede vastu, siis praegu pole võimalik kuigi suure tõeväärtusega hinnata ka senisest vaktsineerimisest loodetavat kasu. Nii et ka need riikide vaktsineerituse edetabelid ei pruugi varsti peegeldada epidemioloogilist situatsiooni, vaid hoopis vaktsiinitootjate ahela aktivat.

Viimase kahe nädala nakatunute arvuga on Eesti kindlalt maailma esikolmikus. Nakatunute arvu määramise peamine allikas on aga valdavalt vabatahtlik testimine. Maade võrdlus on nii testimisviiside/standardite mitmekesisuse kui mahtude erinevuse tõttu jällegi küsitav. Poliitilise paanika tekitamiseks ja kustutamiseks sobib aga see number suurepäraselt.

https://www.lemonde.fr/les-decodeurs/article/2020/05/05/coronavirus-age-mortalite-departements-pays-suivez-l-evolution-de-l-epidemie-en-cartes-et-graphiques_6038751_4355770.html

Kommunikatsiooni nähtamatu käsi

Sellises ujuvate arvude keskkonnas peaks koordineeritud kommunikatsiooni korraldamine mistahes tasandil olema pea võimatu. Ometi liiguvad ka globaalsed paanikahood ja rahunemised nii Läänes kui Idas üsna samas taktis. Väikseid hõõrumisi on teemal kes on süüdi ja kelle vaktsiin on parem, aga suured tegevusjuhised ei erine. Asi hakkas trotuaaride ja käsipuude pesemisega, siis tuli maski- ja desovahendite ning hingamisaparaatide põud. Järgnenud sprint vaktsiinide loomiseks ja turule toomiseks on läinud üle vaktsineerimise maratoniks, millest pole osa saanud ainult kolmas maailm.

Varasem kliimapaanika, mille näoks sai Greta Thunberg, on efektselt asendunud uue teemaga, millel siiski igal maal on omad näod. Eestis konkurentsitult Irja Lutsar ja Arkadi Popov.

Kusjuures täitunud on ka kliimastreikijate unistus – inimtekkeline CO2 emissioon on vähemalt ajutiselt vähenenud. Suurem osa lennukeid ei lenda, autoliiklus on vähenenud ja Lääne-Euroopas tõuseb roheliste parteide reiting.

Viiruse esimese laine abipakette õmmeldes räägiti veel Euroopas ja Eestis rohepöörde forsseerimisest. Praegu tungib peale ellujäämisretoorika, mida võimalustmööda püütakse roheliseks võõbata. Globaalne finantssüsteem on niikuinii liigestest lahti – Euroopa ja USA rahatrüki tulemusena on raha kaotanud oma rolli rikkuse akumulatsiooni vahendina. Küsimus on, kuidas peavad masside kiirenevale vaesumisele vastu erinevad poliitilised süsteemid. Kodanikupalga-laadsed meetmed aitavad rikasta ja vaeste lõhe kärisemist pidurdada, aga nad ei peata ega pööra seda trendi.

Antud juhul on aga tähelepanuväärne sünkroonsus, millega muutub terve maailma päevakord. Ka globaalses komunikatsioonis oleks nagu mängus järjekordne nähtamatu käsi, mis seni on kujundanud vaba turumajandust.

Kesse tegi? Jesse tegi

Eestis praegu jätkuv sotsiaalministeeriumi ja terviseameti kampaania (hind 300 000 eurot), mis kutsub inimesi üles vaktsineerima, on pigem töö-õnnetus. Vaktsiini üldise defitsiidi olukorras see ärritab vaktsineerimata enamust, süstitud vähemus aga sellist reklaami ei vaja.

Olukorras, kus isegi vaktsineerimise järjekorda panekut ei toimu ja plõksitakse, kas see maiski algab. Suurem osa nõudlusest on rahuldamata ja kõikidesse meedialiikidesse on külvatud riigi poolt kinni makstud etteheide oma rahvale, et vaktsineerige end!

Segaduse tekitamine võib aga ka olla sihilik. Vaktsiinide puudumise süüdlase asemel otsitakse nüüd meedias usinasti (eelistult vene) nimesid, kes vaktsineerimises kahtlevad või veelgi ägedam – on selle vastu. Muidugi on ka neid. Aga kuni valdav osa soovijaid pole süsti saanud, võiks skeptikud siiski rahule jätta.

See kampaania on ka erameedia rahalise toetamise vorm, kuigi summa-summarum on tegu peenrahaga. Olulisem on, kas ja kuidas mõjub selline riigilt visatud sent pandeemia meediakajastusele. Kuigi valitsus sisenes erameediasse Meediaettevõtete Liidu kaudu, on see siiski üks riigi PR-armee tagauks meediamajadesse. Reklaami, sisuturunduse ja ajakirjandusliku sisu vahel on meil kerged jaapani paberseinad.

Tehniliselt on ka huvitav, kuidas on riigi kampaaniasõnumite edastamine hüvitatud Rahvusringhäälingule. Aktuaalne Kaamera on kriisi ajal omandanud 30 aasta taguse Vremja positsiooni. Esiteks klaarib ERR erameedias küll tugeva sordiini all aga vahel siiski esinevaid kahtlusi Eesti vaktsineerimise ja piirangute korralduse suhtes. Sellele järgneb aga infovaktsiin tarkadest ja tulemuslikest ülemise otsa ametnikest, kes Eesti riigilaeva globaalses koroonatormis kindlal käel läbi Suessi kanali juhivad.

Ja nagu ikka, tuleb ka siin kampaania puhul hoolega jälgida, kuidas on seotud erasektorist palgatud kampaaniameistrid peale selle kampaania parteide ja klannidega, kes neilt töö tellisid.

Vaktsineerimiskampaania haakub kenasti Kaja Kallase jutuga, et inimesed peavad olema hirmul, muidu on suvi lukus. Kes söandavad aga piirangutes kahelda, on nagu ikka Vene agendid. Teisiti ei saa tõlgendada Keit Pentus-Rosimannuse väidet mööda Eesti teid sõitnud koroonaviiruse viiendast kolonnist, mis nagu mujalgi Euroopas avaldas meelt rakendatud piirangute vastu. See ei tähenda, et kõik piirangud pandeemia ajal on tingimata kuradist, aga praeguste piirangute põhjendused ja ühiskonnale selgitamine on olnud selgelt puudulik.

Nii ministeeriumi kampaaniasõnumid kui Kallase ja Pentus-Rosimannuse kõvatamised meenutavad leebelt öeldes Res Publica poistebrändi (Vali kord! vrd Kui kord jõuab Sinuni!). Otsesõnu on siiski tegu juba Helme-klassi retooriliste torpeedodega, mida prouad opositsioonis olles valitsushärradele väga pahaks panid.

 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Probleem pole tsensuur, vaid selle monopol      28.03.2021

 

Allolev Meediavahi lugu ilmus 19. märtsil Edasi.org veebiväljaandes. Avaldan selle nüüd ka siin teiste toimetamata ja maksumüürita.

 

Nõukogude ja VoA/RFE meediaduell eelmise sajandi 70-80ndatel on tänase 50+ põlvkonna õpetanud ka praeguse kriisi ajal mitmekesist meediat tarbima. Justkui seljaajuga tuntakse ikka ära, kus eetris rääkijate liigne enesekindlus, vaikimine või keerutamine vajab kõrvutamist alternatiivsete kanalitega. Eeldus on nagu muiste, et kõik võivad valetada/keerutada/vaikida, aga väga harva teevad nad seda ühtmoodi. Eri pooli jälgides saab pildi kokku.

Igavene köielkõnd

Nagu viiruste ja epideemiatega, mis on tervet faunat alati saatnud, kohaneb inimkond ka infoviiruste ja nende epideemiatega. Eesti infoväljal on praegu laiemalt levinud Vene, Briti, Euroopa Liidu, Hiina ja USA (sealt kaks erinevat) mutatsioonid. Esineb ka Prantsuse, Saksa ja Põhjamaade tüvesid. Poola ja Ungari omi märksa vähem.

Nagu kroonviirustega, käib ka infoviirustega toimetulekul pidev tasakaalu otsimine. Kõiki füüsilisi kontakte katkestades/infokanaleid sulgedes raugeks ka viirus, aga see lõhub ühiskonda.

Vabalt vohav viirus võtaks aga rohkem elusid/rebiks õmblustest nii riike kui nende ühendusi ning nii laieneks pinnas uute tüvede tekkeks.

Tõhusaim ja kokkuvõttes odavaim tee tasakaaluni oleks loomuliku karjaimmuniteedi tekkimine. Kui seda mingil põhjusel ei saa, kasutatakse vaktsineerimist – vastast ja tema kanaleid igal viisil halvustades ning ennast upitades. Vaktsiiniga on aga probleem, et see ei toimi ühtviisi kõigi peal ja vaktsiini mõju aegub. Mis tähendab, et pookida tuleb pidevalt, lõputult.

Aga sekkutakse ka kirurgiliselt – vastaste kanaleid sulgedes või levi piirates. Sõjaolukorras on maksimaalset tsensuuri rakendatud alati sõltumata riigikorrast. Rahu-ajal peegeldab infolevi piirangute kangus aga seda rakendava süsteemi nõrkust.

Kaks USA mutatsiooni

Esimese trükisõna eeltsensuuri ettepaneku tegi 1471. a. Itaalia humanist Niccolò Perotti, kes pani ette luua (temasugustest) asjatundjatest komisjon, et trükki minevad faktid saaks korda. Paavsti raamatukogu hoidjana saigi Perotti ka maailma esimese faktikontrolöriks. Aga juba paari aasta möödudes heitsid teised õpetlased ette, et temagi faktid lonkavad. Gutenbergi trükipressi rakendamisest sai siis ca 30 aastat.

Veebitsensuuri ametlikuks alguseks võiks lugeda tänavust kolmekuningapäeva, mil ca 15 aastat pärast Facebooki ja Twitteri sündi suleti USA presidendi kontod.

Eestis on viimased 30 aasta tsensuuri peetud kiivalt autoritaarse riigi instrumendiks, sel viisil kinnitades teesi, et meie oma meedia on vabamast vaba.

USA-s kasutatakse tsensuuri mõistet laialdaselt ka erameedia ettevõtete poolt rakendavate piirangute kohta. Eriti aga globaalsete uue meediahiidude Facebooki, Google ja Twitteri puhul, kelle käsutuses on ka tehnoloogiliselt täiesti uus tsensuuriplatvorm.

Külma sõja meediaveteran Toomas Hendrik Ilves vastas ETV Välisilmas 15.02.21 Johannes Tralla küsimusele, kas Donald Trumpi Twitteri ja Facebooki kontode sulgemisel oli tegu ohtliku pretsedendiga sõnavabaduse piiramisel või oli tegu vajalike sammudega:

„No sõnavabadus kehtib ainult niivõrd kuivõrd riik tsenseerib midagi. Erafirma, väljaanne – see ei ole küsimus! Postimees või Päevaleht võib otsustada, mis läheb eetrisse. Ma ei näe siin tsensuuri. Tähendab see on nende õigus.” See polnud Ilvese huupi säuts varahommikul, vaid Skype´i intervjuu soliidses tugitoolis, lips risti ees.

Postimees ja Päevaleht loomulikult võivadki otsustada, mis läheb ja mis mitte, kuna kumbki neist ei moodusta trükis ega veebimeedias enamust. Kui nad aga lepivad omavahel kokku millegi blokeerimises, on selle sobiv nimetus siiski tsensuur. Ja kui Postimees ja/või Päevaleht peaks veel omama kontrolli kolmveerandi USA sotsiaalmeedia üle?

Ilvese vaate järgi on suuremas osas maailmas (v.a. Hiina ja Venemaa) turgu valitseva seisu saavutanud USA erafirmadel täielik voli oma domeenides ka lasta ja keelata. Kuna need meediahiiud on tihedalt seotud USA riiklike struktuuridega, siis ei puudu siit ka tsensuur endises tähenduses.

Eesti 750 000 aktiivsest sotsiaalmeedia kasutajast on kolm neljandikku Facebookis. Facebooki Eesti (ka Läti ja Leedu) tsensor on alates mullu aprillist ametlikult Ekspress Meedia portaal Delfi.

Esimene probleem on, et kõik detailid selle tsensuuri korraldamisel pole teada avalikkusele, teistele turuosalistele ega vist ka Eesti riigile. Muidugi ei saa välistada, et ka meie julgeolekuasutusi on kaasatud, mis looks aga veelgi suurema probleemi – eriteenistuste lisaukse meediaga manipuleerimiseks, mis Eestis ei allu vähimalgi määral parlamentaarsele kontrollile.

Teiseks on aga Ekspress Meedia faktikontrolli monopol monopoolses sotsiaalmeedia kanalis ohtlik nii meediale kui tervele ühiskonnale, kuna on loonud kuritarvituste ja konkurentide kahjustamise võimaluse.

Ühe faktikontrollijaga riike on Facebookil paraku Euroopas ja mujal teisigi, aga siis on tegu globaalse haardega uudisteagentuuridega nagu AFP või Reuters. Riigi IV klassi teenetemärk peatoimetaja rinnas ei tee Delfit nendega võrreldavaks.

Meediavabaduse koalitsioon ja illusioon

Meediaekspert Raul Rebane seletas Vikerraadio Välistunnis (1.03.21), et Vene kanaleid tuleb Eestis jõuliselt piirata, nagu seda on tehtud Ukrainas, Leedus ja Lätis. Põhjuseks arvestatavale osale elanikkonnale Vene telest tulev mõju, mis avaldub valimistel ja nüüd pandeemia olukorras mõjutab Eesti inimeste tervist ja elu. Seepärast nõuavad Vene telekanalid Rebase sõnul hästi kiiresti ja jõulist riigitasandi tähelepanu. Viidates major Uku Aroldi magistritööle, mis võrdles ümbruskonna riikide psühholoogilise kaitse strateegiaid, on Läti ja Leedu valinud radikaalsed meetodid, Eesti aga Soome pehme tee. Samas on meil ohud Soomest võrreldamatult suuremad.

Rebane pole selle positsiooniga üksi, aga õnneks on nad eestikeelses meediaruumis veel vähemuses.

Iseäranis imelikku valgusse paneks Vene kanalite sulgemine Eesti rolli Meediavabaduse koalitsioonis.

Meediavabaduse Koalitsioon on Briti ja Kanada valitsuste 2019.a. initsiatiiv, millega praegu on liitunud 44 riiki (sh näiteks Afganistan ja Sudaan). Briti välisminister Dominic Raab nimetas äsjasel visiidil koalitsiooni konverentsi toimumispaigana eriti sobivaks just Tallinna. Tõlgendusruumi jäi ministri kõnes vähe – suureks teemaks on meedia Venemaal ja Valgevenes. Ja kui nüüd selle foorumi harjal meie epistel algaks Vene kanalite sulgemisega Eestis, siis on see pigem Vene kui meie propagandavõit.

Selline riikide koalitsioon kui selline võib muidugi panna ajakirjanikke ka kulmu kergitama teisegi nurga alt. Iga valitsuse puudutus/toetus seab kahtluse alla meedia sõltumatuse. Eriti, kui see juhtub olema veel teise riigi valitsus. Me ise oleme väga allergilised, kui Venemaa läheneb mistahes moel meie meediale. Aga vastupidisel juhul, st katsel suunata Vene meediat teiste riikide poolt, oleme aktiivsed osalised.

Praktiline küsimus on mõistagi, et miks ei kaitse meediavabadust juhtivad rahvusvahelised meedia esindusorganisatsioonid ise, olgu siis ajakirjanike (IFJ) või väljaandjate (WAN-IFRA) omad!? On´s nad kõik tõesti nii väetiks jäänud?

Vaadates aga praktilise uuriva ajakirjanduse viljelemiseks loodud rahvusvahelisi ämblikuvõrke paistab kõikjalt silma riiklike struktuuride osakaal. Mis tähendab, et sellised konsortsiumid teenivad paratamatult ka neid rahastavate riikide huve, paljastades korruptsiooni seal, kuhu osundab rahastajate prozhektor. Mõnikord välismaal, teinekord aga ka oma riigis võimu ümberjagamiseks.

Muide, Eesti riik pani mullu detsembris 20 000 eurot UNESCO hallatavasse, kuid põhiliselt Briti ja Kanada rahastusega, ajakirjanike kaitsefondi. Sealt viib mõtteline side juba suuremale Objektiivis kirjeldatud BBC Media Actioni kaudu toimuvale ETV+ ja Vene Delfi rahastamisele.

Eesti kui meediavabaduse koalitsiooni liikmesriigi avalik-õiguslik ja erameedia saab teiste riikide valitsustelt raha oma meediavabaduse järeleaitamiseks ja peale Objektiivi ei teki kellelgi ühtki küsimust! Et infot selle rahastuse kohta ei teinud avalikuks doonor ega raha saajad ise näitab, et vähemalt saadi suurepäraselt aru kui ebakohane on selline välisriikide sekkumine vaba meedia tegevusse. Selline koalitsioon muudab ju illusiooniks ka meediavabaduse.

Väitlus on väitjate koorist tõhusam

Lõpuks ka praktiline nõuanne. Eesti kanalite venekeelsed arutelud on eestikeelseist propagandistlikult efektiivsemad, kuna kasutavad reeglina ka vastaspoole esindajaid. Nende positsioon Venemaa meedia kõrval eeldabki eestikeelsetest saadetest erineva ja sageli vastandliku vaate suuremat arvestamist. Samas on väitlus oma tõe kohaleviimiseks igal juhul tõhusam kui sama asja väitjate ühendkoor.

Riikliku kirurgilise opi (KAPO märgukiri lõpetas Tallinna saated PBK-s) järel tõusis ETV+ suurima auditoorimumiga venekeelseks telekanaliks Eestis. Kusjuures sel on ka eesti vaatajate osa, kes otsivad mitmekesisust. Samal põhjusel vaatavad ka eestlased Vene kanaleid.

Näiteks Venemaa jutusaadete lipulaeval, Õhtu Vladimir Solovjoviga, on ringis alati vähemalt üks, sageli paar vastaspoole esindajat, olgu´s liberaal, ameeriklane, ukrainlane või pribalt. Muidugi ei käi seal aus võrdsete väitlus. Aga oma argumendid kehtestatakse õhtust õhtusse vastase põrmustamise, mitte selle puudumisega. Eestikeelsete jutusaadete põhiline nõrkus ongi vastaspoole krooniline puudumine.

Milliseid kõlaerinevusi saaks oodata näiteks saadetest Samost ja Sildam? Muuli ja Aavik? Rahva teenrid? Keskpäevatund? Kogu pildi jaoks on ikkagi vaja kuulata ka Mart(in) Helme jutusaadet, kus isa-poeg endaga mõistagi samuti eetris ei vaidle, aga esitab vaate, mis ühendkoorist puudub.

Erandina särab jutusaadete seas Lobjakas vs Vooglaid, kus käib samas saates tõepoolest sisuline ja seejuures viisakas vormis ilmavaateline debatt.

 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

E-kooli kest vajab telesisu,     17.03.2021

 

Eesti e-kooli kest tuleb täita ka õppe sisuga

Suurim potentsiaal ERR-il, aga võimalus ka erakanalitele

Piiriülene kool on ehe strateegiline kommunikatsioon

Kuni kroonviiruseni oli Eesti e-koolil igati edumeelne kuvand – lapsevanemad piilusid igaval koosolekul mobiilist noorte hindeid, õpetajad jagasid klassiinfot ja sellest kuulvad välismaalased aina ahhetasid. Aga selline e-kool on siiski ainult korralduslik kanal ning sisuvoogu toodab meie koolis igale klassile laivis endiselt eraldi õpetaja. Põhimõtteliselt ikka nagu Tootsi ja Teele ajal.

Ülbus, pimedus või laiskus

Maades, kus sellist e-kooli polnud, võeti hiljemalt pandeemia esimese laine lõpuks eelmisel kevadel jalad kõhu alt välja ja hakati pakkuma televisioonis ja veebis senisest rohkem ja kvaliteetsemat koolitundide videosisu. On see siis meie tipukoht Pisa testis, mujalgi aladel kohatav e-ülbus, õpetajate vastuseis, haridusministeeriumi ja telekanalite lihtviisiline pimedus või laiskus, aga ka pandeemia teisel laineharjal pole meil tekkinud arutelugi telekooli (taas)käivitamiseks.

Kuigi just mastaapne audiovisuaalne haridusprogramm võiks olla vastuseks tõepoolest suurte hariduslünkade täitmiseks. Loodav sisu oleks samas püsiväärtusega ning kasutatav ka pärast pandeemia raugemist ja mistahes järgmise katku korral. Meie miljardiliste kriisiabiprogrammide puhul ei peaks see jääma ka raha taha.

Esmajoones vaataks muidugi ERR-i ja Jupiteri poole. Aga samahästi võiksid haridusprogrammi loomises ja levis osaleda ka erakanalid. Eriti Kanal2 ja selle Apollo platvorm. Või ka TV3.

Muidugi on sada miljonit seletust kui keeruline see protsess on. Alates eesmärkide sõnastamisest kuni hangeteni välja. Ja palju küsimusi tuleb veel enne lahendada, alustades, et kelle mure see üleeüldse on?

Hapnik paljudele tegijatele

Ehk oleks aga siiski abi meil olemas olevad varud üle vaadata ja kaeda põgusalt, mida teised on aastaga saavutanud.

Kultuuri ja sporti on suletud uste taga oluliselt vähem kui rahuajal. Nende valdkondade teletoimetajaid rakendatakse küll mujal uudistes, aga erioludes sobiks nad ideaalselt haridussaadete tegemiseks.

Suur osa tele- ja veebiproduktsiooni ettevõtteid seisavad jõude, kuna üritusi, festivale, kampaaniaid jpmt ei toimu. Haridussaadete tegemine võiks neist paljudele olla just selleks hapnikuks, et väljuda palgatoetuse saajate sabast.

Muuseumidest ja elamuskeskustest saaks anda põnevat rakendust kõrgvormis spetsialistidele, kes keskmisest koolitunnist/õpetajast elavamalt suudavad esitada erinevaid ainetunde (muidu koolid vooride kaupa neid maju ju ei külastaks).

Mõistagi annaks haridussaadetes osalemine parimatele õpetajatele indu oma taset hoida nii staatuse kui lisasissetuleku pärast. Võib küll olla, et keskmine ja kehvem õpetaja tunneb telekoolist ohtu oma töökohale. Mis pikas perspektiivis võib ka olla tõsi – kroonilise õpetajate defitsiidi puhul võib telekool hakata tõepoolest ka kehvemaid õpetajaid asendama.

Ja veel võib üle korrata põhilise – tekkinud hariduslünki tuleb asuda täitma ning sellise õppeprogrammi loomine oleks püsiväärtusega, st sisu oleks kasutatav enamikus ainetes pikki aastaid. Platvormid ja keskkonnad muutuvad, aga Lauri Leesi 1987. aastal üles võetud prantsuse keele tund on õppijale toeks ka täna.

Alustaks vanavara uuest pakendamisest

Kõigepealt vanade haridussaadete kättesaadavus ja pakendamine. ERR-i arhiivis on tänaseks suurem osa üldse olemasolevast video-, audio- ja fotokogust avalikult kättesaadav. Lihtotsing on abiks.

Arhiveerimise süsteem on siiski niru. Haridus on kategooriana küll olemas, aga sinna on kuhjatud ühte jadasse ikka tõesti kõike, alates „4×4” reisisaatest. See on umbes samasugune segapuder nagu ka kategooria Elu, milles asub ehk isegi iroonilisel moel Rein Järliku sari „Surma ei otsinud keegi”.

1970-ndatest kuni 1990-ndate lõpuni loodust pole videotunde ja tundide juurde sobivat sisu küll palju, aga olemasoleva võiks siiski kokku koondada ja ainete ning kooliastmete/klasside kaupa ära jagada. Eelkõige keeletunnid.

Vanemate klassidele saaks nii humanitaar- kui reaalainetele lisamaterjali välja sõeluda Avatud Ülikooli (ETV) ja Ööülikooli (Eesti Raadio) kogust. Kooli ainekava tundvad inimesed leiaksid kindlasti ka muudest ERR-i arhiivi kategooriatest materjale, mida sobiks ainekavas konkreetsete ainetundidega siduda.

Staarõpetajad kaamera ette

ERR-i Novaatoris on nipet-näpet õppimise kohta. Teadusuudiseid võiks aga küll aineõpetajate pilguga sorteerida.

Jupiteris hariduse/kooli sahtlit pole. Ometi sobiks just Jupiteri sarnane platvorm telekoolile kõige paremini.

Lisaks olemasolevatele või uutele veebikanalitele võiks vabalt arutada ka uue lineaarkanali tegemist ainult haridussaadetele, mis annaks koolitunde kasvõi 24/7.

Samuti puudub meie telekavadest ja ka viimase kahe aastakümne arhiivist klassi ees tundi andev õpetaja, muuseumirott või selle ainevalla staar. Muidugi vajab see korraldamist ja raha, aga paljud riigid seda teevad ja eduga.

4 suurt ja 3 väikest näidet

Järgnevalt viiteid teiste riikide teles ja veebis olevatele haridusprogrammidele.

Prantsusmaa

Selle riigi koolitelevisioon teeb kadedaks ja kindlasti on see ka meie prantsuse keele ja kirjanduse huvilistele oluline võimalus end täiendada (osaliselt siiski geopiiranguga).

Seal on nii õpetajad tahvli ees kui ka hästi toimetatud videod, enamasti pooletunnised loengud.

Väga head harivad 10 küsimusega testid erinevates ainetes a la ajalugu ja kirjandus.

Võõrkeeltest õpetatakse inglise, hispaania ja saksa keelt.

https://www.lumni.fr/

Ühendkuningriik

Avalik-õiguslikul BBC -l on nii veebis kui lineaarlevis mastaapne haridussaadete tele- ja raadioprogramm. Iga inglise keele oskaja ka meil võib vabalt kasutada.

https://www.bbc.com/news/education-55591821

Venemaa

Haridusministeeriumi loodud E-Kool sisaldab lisaks õppematerjalide eeskujulikule täispaketile (1.-11. klass) ka animatsioone ja videosid. Eraldi on õpilase, lapsevanema, õpetaja ja kooli profiilid. Ainult istu arvuti taha ja õpi. Kui mitte muuks, siis eesti noortele võiks see olla suurepärane koht vene keele harjutamiseks.

Suurem osa 11. klassi eksamiaineid on saada ka videotundidena a 30 min (õpetaja tahvli ees räägib).

https://resh.edu.ru/

Lisaks üleriigilisele töötab ka Moskva Haridustelevisioon, mis on pealinna haridusosakonna tele- ja veebikanal. Sisaldab ainetunde peamiselt põhikoolile, palju on ka õpetajatele ja haridusametnikele orienteeritud materjale ja uudiseid.

https://mosobr.tv/

Saksamaa

Tänavu jaanuari keskel koos koolide sulgemisega alustas ARD alpha, mis on Baierimaa avalikõigusliku BR-i ja Austria ühine koolikanal. Saateid argipäevadel k 9-12.

https://www.br.de/mediathek/rubriken/themenseite-schule-daheim-100

Ainetundidest korralikud videod ja muud õppematerjalid, vabalt ka meil nähtavad, st geoblokita.

Seda lisaks juba varem töötanud koolikanalile ZDF Terra X plus School.

Iga nädal lisatakse uusi videosid. Väga korralikud 45-min dokumentaalid ja lisamaterjalideks 4-minutilised hästi lavastatud videod. (osaliselt siiski geobloki ja perioodipiirangutega).

https://www.zdf.de/dokumentation/terra-x/terra-x-plus-schule-100.html

 

Schule im Lockdown: ARD und ZDF starten Sonderprogramm für Schüler

 

Soome

YLE-s hariduslehel on kooli põhiained suuremas osas raadiosaadetena, aga süsteemselt kooliprogrammi teemadega seotud. Suur hulk õpiabi saateid videos. Erakordne keelte õppimise valik (kokku 12 keelt) koos rohke lisamaterjaliga.

https://yle.fi/aihe/oppiminen

Holland

Avalik-õigusliku NRT kooliprogramm kuuele vanusegrupile kuni 18 a ja ka ainete kaupa. Ajaloos, geograafias päris ilus valik. Võõrkeeltest ainult inglise ja natuke saksat.

Tosinkond põhiainet on aga kõik olemas.

Pooletunnised korralikult toodetud saated, nii näitlejate kui ka lektoritega.

Head kuni minutilised animeeritud klipid olulisemate ajaloo-teemade kohta (High speed history)

https://schooltv.nl/

Iisrael

Haridustelevisioon läks eetrisse 1966 riigi ja Rotschildi fondi rahastusel riigi esimese telejaamana aga 2018. a. see sisuliselt suleti. Alles jäi hariduslik lastekanal.

Hariduskanali ja rahvusraamatukogu ühisprojektiga on aga haridusprogrammi hoidlaks raamatukogu ning aastakümnete jooksul toodetud haridussaated on kenasti süstematiseeritult ka praegu vabalt kättesaadavad.

https://web.nli.org.il/sites/NLI/English/digitallibrary/video/Israeli-Educational-Television/Pages/project.aspx

Lisaks õppuritele kodumaal on telekoolidel oluline roll ka diasporaaga sideme hoidmisel. Alahinnata ei või ka piiriülese kooli kiirelt kasvavat potentsiaali strateegilises kommunikatsioonis. Tõlketehnoloogia ja keeleõppega satuvad haridussüsteemid senise kaudse konkurentsi asemel juba otseselt samale turuplatsile, kus igaüks terves maailmas saab valida just temale meelepärase keele ja riigi, kelle koolist mida õppida. Sellises maailmas pole Eesti rahva püsima jäämiseks enam oluline, millised haubitsad ja radarid on meie riigil, vaid otsustab kool, mis peab olema parem kui Vene oma.   

 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Telekate riiklik ost oleks sotsiaalpatriootlik ja digiroheline,   07.03.2021

 

Pandeemiat püütakse kasutada ka digipöörde pidurdamiseks

HD kõrval SD levi jätkamine sarnaneb riigi lüpsmisele

Ürgtelekate hulk on kõvasti üles blufitud

Pandeemia on digimaailma praeguse buumi ema, kes on toonud murrangu meedia digitellimustesse, e-kaubandusse, kaugtöösse. Levira, ERR-i ja Elisa ühine soov SD standardiga vabalevi jätkata on aga pandeemiat ärakasutamine, et uuele HD levile ülemineku lõppu veelkord edasi nihutada.

Eesti riigile ja televaatajatele soodsam ja moodsam lahendus ei roki absoluutselt. Elisa huvi on selge, Levira puhul võib juba arutada. Miks seda toetab aga kroonilises rahapuuduses ERR isegi omaenda eelarvest?

Kolmest kuust on saamas 4 aastat

2019.a. 1. veebruarist alustas Levira ERR´i telekanalite ja Tallinna Televisiooni HD õhuleviga. Algselt lubati paralleelselt SD-levi säilimist kolmeks kuuks. Aga loodeti ka 2021. a. lõpule.

2020.a. 6. aprillil tuli Levira ametlik ettepanek pikendada paralleellevi 2022.a. lõpuni.

2020.a. 9. detsembril rääkisid nii Levira kui ERR, et tahaks väga SD-le pikendust, aga ise kumbki maksta ei saa. Kultuuriministeerium justkui toetanud pikendust, aga valitsus mitte.

https://www.err.ee/1201450/uuest-aastast-voivad-vanadest-teleritest-kaduda-vabalevi-kanalid

Mõni päev hiljem, 11. detsembril, avaldas ERR detailse instruktsiooni vanade telekate omanikele: osta uus telekas alates 150 eurost või uus digiboks alates 20 eurost!

https://www.err.ee/1205254/osa-vabalevi-kanalite-vaatajaid-teavitab-teleekraanil-uus-sd-margis

Ja vaid 10 päeva hiljem, jõulunädala alul. kuulutasid ERR ja Levira 21.12.20 üheskoos rõõmusõnumit – omavahendeist leiti kahasse kate pooleks aastaks SD-ga jätkata. Pangem tähele, et Nii ERR kui Levira kuulub Eesti riigile (Levirast väiksem osa, 49%, on Prantsuse riigifirmal TDF)

https://info.err.ee/1215283/eesti-rahvusringhaaling-ja-levira-tagavad-sd-pildi-edastamise-kuueks-kuuks

Levira on jälle võtnud üles SD-levi pikendamise jutu paariks aastaks, esitades seda peaaegu et omapoolse vastutulekuna Eesti riigile.

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92714919/suvel-peaks-seadmeid-vahetama-ligi-75-000-televaatajat-levira-meie-sailitaksime-sd-formaadi-veel-kaheks-aastaks

Telerkondade statistika ujub

Argumentatsioon pole aastaga muutunud ja selle põhiline toetuspunkt on pandeemia – kriisiinfo pääs igasse tarre on eluliselt oluline. Millega ei saa vaielda.

Toestav statistika on aga ikka väga ujuv. Levira räägib enamasti, et SD levi puudutab kuni 100 000 televaatajat. Aga on viimase aasta jooksul rääkinud ka kuni 200 tuhandest ja 75 tuhandest. ERR pöördus valitsuse poole „hinnanguliselt kuni 40 000 leibkonna” nimel. Võtmesõna ongi mõlemal allikal „kuni”.

https://www.err.ee/951503/err-i-kanaleid-peaks-sd-kvaliteedis-nagema-ka-2020-aastal

Samas rääkis Levira Kantar EMORi uuringutele viidates mullu 3000-st, aga tänavu juba 7000-st antenniga kasutatavast kineskooptelekast . Emb-kumb viimane number näitab märksa realistlikumalt, kui paljud telerkonnad (leibkond+telekas) jääks SD levi kadudes tegelikult pildita. Seejuures, ka ürgtelekal (nii kineskoobiga kui vanematel lameekraanidel) võib olla HD-d võimaldav digiboks.

Eesti keskmise leibkonna suuruse 2,3 puhul jääks SD levi sulgedes telepildita siis pigem 16 000 (mitte 100 000) inimest. Kuna nii Levira kui ERR viitavad oma SD-apellides sageli üksikutele maal elavatele vanainimestele, siis võib HD-võimeta teleka kasutajaid olla aga veelgi vähem.

2016.a. tehtud Norstati uuringu järgi on kaks või enam telekat kodus 55% Eesti inimestel. Ühtki televiisorit pole kodus 4 protsendil vastanutest, kellest suurim osa on 18–29-aastased noored. Enim telereid omavad aga just üle 60-aastased inimesed.

Noorte telekapõlgus on järjest süvenev trend, mis lisab veelgi telekaid vanematele sugulastele.

Vaesem ja paiksem vaataja juba maksab

Kui näiteks 7000 telekale osta uued digiboksid riigihankega (mille letihind algab 20 eurost), maksaks see kokku 140 000 eurot. Hulgi ostes võiks digiboks ilmselt olla veelgi odavam. Kui võtta arvesse leibkonnad, kus see on tõepoolest ainus telekas, oleks kulu aga veel palju väiksem.

Kui digibokse jagada mitte kõigile ürgteleka ettenäitajatele, vaid taotluse alusel, mida sõeluks omavalitsuse sotsiaalosakond, väheneks üldsumma kindlasti veelgi. Taotlejate põhiringi võiks näiteks piirata toimetulekutoetuse saajatega.

Mu enda loogika ja vaatlusandmed ei pruugi olla täpsed, aga suurele osale kõige madalama sissetulekuga ja/või piiratud liikumisvõimega inimestele on televiisor majapidamise tähtsaim riistapuu üldse. Umbes sama oluline, nagu on pliit ja lambipirn. Telekas on rahatu või väheliikuva inimese peamine seltskond, sest väljas on meelelahutused seotud märksa suuremate kuludega. Sellise inimese eelarves jääb enne puudu toidust ja küttest, kui et jääks maksmata telepaketi eest (kuni 10 eurot).

Kui jutt käib aga kroonviiruse eest maale pakku läinud peredest, siis maakodu pidada jaksavale perele ei peaks ka uue digiboksi soetamine küll ületamatu kulu olema. Lihtsalt saunas või suvemajas seisva pere teise või kolmanda teleka kaasajastamine pole aga kindlasti riigi mure.

Kui aparaatide tegelik vajadus täpsemalt ära hinnata, võib selguda, et paralleellevile kahe lisaaastaga mineva 600 000 euro eest võiks osta hoopis 5000 130-eurost 32-tollise ekraaniga uut televiisorit. 24-tollise teleka letihind algab 110 eurot, neid saaks siis riigi annetusena jagada kuni 5500-le uut telekat tõepoolest vajavale leibkonnale.

Kahe aasta pärast tuleks sama jutt

Kusjuures mingit põhjust pole arvata, et kaheaastase SD-levi pikendusega saaks probleem lahendatud ning kõigil tarbes olevatel telekates oleks siis HD-pilt. Lihtsalt kaks aastat hiljem jätkuks taaskord ikka seesama arutelu, et kas pikendada veel või toetada siis ikkagi veel ka riigi poolt digibokside või telekate ostmist. Ja kindlasti leidub ka siis hulka epidemioloogilisi, julgeolekupoliitilisi või mistahes muid häid põhjendusi, miks on veel vaja pikendust.

Veelkord: arutuse alla on tulemas kahe aasta peale 600 000 euro eraldamine vana tehnoloogia eluspidamiseks. Ja kui isegi valitsus või tema juhitavad riigiettevõtted hakkavad seda koerasaba jupitama näiteks poole aasta ehk 150 000 euro kaupa, oleks inimestele otse uute seadmete ost ikkagi a) riigile odavam, b) välistaks võimaluse, et kahe aasta pärast tuleb ikkagi rääkida uuest pikendamisest või telekate ostust, c) uute telekate ostu puhul võidaks ka seda kõige enam vajavad inimesed pildi kvaliteedis ja ka elektrit säästes.

Selliste rehkenduste järel tekib muidugi küsimus, et kes ja miks on tegelikult huvitatud SD levi pikendamisest?

Kasusaajaks erakanalid ja Elisa

Leviral pressijutu järgi õnnestub tal ´koos sideettevõtjaga` (loe: Elisaga) tasuta perioodi lõpuks praeguste tasuta vaatajate seadmed kaasajastada. Selleks lubatakse pikenduse puhul hakata näitama lisaks täna Levira Digilevis olevatele kümnele Eesti kanalile veel teisigi Elisa paketi vaadatavamaid kanaleid. See tähendab, et kui varem osalesid Eesti erakanalid solidaarselt õhulevi kulude katmisel, siis vähemalt kuni tänavu 1. juulini maksab ka erakanalite õhulevi eest Eesti riik (ERR ja Levira). Ja nii on mõistagi sellise dotatsiooni maksimaalsest jätkumisest huvitatud ka eratelekanalid – kunagisest erakanalite röövlist (https://majandus24.postimees.ee/141163/toomas-vara-roovel-telelevis ) on saanud helde riiklik sponsor.

Elisa kinnitab, et SD levi kadumine talle maksvaid kliente ei häiri. Elisa paketis olevate kanalite tasuta pakkumine Levira Digilevis viitab aga just huvile riigi platvormi kasutades Elisa´le maksvat kliendibaasi laiendada.

See pole aga kuidagi Eesti riigi huvi, et viimaseid tuhandeid tasuta kanalite vaatajaid erafirmale regulaarselt teleka vaatamise eest maksma suunata. Eesti riigi huvi on tagada, et üle riigi oleks riigikanalite telepilt tasuta ja kvaliteetselt kättesaadav igale soovijale.

Enam digirohelisem olla ei saa

Mõttetu ja lõputu raiskamise asemel on aga kuni 1. juulini aega täiesti piisavalt, et tuua kõikide Eesti leibkondadele ka õhu kaudu HD kvaliteedis telepilt. Kusjuures ka uute digibokside või telekate ostu saaks suurepäraselt põhjendada pandeemiaga – kommunikatsiooni vaktsiinide kvaliteedist ei sobi ju ometi teha ebakvaliteetse telepildi vahendusel!

Muidugi on võimalik, et SD-levi pikendamisega koos tekib valitsusel kiusatus võtta jälle üles ka Levira enamusosaluse müügi jutt- opositsioonis rääkis sellest Reformierakond ja rajult pole seda välistanud ka Keskerakond. Aga see on juba märksa keerulisem valik võrreldes viimaste tuhandete televaatajatele HD vastuvõtjate ära korraldamisega.

Lõpuks ka tasuta nõuanne poliitikutele:

a) pärast Võidupüha ja enne riigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva tasuta digibokside ja/või telekate jagamine poleks häälte ost, vaid sotsiaal-patriootlik tegu, mis

b) annaks otsest kokkuhoidu eelarves ja

c) oleks seejuures nii digiroheline kui veel olla saab.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Sada ja üks jutusaadet,     01.03.2021

 

Taskuhäälingus segunevad meediamajad, avalik ja variturundus ning õhinapõhised

Eestlased väidavad, venelased vaidlevad

Naiste osakaal poliitikasaadetes jääb poliitikast kaugele maha

Vabariigi aastapäevakavas Paides tarvitati vene keeles Juri Lotmani tsitaati (1988), et tal on huvitav inimestega, kes näevad ilma temast erinevalt. Kui palju erinevusi leiaks aga vana Lotman meie tänasest meediapildist? Näiteks Eesti jutusaated on pärast Lotmanit kindlasti saanud suureks arvult, aga kas ka vaimult?

Veebis jätkub tormi ja tungi aeg

Jutusaadete veebis levitamise platvormid on kiires arengus. Esindusliku loetelu Eesti podcastidest (275) ja podcastina pakutavatest raadiosaadetest (160-st ca pooled on jutusaated) leiab lehelt https://podcast.ee/

EkspressGrupi platvormil on 66 erinevat podcastilehte (https://tasku.delfi.ee/ ), Postimees Grupis on 24 eri nimega saadet ( https://podcast.postimees.ee/ ).

Üldnumbrite juures tuleb möönda, et märkimisväärse osa viimase aasta-paari jooksul alustanute ind on raugenud ja uut sisu pole neilt juba kuude kaupa lisandunud. Ja samas on kindlasti ka määramatu hulk suurte meediamajadega sidumata uusi tegijaid, kes pole oma saateid veel ka podcast.ee lehele toonud. St veebisaadete (sh jutusaadete) hulka me kuigi täpselt ei teagi.

Suhteliselt uue kanalina on valdav osa podcastidest praegu kuulajatele tasuta. Samas pole kahtlust, et erameedia peab perspektiivis silmas ka selles sektoris maksumüüride rajamist.

PostimeesTV küsib osadelt jutusaadetelt esimese värskuse perioodil tellimisraha (alustajale digipakett küll ainult 1 EUR kuus). Äripäeva raadio veebis järelkuulamine on aga juba praegu avatud ainult tellijatele.

Debatt selle üle, mil määral pärsib ERR-i tasuta veebisisu erameedia publiku maksma panekut, on meil veel noor. Esialgu on erameediamajade riiuleil olevate podcastide tase ka liiga kõikuv, et ERR-ile vähegi tõsisemat väljakutset esitada.

Parteilised taskuhääled

Parteidest on podcastide nimistus esindatud Reformierakond (Parem Eesti) ja selle noored (Poliitbroilerid), kesknoored (vene ja eesti k), Isamaa liikmesühendus Parempoolsed, sotsiaaldemokraadid ja noorsotsid (Küberdemokraadid). Pausid saadete ilmumisel on kohati pikad. Koos valimiskampaania tärkamisega muutuvad ilmselt ka parteide taskuhäälingud korrapärasemaks. Poliitikute videomonolooge FB-s ja Youtube´is on aga juba sedavõrd palju, et neid siinkohal ei käsitle.

Omaette klassi näitab EKRE, kelle poolt ametlikult ja avalikult tasutud Helmete isa-poja raadiosaade Räägime asjast võib olla Eesti kuulatavaim poliitikasaade. Lisaks arutelussaated partei veebilehel uueduudised.ee ning mõttekoja SAPTK lehel objektiiv.ee Tegelikult ei võistlegi EKRE taskuhäälingud teiste erakondade podcastidega, vaid suurte meediamajade jutusaadetega.

Kui vaadata suurte meediamajade jutusaadete juhte ja saadete külalisi, siis erakondliku taustaga tegijaid on seal hulgi. Puuduvad ainult EKRE-meelsed hääled.

ERR-is saatest saatesse (teles ja raadios, nii eesti kui vene keeles) käiv Anvar Samost kandideeris Riigikokku Isamaas ja Toomas Sildam töötas aastaid SDE-ga seotud kontorites. Jukuraadio ja KesKus´i lehe toimetaja Juku-Kalle Raid kandideeris valimistel ridamisi Isamaa eri vormides. Ka kirjanik Andrus Kivirähk, Rahva omakaitse saatejuht, on kandideerinud Isamaas. Nagu ka Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar, saated Vahetund Postimehega ja Raudsaare dialoogid. Isamaalane Kalle Muuli peab saadet Muuli ja Aavik. Reformierakondlane Rein Lang on saates Olukorrast ajakirjanduses. EKRE puudumise reeglit kinnitavaks erandiks on suures meedias Varro Vooglaid saates Lobjakas vs Vooglaid.

Osalejate ilmavaateline ühtlus on ka põhjus, miks enamik suurte kanalite jutusaateid sisaldavad minimaalselt erinevaid arvamusi ja miks Lobjaka väitlus Vooglaiuga selle halli peavoolu taustal nii hästi eristub. Ma pakun, et see oleks ainus saade, mis võiks ka Juri Lotmanile huvi pakkuda. Võrreldes eesti peamiste jutusaadetega harrastavad meie vene saated oma agenda kohaleviimiseks oluliselt rohkem debatti sisuliselt erinevate arvamuste vahel. Eestikeelse peavoolu jutusaate põhiliseks töömeetodiks on samamoodi arvajate meesansamblid.

Integratsioon ja keeled

Venekeelsetes jutusaadetes esineb eestlasi sageli, sh ka keskmise või kehva vene keele oskusega. Eestikeelsetes jutusaadetes on venelaste aga valik väga piiratud ning tugeva vene aktsendiga rääkijaid sinna ei kutsuta.

Iganädalane Kirillitsas Eesti on venelaste tehtud poliitikasaade eesti keeles. Ka Äripäeva raadios on kord kuus venelaste tehtud ärisaade eesti keeles. Eestlastest saatejuhid iseseisvalt ühtegi saadet vene keeles ei tee. Küll osalevad vene nädalasaates Siin ja praegu ühena kolmest osalisest Anvar Samost või Toomas Sildam.

Postimehel on venekeelne podcast Как же бесит! Saatejuhid Jekaterina Pavlova ja Olesja Lagashina. Delfil jooksis mullu suveni podcast ХАЛТУРА, saatejuhtideks Vitali-Dmitri Bestsastnõi ja Alina Zaharova. Võrreldes eestikeelsete saadetega on erameedias vene jutusaateid napilt.

ETV+ ja Raadio4 iganädalased jutusaated on suurele osale siinsetest venelastest ainsaks Eesti meedia poolt pakutavaks vaateks riigi poliitikasse.

Inglise keeles pole Eestist jutusaateid niigi palju. Vaid Tiina Pärteli ja Kaisa Holstingu välismaalaste elu Eestis propageeriv taskusaade ja E-riigi Akadeemia saated e-riigi kiituseks. Ja that´s it!Rahvusringhäälingul pole ühtki jutusaadet inglise keeles, ainult tekstiuudised.

Soome keeles on Tallinnas tegutsema hakanud raadio SSS, mis tegevusloa järgi peaks pakkuma ka inglisekeelset programmi. https://sss-radio.ee/team-members/

Sooline tasakaalutus

Naised on eestikeelsete poliitikasaadete juhtidena teravas vähemuses. Juhtiva intervjueerijana on nimetada vaid Delfi-st Vilja Kiisler ja ETV-st Astrid Kannel. Poliitika gurus osaleb Reet Aus, Rahva teenrites Evelyn Kaldoja ja Heidit Kaio, Välismäärajas Hille Hanso. Ja võib sellegi nimekirja sulgeda. Venekeelsetes saadetes on seis sama armutu – Olesja Lagashina ja Jelena Solomina on pigem erandid meeste maailmas.

Naiste osakaal ka saatekaaslaste ja saadetes intervjueeritavatena jääb poliitikasaadetes kaugele maha Eesti poliitikas hiljuti tekkinud proportsioonidest (valitsuses naisi peaaegu pooled 8/7, Riigikogus veerand 76/25).

Naiste osakaal podcastides on aga juba tähelepanuväärne. Esialgu küll kõneldakse pigem pehmematel elustiili teemadel, aga erinevus praegusest suurest meediapildist on tuntav. Näiteks Podacast.ee TOP10-s oli tänavu jaanuaris esikohal naistesaade MULL, viies Dagmar Lamp´i Külmavärinad ja kuues postimehelaste Naistejutud.

Koos taskuhäälingute hääle tugevnemisega peaks kasvama ka naiste osakaal poliitika jutusaadetes.

Makstakse lobisemise ja lobistamise eest

Kui palju ERR-is jutusaadetes lobisemise eest makstakse, pole avalikult teada. 2017., kui Hannes Rumm sunniti Olukorrast riigis saate juhi kohalt lahkuma, avaldas ta, et tema honorar olnud toonase Vikerraadio juhi Riina Rõõmuse meelest „tavatult kõrge”.

Podcastide puhul on tõenäoline, et osad teevad saateid iseenda lõbuks/huvides. Aga samuti ei peaks me imestame, kui saatejuhtidele makstakse lobistamise eest niisamuti, nagu me oleme kuulnud bloggeritest, kellel igal kauba või teenuse nimetamisel on kusagil peidus ka hinnalipik.

Järgnevalt pakun valdkondade kaupa ja päevade järjestuses loetelu Eesti jutusaadetest, millest saab igaüks koostada vastavalt harjumustele ja huvile oma kava nii saadete otse kui taskuhäälingus kuulamiseks.

POLIITIKA JA MEEDIA

Kuum tool. E k 11 ÄP raadio

Olukorrast ajakirjanduses. Rein Lang ja Väino Koorberg, E k 13 Kuku

Välistund. Saatejuhid on Astrid Kannel, Evelyn Kaldoja, Indrek Kiisler ja Peeter Kaldre. E k 14:05 Vikerraadio

Своя правда. (Oma tõde)Stuudiodebatt külalistega.Saatejuhid Olesja Lagashina ja Jelena Solomina. E k 20:25 ETV+

Harri Tiido taustajutud. T ja N k 11:15 Vikerraadio

Suud puhtaks. Saatejuht Urmas Vaino. T k 20 ETV

Reporteritund. Saatejuhid Kaja Kärner, Arp Müller, Mirko Ojakivi. T-N k 14:05 Vikerraadio

Rahva oma kaitse. Andrus Kivirähk&Mart Juur, T k 20 R2

Esimene stuudio. Saatejuhid Andrus Kuusk, Johannes Tralla, Mirko Ojakivi. T, K, N k 21:40 ETV

Vahetund Postimehega. Saatejuht sageli lehe peatoimetaja Mart Raudsaar, külalised enamasti Postimehe ajakirjanikud, K k 13 Kuku

Kirillitsas Eesti. saatejuht Pavel Ivanov, külalised Olga Ivanova, Leonid Tsingisser jt. N k 13 Kuku

Meediatund. Saatejuht Tarmu Tammerk. Kord kuus N k 14:05

Jukuraadio. Juku-Kalle Raid vahelduva külalisega. N k 20 Kuku

Интервью недели (Nädala intervjuu) Saatejuht Dmitri Pastuhhov. N k 20:55 ETV+

Muuli ja Aavik. Kalle Muuli ja Martti Aaviku poliitikasaade. R k 11 Kuku

Äripäev eetris. R k 11 ÄP raadio

Nädala tegija. Meelis Atonen või Ulla Länts külalisega. R k 13 Kuku

Lobjakas vs Vooglaid. Ahto Lobjaka debatt Varro Vooglaiuga. R k 12 Postimees TV-s (tellijatele), Kuku raadios L k 17

Toomas Sildami intervjuu. R k 14:05 Vikerraadio

Rahva teenrid. Saatejuhid L k 11:05 Vikerraadio

Здесь и сейчас. (Siin ja praegu)Nädalasündmuste arutelu.Saatejuht Ilja Sundelevitsh, stuudios Anvar Samost või Toomas Sildam ning Sergei Kudrin, Pavel Ivanov jt. L k 11:05 R4

Keskpäevatund. Priit Hõbemägi, Marek Strandberg, Ainar Ruussaar. L k 12 Kuku

Нарвская студия. Народу важно. (Narva stuudio. Rahvale on tähtis) Narva teemadel stuudiodebatt külalistega. Saatejuhid Juri Nikolajev ja Mihhail Komashko. L k 19:10 ETV+

Räägime asjast. Mart ja Martin Helme, P k 11, raadio veebilehel märkega sisutundus, mille eest tasub EKRE Tre Raadios (ka Ring FM, Ruut FM ja Kuressaare pereraadios)

Poliitika guru. Poliitikast räägivad Andreas Kaju, Keit Kasemets, Tõnis Leht, Tõnu Runnel, Reet Aus jt. P k 12 Kuku

Olukorrast riigis. HindrekRiikoja ja Indrek Teder, P k 12:05 R2

Samost ja Sildam. Nädalasündmustest arutavad Anvar Samost ja Toomas Sildam. P k 13:05 Vikerraadio

Vilja küsib. Vilja Kiisleri intervjuud. Podcastina https://podcast.ee/vilja-kiisler-kusib/ ja DelfiTV-s ka liikuva pildiga https://tv.delfi.ee/saated/viljakysib/

Lõunatund. Igal argipäeval, Margus Lepa vestluskaaslastega a la Harry ja Gregor Raudvere, Raigo Sõlg, Andres Raid, Viktor Vassiljev Nõmme raadios

http://www.nommeraadio.ee/uudised.php

Fookuses. Markus Järvi, Varro Vooglaid. ObjektiivTV ja podcastid portaalis www.objektiiv.ee ja Pereraadios

Neljas võim. Jaanus Vogelberg, Martin Vaher

Välgatused. Indrek Petersoo

Aru pähe. Margus Kiis ja Indrek Särg vestlevad külalisega a la Raivo Vare, Nika Kalantar, Peep Peterson, Simmo Saar jt. R k 21:30 https://www.facebook.com/margus.kiis ja Youtube´is.

Levila. Osa tekste näitlejate poolt sisse loetud. Ka videod, kuuldemängud, dokud.

https://levila.ee/

Edasi. Veebiajakirja podcast https://podcast.ee/edasi-org/

Ringjoon. Rahvusvaheliste Suhete Ringi, RSR, tudengipodcast https://podcast.ee/ringjoon/

Peegel. Tartu ajakirjandustudengide leht sisaldab ka podcaste, https://peegel.ut.ee/

KULTUUR JA AJALUGU

Plekktrumm. Saatejuht Joonas Hellerma. E k 21:30 ETV2

Kajalood. Kaja Kärner, L k 12:05 Vikerraadio

Publikumärk. Saatejuht Liis Seljamaa. L k 13 Kuku

Eesti lugu. Piret Kriivan vestleb ajaloolastega, L k 13:05 Vikerraadio

Loetud ja kirjutatud. Maarja Vaino ja Valner Valme vestlevad kirjandusinimestega, L k 14:05 Vikerraadio

Filmikägu. Saatejuhid Lauri Kaare ja Kristjan Gold. L k 14 Kuku

Sõna on laval. Pille-Riin Purje teatrisaade, L k 19:05 Vikerraadio

Käbi ei kuku. P k 11:05, Sten Teppan Vikerraadio

Müstiline Venemaa. David Vseviov, P k 11:20 Vikerraadio

Heli nälg. Andres Oja, P k 12:05 Vikerraadio

Литературный диксиленд. Jelena Skulskaja kirjandusssaade külalistega, iga P k 12:05 R4

Kuula rändajat. Hendrik Relve, P k 14:05 Vikerraadio

Keelesaade. Saatejuht Piret Kriivan. P k 15:05 Vikerraadio

Spordipühapäev. Saatejuhid Juhan Kilumets, Ragnar Kaasik ja Johannes Vedru. P k 18:15 Vikerraadio

TEADUS JA KESKKOND

Ökoskoop. Krista Taim, Kristo Elias, E k 10:05, KIKi toetusega Vikerraadio

Fookuses. Saatejuht Mihkel Kunnus, külalised sageli akadeemiast. T k 13 Kuku

Energitund. K k 13 ÄP raadio

Teabevara tund. N k 15 ÄP raadio

Kukkuv õun. Saatejuht Marek Strandberg. Toetavad Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikool, TTÜ. R k 20 Kuku

Ilmaparandaja. Keskkonnasaate juhid Mart Valner ja Rein Pärn. L k 14 Kuku

Loomult loom. Vaatejuht Aleksei Turovski. P k 9 Kuku

Labor. Saatejuht Priit Ennet. P k 17:05 Vikerraadio

ÄRI JA IT

Digitund. Saatejuhid Henrik Roonemaa ja Hans Lõugas külalistega, E k 11 Kuku

Läbilöök. E k 13 ÄP raadio

Lavajutud (salvestused Äripäeva konverentsidelt) E k 15 ÄP raadio

Investor Toomase tund. T k 11 ÄP raadio

Kasvupinnas. T k 15 ÄP raadio

Majandusruum. Saatejuhid Janno Riispapp, Liina Laks või Harry Tuul. K k 11 Kuku

Delovõje ljudi. Delevõje Vedomosti ajakirjanike vestlus vene äritegelastega eesti keeles. Kord kuus K k 15 ÄP raadio

Nimed müügitahvlil. N k 12 ÄP raadio

Õppetund. N k 13 ÄP raadio

Restart. Saatejuht Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka külalisega, maksab ITL. L k 16 Kuku

Kogumispäevik. Swedbank´i podcast  https://open.spotify.com/show/0EEX3fMzQgsSVqCczDAIzM

LHV podcast. https://m.soundcloud.com/lhvpodcast/tracks.

SEB podcast. https://m.soundcloud.com/sebeesti.

MULL. Evelin Veermetsa saade naiste ettvõtlusest, elust, eesmärkidest https://www.podcastmull.ee/

Podcast.ee lehel kuulatavaim podcast tänavu jaanuaris.

Digital Government. E-riigi Akadeemia podcast inglise keeles propageerib e-Eestit

https://podcast.ee/digital-government/

ELU

Minu karjäär, E k 12 ÄP raadio

Toomas Luhats. Autorisaade varia teemadel külalistegaN k 16:15

Neeme Raud. Siin. Külalisteks poliitika, kultuuri, elustiili asjatundjad. L k 9-11 Kuku

Naistesaun. Kristel Aaslaid & Kethi Uibomägi, L k 10:05, kestab 2 tundi R2

Hajala ringvaade. Maarja Merivoo-Parro, P k 8:15 hommikul, välismaal elavatest eestlastest. Vikerraadio

Kukul külas. Erkki Berendsi, Liis Seljamaa, Timo Tarve, Ruth Tiidemanni jt juhitav portreesaade. P k 13 Kuku

Peresaade. Saatejuhid Katrin Saali Saul. P k 16:05 Vikerraadio

Kirikuelu. Saatejuht Meelis Süld. P k 19:05 Vikerraadio

Linnatund. Saatejuht Ulla Länts, külalised seotud Tallinnaga. N k 11 Kuku

Meretund. Saatejuht Vallo Kelmsaar. Kaastoetaja Tallinna Sadam. L k 8 Kuku

Maatund. Saatejuht Madis Ligi. P k 8 Kuku

Found in Estonia. Tiina Pärtel ja Kaisa Holsting propageerivad välismaalaste Eestisse elama asumist ja nende elu Eestis. https://www.foundinestonia.ee

Ja kui eeltoodud jutusaadetest jääb väheks, siis võib leida tummisemat kuulamist ERR-i Ööülikoolist. http://www.ylikool.ee/ Veebis on juba praegu loenguid rohkem kui 300-lt lektorilt – Eesti haritlaskonna absoluutselt koorekihilt. Paljudelt neist ka rohkem kui üks loeng, mis võimaldab Sahrazad´i  kombel (pildil) sisukalt katta kasvõi 1001 pikemat autosõitu, jalutuskäiku või ka öö-aega.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Kõrvaline võrguvõitlus: EML – ERR,      23.02.2021

 

Yle veebisisu võib tekstipiirangu tõttu veelgi tugevneda

Ajalehtede digiäris käis krõks ära, ERRi veebi piiramine seda enam ei mõjuta

Ansip teab hästi, miks FB/Google vastu ei saa. Kuis siis saab, selle rääkijat meil pole

Mullu 7. septembril esitas Eesti Meediaettevõtete Liit (EML) kaebuse Euroopa Komisjonile, sest liidu meelest pakub riik Rahvusringhäälingule keelatud riigiabi. Ühelt poolt on tegu juba paarkümmend aastat Euroopa Liidus harrastatud tavapärase riigiabi vaidlusega erameedia ja avalik-õigusliku meedia vahel ning Eesti täidab lihtsalt lünga. Erameedia ei vaidlusta riigi poolt ülalpeetava meedia eksistentsi ja kõikides poliitilistes debattides peetakse erameedia olemasolu demokraatia garandiks.

Kevadet parafraseerides on aga Eesti meedia jõudnud kooli alles siis, kui tunnid hakkavad juba lõppema, st enamik vanu liikmesriike on Konkurentsi peadirektoraadist oma lahendid juba kätte saanud. Mis oleks ikka veel OK, kui kõik liikmesriigid ja meedialiigid poleks silmitsi uue ja palju teravama probleemiga, milleks on Euroopas monopoolse seisundi saavutanud USA globaalsed meediaplatvormid. Sidudes jõud omavaheliseks vaidluseks vanal teemal, ollakse sellevõrra nõrgemad ühise uue hädaohu vastu.

Soome sabas Leedu ja Eesti

2004. aastast (s.t. alates Eesti liitumisest) kuni 2020. aastani on Euroopa Komisjon teinud 32 otsust avalik-õiguslike ringhäälingute riigiabi kohta 9 liikmesriigis. Lahendite arvult on esikohal Prantsusmaa (9), teine Taani (6) ja kolmas Hispaania (4).

https://ec.europa.eu/competition/sectors/media/decisions_psb.pdf

Seni pole lahendite seas ühtegi meiega samas laines või pärast seda EL-i astunud riigi juhtumit.

Mullu 16. juunil avalikustas Soome valitsus Yle seaduse muudatuse eelnõu, mis oli ajendatud kolm aastat varem, 2017.a. 21. juunil Euroopa Komisjonile esitatud Soome Meedialiidu (Medialiitto) kaebusest Yle kohta. Soome valitsuse eesmärgiks oli algusest peale lahendada vaidlusküsimused Komisjoniga konsulteerides mitteformaalselt, st vajadusel Soome seadusemuudatust Komisjoniga kooskõlastades, aga ilma Komisjoni ametliku otsuse sunnita. Riskides, et sel juhul võib kaebaja ja ka Komisjon kaebuse menetluse igal hetkel taaselustada, kui nad näiteks uue seaduse puhul mõne detailiga ei lepi.

Kohe pärast Soome Yle seaduseelnõu avalikustamist esitas 22. juunil Komisjonile kaebuse oma maa rahvusringhäälingu LRT peale Leedu Internetimeedia Assotsiatsioon (kuhu kuulub ka Leedu Delfi) ja UAB All Media Lithuania (so TV3, mille sõsaraks on ka Media Eesti AS).

Paar kuud hiljem, 7. septembril anti üle EML-i kaebus, mis on menetlusse võetud ja Eesti riik on tänaseks ära saatnud ka oma vastuse EML-i kaebusele.

Leedu erameediat esindab Ellex Valiunase õigusbüroo konkurentsiõiguse ekspert Dr Karolis Kačerauskas. EML-i esindajaks on Pan-Balti õigusbüroo Walless juhtivpartner Piret Kergandberg (Blankin).

Värskel Soome näitel kestab Brüsselis menetlus aastaid isegi formaalse otsuseni jõudmata. Komisjoni esialgset positsiooni soomlaste kaebuse suhtes küpsetati 23 kuud. Soome valitsuse poolt olid vastuse koostamisele kaasatud lisaks transpordi ja kommunikatsiooniministeeriumile ka tööhõive ja majandusministeeriumi ning välisministeeriumi eksperdid. Soome parlamendi fraktsioonijuhte informeeris valitsus toimuvast menetlusest ja seaduse muutmise vajadusest 2019.a. novembris. 2020. a. märtsis said fraktsioonijuhid tutvuda Euroopa Komisjoni poolt eelnevalt heaks kiidetud ringhäälinguseaduse muutmise eelnõu tekstiga (eelnõu avalikustati alles juunis). Tänavu 3. veebruaril toimus eelnõu esimene lugemine parlamendi suures saalis.

Eelnõu arutelu jätkub parlamendi transpordi ja kommunikatsioonikomisjonis ning oma seisukoha peab esitama ka põhiseaduskomisjon. Ekspertidena on kaasatud neli kommunikatsiooni- ja meediaõiguse professorit (Olli Mäenpää, Veli-Pekka Viljanen, Päivi Korpisaari, Susanna Lindroos-Hovinheimo) ja üks õigusdoktor (Riku Neuvonen).

Meediamajade põhikonkurent on Google ja Facebook

Üle kolme tunni väldanud arutelu parlamendisaalis näitas, et vaatamata tugevatele poolehoiuaavaldustele ja teravale kriitikale Yle suhtes ulatub toetus valitsuse pakutud seadusmuudatusele seinast seina. Mis peegeldab muuhulgas ka tulemuslikke kõigi fraktsioonide eelkonsultatsioone.

Arto Satonen opositsioonis olevast Koonderakonnast rõhutas, et väikeste kohendustega status quo oleks küll OK, kuid erameedia reklaamituludele kujutavad Yle-st palju suuremat ohtu Google ja Facebook, mille vastu on vaja, kuid on ka palju raskem rohtu leida.

Põlissoomlane Sebastian Tynkkynen oli erameedia kaebuse kõige reljeefsem toetaja. Lähiaastail jääb erameediasse kokku tööle ligi sama palju inimesi kui täna on Yle-s (3000). Mitmekesise infovälja säilitamise garantiiks pole üks suur Yle, vaid tugev erameedia. Paljudele kodanikele paistab Yle välja pigem vasak-roheliste suuvoodrina, mida nad ei soovi rahastada. Selmet ahvatleda Soomet partei-poliitilise meedia keerisesse, nagu on juhtunud USA-s, peaksime rohkem pelgama olukorda, kus meil on ainult üks selline meediamaja. Sooviks valitsuse pakutud eelnõuga võrreldes oluliselt suuremaid piiranguid Yle tegevusele ja rahastamisele. Loodab, et isegi pakutud tegevuspiirangutega Yle eelarve mitte ei jää samaks, vaid langeb oluliselt.

Roheline Mari Holopainen on väga tundlik igasuguse Yle piiramise suhtes. Ta toob näiteks, et Tampere ja Helsingi ülikoolide uuringute järgi on teksti ja audiovisuaalse sisu eristamine tehnoloogiliselt täiesti iganenud. Meedia on kõvasti muutunud ja põhiküsimus peab olema kodanike põhiõiguste tagamine, milleks on ka kvaliteetsele ja tasakaalustatud infole ligipääs.

Transpordi- ja kommunikatsiooniminister Timo Harakka kordas Satoneni juttu, et kõige teravam probleem on Soome erameediale väliskonkurents meediaplatvormidega, mis söövad Soome meedia reklaamitulu. Arutusel olev EL-i digiteenuste direktiiv võib praegust metsikut seisu korrastada. President Trumpi Twitteri konto on hea näide: otsused peavad põhinema ikkagi reeglitel, mitte olema tehtud mõnede suurfirmade suvast lähtudes.

Teine oluline regulatsioon puudutab digiturgu, mis peaks taltsutama neid suurfirmasid, mis tegelikult ohustavad vaba konkurentsi kogu majanduses.

Roheline Jenni Pitko rõhutab, et Yle rahastust pole kavas vähendada, kuigi mõnda tegevust piiratakse. Loodab, et teksti piiramisel panustab Yle edaspidi rohkem audio ja video formaatidesse, mis jõuavad üha laiema auditooriumini.

Talle uus regulatsioon ei meeldi, kuid mõistab, et see on siiski vähim kahju, mida saab tekitada, saavutamaks kooskõla Komisjoni nõuete ja EL-i regulatsiooniga. Aga parlamendikomisjonis tuleb seda kõike veel väga põhjalikult kaaluda.

Keskparteilane Ari Torniainen usub, et seadus leiab toetust kogu väljalt. Oluline on Yle regionaaltegevused ja -missioon.

Sotsiaaldemokraat Suna Kymäläinen, kes on ka Yle nõukogu liige, räägib, et 2019.a. uuringus on Yle uudised usaldusväärsed 87 protsendile soomlastele ja rohkem kui pooltele soomlastele on Yle esimene uudiskanal. Leiab, et eelnõu on hea kompromiss: väldib ülemäärase vastasseisu teket ja hoolitseb ka erameedia tegevusruumi eest.

https://www.eduskunta.fi/FI/vaski/PoytakirjaAsiakohta/Sivut/PTK_2+2021+14.aspx

KAEBUSTE SISUSoome

Meedialiit rõhub kaebuses kolmele teemale:

Veebis olev ajakirjanduslik sisu pole ringhäälingutegevuse osa ning seepärast peaks sellele kohalduma EL riigiabi reeglid.

Avaliku teenuse määratlus ringhäälingu seaduses on ebamäärane ning ei vasta riigiabi reeglitele.

Yle nõukogu pole oma tegevuses sõltumatu ning seetõttu ei vasta kanali tegevuse üle tehtav järelevalve riigiabi reeglitele.

Soome valitsus taandas kohe, ja Euroopa Komisjon ei vaielnud selle vastu, nõukogu sõltumatuse teema. Komisjoniga eelnevalt läbi räägitud ringhäälinguseaduse muutmise eelnõus täpsustataksegi Yle tegevust veebis: ilma probleemita võib avaldada edaspidi uudis-sisu, millel on ka video või heli; Soome riikliku teabeagentuuri STT tekstiuudiseid; uudistekste saami ja roma keeltes; samuti eriti pakilist infot näiteks ohust inimeste tervisele jmt. Suuremad lubatud tekstisisu valdkonnad on haridus ja kultuur.

Praktikas kasvatab see survet Yle kiiremaks loobumiseks paljastest tekstidest pildi või vähemalt heliga varustatud uudiste kasuks. Mis erameediale kindlasti meeldib praegusest olukorrast veelgi vähem. Keegi poliitikutest ega meediasektorist paista lootvat, et selline marginaalne muutus mingilgi määral tugevdaks erameedia võimalusi uudis-sisu tarbijaid maksustada. Rohkete uuringute tulemused on paljuski vastukäivad ja raskesti tõlgendatavad, kuid sobivad ühes – Yle veebis tekstisisu piiramisest tekkivat kõneväärset turunihet ei prognoosi neist ükski.

Küsimusele, milleks siis kogu see vaevarikas vaidlus üldse ette võeti, vastati ehk kõige täpsemalt parlamendidebatil: et erameediast liigne aur välja lasta ning kohendada seadust nii, et ka Brüssel oleks rahul. Ei muud.

https://yle.fi/uutiset/osasto/news/govt_aims_to_limit_yle_web_publications/11405119

https://www.eduskunta.fi/FI/vaski/HallituksenEsitys/Sivut/HE_250+2020.aspx

Leedu

Kaebajate meelest ei vasta LRT rahastamismudel EL-i riigiabimeetmete tingimustele, sest valitsus ei taga raha eraldades, et avalik-õiguslik ringhääling ei konkureeriks erameedia pakutava sisuga.

Kuna eraldatud summa pole seotud ringhäälingu kuludega ning puudub sõltumatu ja tõhus kulude kontroll, luuakse kaebajate hinnangul LRT-le eeldused müüa turuhinnast odavamalt reklaami, maksta teistest rohkem ostetava sisu eest ning moonutada tööjõuturgu (loe: maksta ajakirjanikele suuremat palka).

Kaebajad on mures ka LRT veebiuudiste portaali pärast, mille loomist avalik-õigusliku ringhäälingu seadus ette ei näe, kuid mille sisu ei erine erameediast.

https://www.delfi.lt/en/politics/commercial-media-files-complaint-to-brussels-over-lrt-financing.d?id=84594725

Eesti

EMLi kaebuse põhiteemaks on ERR-i veeb, milles nähakse kolme suuremat probleemi.

1. ERRi seaduses pole veebi arendus ette nähtud ja see osutab ebaausat konkurentsi erameediale. Millele on tegelikult lihtne ja lühike vastus – ringhäälinguseadusse kirjutatakse ka ilma Brüsselist käsku ära ootamata ühe avaliku ülesandena sisse ka digitaalplatvormide ja digisisu arendamine. Võib-olla lisades viimasele mõne tühise mõjuga piirangu a la Soome eelnõus, aga pigem sedagi mitte. Ma ei oskaks ette kujutada Riigikogus jõudu, isegi üksikut saadikut, kes avalikult võtaks kaitsta teesi, et digiriigi rahvusringhäälingu areng veebis tuleks külmutada või lausa tagasi pöörata.

EMLi argumentatsioon, et ajalehtede järglastena on neil veebisisu arendamiseks suurem õigus kui ERRil, kes pole kunagi paberajalehte teinud, jääb muidugi lahjaks. Samal moel võiks ju ERR nõuda erameedialt veebis üha laiemalt kasutatavast videost loobumist, kuna ETV alustas telesaadetega enne EMLi eellase EALLi sündi.

2. Avaliku ülesande täitmiseks ei saa pidada meelelahutusliku portaali menu.err.ee haldamist ja selle tarbeks sisu tootmist, voogedastusplatvormi Jupiter arendamist ja selle välismaise meelelahutusliku sisu hankimist ega spordisündmuste ülekandeõiguste ostmist ulatuses, mille vastu tunneb huvi ka erasektor.

Siin on vaidluskoht avaram. Meelelahutuse osakaal mitte ainult veebis, vaid ka ETV lineaarprogrammis on muidugi teema. ERR-i avalikuks põhjenduseks on teadagi, et see ongi kvaliteetne (st avalik-õiguslik) meelelahutus. Tegelikult on lõbusaated mõeldud siiski pootshaakideks uudistele ja publitsistikale ning portaalis loomulikult klikimagnetiks uutele (noortele) kasutajatele, kes sealtkaudu võiks jõuda pärisuudisteni.

EMORi peetavas telesaadete TOP10- s oleks ETV positsioon aga suurepärane ka ilma Kodukäijate või Lahutuseta Eesti moodi. Põhjendatud on küsimus, et milleks on siiski riigile tarvilik Raadio2.

Jupiteri võiks siiski sellest vaidlusest eraldada. Esimese tegevusaastaga vaadati seda 400 000 eri brauserist ja vaadatakse üle 3 tunni nädalas. Sellest võiks saada oluline platvorm eelkõige Eestis toodetava sisu levitamiseks. Ja minugipoolest kasvõi riigile kuuluv täiemõõduline sotsiaalmeediaplatvorm, mis tagab elu jätkumise ka siis, kui FB ja Google Euroopast stepsli välja tõmbavad (nagu praegu Austraalias).

3. ERR-i veebi konkurentsita jõuaks Meedialiidu rehkenduses kogu erameedia järgnevate aastate jooksul 350 000 digitaalse tellijani, mis kataks toimetuste ülalpidamise kulud.

Meediaorganisatsioonid saaks järjest rohkem investeerida kvaliteetsesse uurivasse ajakirjandusse, mis on tänu konkureerimisele Google ja Facebookiga reklaamituludes ning riigimeediaga tasuta uudismeedias saanud viimastel aastatel tõsiselt kannatada.

https://meedialiit.ee/erameedia-roll/

Tänavu jaanuaris oli EMLi liikmetel digitellijaid kokku 135 345, millest osa on kindlasti veel peibutushinnaga proovijad, aga kasv on tugev, aastaga lisandus 35%. Samas tempos jätkates oleks maksimaalselt 4-5 aastaga eesmärk saavutatud. Kuna Ekspressgrupp raporteeris aga äsja, et tema Balti meediakäibest moodustas mullu juba 71% digitulu ning aastane Balti digitellijate kasvunumber oli üle kahekordne Eesti keskmine (73%), siis võib öelda, et kindlasti samaaegselt, aga võib-olla ka just eelkõige tänu krooniviirusele on erameedia digiäris pööre juba toimunud.

Kusjuures on vägagi küsitav (nagu Soomeski), kas ERRi tasuta veebisisu piiramine seda kasvu enam kuigivõrd võiks kiirendada.

Eestis liikuvast meediareklaami rahast kaob praegu eri hinnanguil ca pool Google-isse ja Facebooki. Vastuseks EML-i kaebusele on ka ERR kutsunud erameediat globaalsete hiidude vastu selgasid kokku panema. Kuna erameedias loodetakse aga separaatlepetele monopolidega, siis pole olukord meil veel küps ka kogu meedia ja riigivõimu ühisrindeks, nagu see on tekkinud näiteks Prantsusmaal. Liigume USA platvormide maksustamisega samas aeglases üle-euroopalises tempos. Aeg-ajalt digitaalse supervõimu maski kandval Eestil pole seni ka ühtki avalikku algatust iseeenda ega Euroopa huvide kiiremaks kaitseks. Eksdigivolinik Andrus Ansip oskab väga pädevalt välja tuua kümneid probleeme, miks see on keeruline. Inimest, kes räägiks ka võimalustest, meil pole.

Erameedia kaebused oma maade rahvusringhäälingute kohta meenutavad sellises kontekstis ammust anekdooti. Üks mees otsis tänavalaterna all võtmeid. Küsimusele, kus ta need ära kaotas, osundas kaugele eemale. Pärimisele, et miks ta siis siit lambi alt otsib, oli vastus kah klaar: sest siin on valgem. 

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Defitsiit ei vaja reklaami,     13.02.2021

 

Vaktsineerimise soovi ei tõsta propaganda, vaid vaktsiini pakkumine

ÜRO manuaal vaktsiinikorruptsiooni ennetamiseks

SputnikV välistamise jätkamine tekitab küll probleemi

Veel jaanuari keskel oli Briti Yougov uuringu järgi Prantsusmaal ja Poolas rohkem kroonviiruse vaktsineerimise vastaseid võrreldes vaktsineerida soovijatega. Skeptikute osakaal oli suur ka Saksamaal. Samas nii neis maades kui mujal Euroopas liigub meelsus vaktsineerimise suhtes igal pool pooldavamaks sünkroonis vaktsiinide reaalse pakkumisega. Praegu pole maailmas peale Iisraeli veel ühtegi riiki (71 vaktsiinisüsti 100 inimese kohta), kus suurem osa soovijad oleks vaktsiini saanud.

Eestis tehtud vaktsiinisüstide arv 100 elaniku kohta oli 11. veebruari seisuga alles 4,66, mis on Euroopa keskmisest (5,22) sips madalam. Naabreid vaadates oleme kriipsukese võrra ees Soomest (4,47) ja Rootsist (4,29) ning pikalt ees Lätist (1,85) ja Venemaast (2,67). Maha jääme õige pisut Taanist ((6,27) ja Leedust (5,3). Euroopa esimene on Ühendkuningriik 20 süstiga 100 inimese kohta.

https://ourworldindata.org/covid-vaccinations?country=~EST

Seepärast on imelik meedia hõivanud äng meie vaktsiinivastasuse pärast. Probleemi, mida pole, on aga juba usinalt diagnoosima asutud ja ravigi on kavandamisel.

Meie väidetavat vaktsiinivastasust on hakatud seletama Vene propagandaga. See käib läbi jutusaadetest, ministrite sõnavõttudest ja pressiteadetest. Vastuseks sellele on kavandamisel riiklik kommunikatsioonikampaania, sh eriti mõeldes Vene inforuumi mõjule.

Tondi tüüpportree visandas 27. jaanuaril EPL/Delfi: https://epl.delfi.ee/artikkel/92369777/vene-propaganda-karvane-kasi-takistab-eestis-koroonaviirusest-taastumist

Vene propagandaga võitlemise varju saab aga jätta ka probleemi, mis meil vaktsineerimise käigus seni tegelikult on ilmnenud.

Vaktsiinikorruptsioon

ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse vastane üksus UNODC on vaktsiinidega seotud korruptsiooniohtudest koostanud mullu oktoobris 15-leheküljelise üsna põhjaliku manuaali.

Click to access Policy_paper_on_COVID-19_vaccines_and_corruption_risks.pdf

https://www.unodc.org/documents/corruption/COVID-19/Policy_paper_on_COVID-19_vaccines_and_corruption_risks.pdf

Selles öeldakse muuhulgas: Valitsused peavad tagama eelisvaktsineeritavate järjekordade kriteeriumite läbipaistvuse ning samuti kindlustama, et kogu elanikkond saaks korralikult neist (kriteeriumitest) teavitatud. Läbipaistvus on eluliselt oluline ka tagamaks, et inimestele oleks selge, kuidas, kus ja millal nemad ise vaktsineeritud saavad.

Võib kindel olla, et Eesti neli avalikustatud eliitvaktsineeringu juhtumit on vaid pisem osa halva lõhnaga lugudest, millest me kuuleme kunagi hiljem seoses vaktsiinide käitlemise muude etappidega. Nagu ka eriolukordade valguses ja varjus tehtud sulgemiste ja avamiste ning ostude ja müükidega. Nii avalikus kui erasektoris.

Kuni Eesti aga ise kroonivaktsiine ei tooda ja iseseisvalt ei hangi, siis on meil säde-teema vaktsineerimise järjekord.

Seitse võitjat, kaks kaotajat

8. jaanuaril avaldas Virumaa Teataja loo sellest, et päev-kaks varem oli vaktsineeritud Rakvere haigla Nõukogust vähemalt neli liiget (reformierkondlased Varek ja Vallbaum, isamaalane Juhkam ja parteitu Vassiljev). Mingit erilist elevust see ei põhjustanud. Korruptsioonivaba Eesti poolt Steven-Hristo Evestus ütles küll selgema sõna, aga sotsiaalminister Kiik tasandas, et 99% vaktsiinist läheb siiski meedikutele ja haigla juhtkonnad võivad erandeid teha. Kõik jäid oma toolidele alles, k.a. haigla tegevjuht, kes võttis otsuse enda peale.

https://virumaateataja.postimees.ee/7150427/jokk-skeem-haigla-noukogu-liikmed-said-vaktsiini-juba-katte

Valga haigla lugu tuli välja hiljem, aga seda suurema pauguga.

19. jaanuaril oli ETV Pealtnägijas lugu, kuidas 7. jaanuaril pakkus haigla juhataja Ulst (RE) oma Rotary klubi vendadele Tartus (enamus RE) vaktsiini väljaspool järjekorda ja ka haigla tegevuspiirkonda.

https://www.err.ee/1608078868/pealtnagija-valga-haigla-juht-pakkus-koroonavaktsiini-klubivendadele

Vahepeal oli vahetunud valitsus, Reformierakond jagas ära, et Ulsti kaitsmisega pannakse löögi alla kogu Tartu klubi ja tehti õige lõige – 27. jaanuaril kutsus haigla nõukogu Ulsti ametist tagasi.

27. jaanuaril teatas EPL, et sotsiaalministeeriumi kantsler Priske on PERHis 5. jaanuaril vaktsineeritud väljaspool järjekorda.

https://epl.delfi.ee/number/92324071/artikkel/92388867/jarjekordne-eliitvaktsineeritu-sotsiaalministeeriumi-kantsler

Priskele samal ja järgnevatel päeval meedias appi tõtanud alluvate paraad väärib ära nimetamist: PERHi juhatuse esimees Peedu, sama haigla ülemarst Talving ning riigi hädaolukorra meditsiinijuht Sule. Üks vabandas alustuseks, et olnud jääkdoos, mis muidu läinuks raisku; teised arendasid juba vastupealetungi, et nõukogu liikmed peavadki olema eelisvaktsineeritud. Ministrid Riisalo ja Kiik ning peaminister Kallas maandasid meedia, EKRE ja sotside huilgamist jutuga, et vaktsineerimise järjekorda tuleb niikuinii täpsustada. Priske säilitas ametikoha.

Juhusliku jääkdoosi jutt siiski hästi ei uju, sest samal 5. jaanuari päeval lisas PERHi kommunikatsioonijuht Luik oma FB pildile kirja # vaktsineeritud. Seega ei olnud ka vähemalt kommunikatsioonijuhi postitusi jälgivatele ajakirjanikele uudis juba jaanuari algusest, et lisaks eesliini meditsiinitöötajatele läheb PERHis süste ka mujale. Uudiskünnise ületas aga alles nädalaid hiljem erinevalt kommunikatsioonijuhist vaikselt, aga siiski, samas haiglas samal päeval sama asja teinud kantsler.

 

28. jaanuaril varjutas eelmise aga EPL/Delfi uurijate uus pomm:

https://epl.delfi.ee/artikkel/92397395/teolt-tabatud-korge-vene-diplomaat-sai-salaja-juba-teise-covid-i-vaktsiini-haigla-alustas-siseuurimist

29. jaanuaril järgnes lisa:

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/video-vene-diplomaat-viis-ida-viru-arstidele-suveniire-otse-kapost?id=92407749

Vene konsul Narvas Gribkov ei erine tähtsuselt näiteks Eesti konsulist Peterburgis – ajakirjanduses neid kumbagi `kõrgeks diplomaadiks` tavaliselt ju ei nimetata ning selleks ei anna veel põhjust ka 2 Pfizeri süsti ühe mehe õlavarres. Kõrgelt tuleb aga tunnustada Delfi juhtfotograafi, kes asus just sel hetkel relvis kaameraga, just selles haiglas. Nii head vaistu kadestab iga KAPO!

Kuulsusesüsti teinud Kohtla-Järve haigla pulmonoloogia eriala juht Iljina jäi 3. veebruaril ametikohast ilma, jätkab lihtarstina samas haiglas. Ulst ja Iljina on seni ka ainsad, kes eliitvaktsineerimise eest on maksnud oma ametikohaga.

Vene vint pealkirjale

5. veebruaril avaldas ERR refereeringu Raadio Vaba Euroopa lehelt. RFE pealkiri jäi aga ERRile lahjaks ja sellele keerati vint peale. 4. veebruaril ilmunud RFE originaal oli `EL.i Moskva töötajatele on antud vaba voli Sputnikuga vaktsineerimiseks`, ERRi tuuningus aga tuli `Moskva surub välisdiplomaatidele Vene koroonavaktsiini`.

https://www.err.ee/1608098890/moskva-surub-valisdiplomaatidele-vene-koroonavaktsiini

Eesti ajakirjanduses heidetakse Venemaale õigusega ette Lääne vaktsiinide halvustamist. Aga ka Vene vaktsiinide sümmeetriline halvustamine on meil suures meedias pidev, igapäevasem ka kui Lääne-Euroopas. Euroopa kõrgele välisesindajale Borellile pani Eesti välisminister Liimets pahaks isegi seda, et ta Moskvas kiitis Venemaad tõhusa vaktsiini loomise eest.

Pole uudis, et koroona-vaktsiinide alal on käinud ja jätkub alates nende kavandamisest kuni tootmise ja jaotuseni globaalne armutu konkurents. Igas viaalis on lisaks viiruse vastu immuunsuse tekitajale ka tubli annus geopoliitikat, äri, propagandat ning küllap ka korruptsiooni. Aga samas näeme ka rahvusvahelise koostöö katseid olemasolevate vaktsiinide kombineerimiseks ja vaesemate riikide vajaduste katmiseks.

Eesti senine välistav kõneviis Vene vaktsiinist rääkides ei anna meile midagi, küll aga häirib võimalusi selle soetamiseks pärast SputnikV Euroopas müügile lubamist. Kui Sputniku vaktsiin hakkab mujal Euroopas levima (täna paistab, et hakkab) ja meile ei jõua, siis tekib meil tõepoolest arvestatav siseriiklik kommunikatsiooniprobleem. Kusjuures eraldusjoon ei lähe sugugi eesti-vene keele järgi. Siis peaks Eesti valitsus ja meedia suutma juba mõlemas keeles üheskoos ära seletada, miks me oma rahva tervise kaitse oleme aheldanud omaenda Venemaa poliitika külge.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Unustati poliitilise suundumusega meedia,    05.02.2021

 

 

MTÜ-de poliitiliselt mõjukaim tegevus on meediatöö

Facebook teab täpselt, kes on poliitiline isik

Keelatud annetus võib olla ka negatiivne kajastus

Paljuräägitud alapunkt ReKe koalitsioonilepingu korruptsioonivastase võitluse peatükis koosneb kahest osast:

A) Tugevdame Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni tõstes selle kompetentsi ja võimekust ning laiendades pädevusi.

B) Peame oluliseks poliitilise suundumusega sihtasutuste ja MTÜ-de aruandluskohustuse ja läbipaistvuse suurendamist.

Seni on jutud piirdunud põhiliselt ERJK ja poliitiliste MTÜ-dega. Kõrvale on aga jäetud peamine – poliitilise suundumusega meedia, mis mõjutab erakondade kampaaniat ju palju rohkem, kui otseselt poliitika mõjutamiseks loodud juriidilised kehad ise. Sellise meedia tegevusvormiks võib olla ka MTÜ ja SA, aga enamasti on tegemist siiski äriühingute ja omavalitsustele või riigile kuuluvate meediaväljuditega. Võib-olla on kogu meedia seadusandjale ühtse regulatsiooni jaoks korraga liiga suur amps, aga ainult äärealade rookimine tekitaks uut ebaõiglust.

SALK ja SAPTK ühes paadis

Vabaühendused on harvanähtava konsensusega kuulutanud, et annetajate (ka ainult suurannetajate) täielik avalikustamine kärbiks otseselt nende rahavoogu. Praegune seis, kus avaldatakse näiteks lihtsalt annetajate nimekiri (a la SALK ja Alari Rammo) olevat hea küllalt. Ilmselt häiriks sektorit siiski rohkem see, kui senisest paremini hakkavad välja paistma nende arvele maksumaksja rahakotist eri viisidel (lisaks avalikele otsetoetustele ka raskesti jälgitavad summad teenuste osutamise eest, projektides osalemise kaudu jne) jõudvad summad. Nii valgustuks välja vabakonna rahaline sõltuvus riigivõimust.

Sisuliselt pole avalikustamisest huvitatud ka Varro Vooglaid, kes tõi debatis Ahto Lobjakasega näite, et tema SAPTK võib end vabalt ümber vormistada ka osaühinguks, mille põhitegevuseks on meedia, Objektiivi portaal, millel niikuinii on oluline osa SA tegevuses.

Seepärast tuleks vaadata poliitilisest aspektist üle kõik vabaühenduste vormi kandvad meediaväljaanded. Ja väljaandeid, mis on küll vabaühendustega, sh erakondadega, tugevalt seotud aga esinevad äriettevõttena. Ja kõrvale ei tohi jätta ka riigile ja omavalitsustele kuuluvat meediat.

Miks nii?

Alustan sellest, et igasugune kodanikualgatus ja meedia on mingil määral poliitilise suunitlusega. Meenutades kasvõi nn fosforiidisõda (keskkonnakaitse) ja muinsuskaitse liikumist (pärandi hoid) ligi 35 aasta eest. Mõlemad olid justkui mittepoliitilised tegevused, mille tulemusena ometigi küpses toonase poliitika peaküsimus – Eesti oma riik. Või võtame praeguse Aleksei Navalnõi korruptsioonivastase kampaania, mis kõikide tunnuste järgi on osa Vene poliitilisest võitlusest. Korruptsioonikahtlustega jagatakse võimu ümber ka meil ja mujal maailmas. Sellest lähtudes on ka MTÜ Korruptsioonivaba Eesti üheselt poliitilise suunitlusega organisatsioon.

Facebooki täiendavad juhtnöörid

Ilmestamaks koalitsioonilepingus võetud ülesande keerukust vaatame, kuidas defineerib Facebook (esialgu küll ainult USA-s) poliitilisi füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Need nn „täiendavad juhtnöörid” on saadaval juba 33 maailma keeles, meie lähiümbrusest näiteks soome, rootsi, taani, poola ja vene keeles. Balti keeltes veel mitte. https://www.facebook.com/business/help/629946904569126?helpref=uf_permalink

Lehekülgedel, millel Facebook´i arvates on otsesed ja sisulised sidemed poliitiliste üksustega, pole pääsu näiteks (piirangute nimekiri on lahtine) Facebooki uudiste lehele, Messengeri äriplatvormile, WhatApp´i uudistele.

Poliitiliste lehtede tunnused on järgmised (piiranguteks piisab ka ühest punktiks):

1. Nad kuuluvad poliitilisele üksusele või poliitilisele isikule;

2. Uudisteväljaande või seda omava üksuse koosseisus on poliitiline isik, kes juhib (1) ettevõtet (nt peadirektor), (2) nõukogu (nt nõukogu esimees) või (3) toimetust (nt peatoimetaja);

3. Uudiste väljaandja jagab konfidentsiaalset teavet oma Facebook´i kontode või konto paroolide, API juurdepääsuvõtmete ja / või oma Facebooki lugejate (nt asukoht, demograafia, tarbimisharjumused) kohta poliitilise isiku või üksusega;

4. Lehe omanikuks või partneriks on poliitiline üksus või isik.

Poliitiline üksus on organisatsioon, ettevõte või muu grupp, mille peamine eesmärk on mõjutada erakondi, poliitikat ja/või valimisi. Siia kuuluvad:

• Erakonnad, isikuvalimiste kampaaniad, ning nende poolt või vastu tehtavate kampaaniate rahastamiseks loodud poliitikakomiteed (vastavalt maksuseaduse paragrahvile 527)) ning sotsiaalkaitse ühingud, kelle eesmärgiks on avaliku poliitika või valimiste mõjutamine (maksuseaduse paragrahv 501c4)

• Äriühinguid, mis pakuvad poliitilisi konsultatsioone või strateegilise kommunikatsiooni teenuseid eel-loetletud poliitilistele üksustele, käsitletakse samuti poliitiliste üksustena.

Poliitiline isik on valitavale ametikohale kandideerija; isik, kes täidab valitud ametikohta; isik, kelle kinnitab ametisse seadusandja; isik, kelle on palganud poliitiline üksus või kellel on poliitilise isiku või poliitilise üksuse otsustusõigus.

Kaebuste lahendamine

Kui Facebook leiab, et uudisteleht on seotud eel-loetletud poliitiliste üksustega, teavitame oma leiust selle lehe administraatoreid. Kui administraatorid arvavad, et meie hinnang faktidele on vale, saavad nad käesoleva vormi kaudu kümne tööpäeva jooksul esitada meile kaalumiseks täiendavaid dokumente omandiõiguse või juhtimise kohta. Kui administraatorid arvavad, et lehe omaniku või partneri eeskirjade avalikustamine on põhjendamatu, peaksid nad selle küsimuse tõstatama vastava protseduuri kaudu.

Vaatame kaebused läbi administraatorite esitatud dokumentide alusel. Kui administraatorid ei nõustu endiselt meie otsusega, peavad nad uue otsuse taotlemiseks ootama 120 päeva.

Jättes kõrvale nende reeglite detailsema tõlgendamise väljakutsed, oleks Facebooki definitsiooni järgi Eestis läbi- ja lõhki poliitiliseks meediaorganisatsiooniks ERR. Seadusandja määrab ju sellele poliitikutest nõukogu jpm. Kategooriana kuuluvad siia ka kõik muud riigile ja omavalitsustele kuuluvad väljaanded . Aga poliitilisi isikuid, näiteks Riigikogu liikmeid, leiab ka erameedia omanike hulgast. Vaata lähemalt siitsamas blogi paremas veerust.

Kolm pilli poliitilise mittetulunduse raviks

A) Kuna ERJK liigitas Stolitsas ja PBK-s ilmunud materjale Keskerakonnale tehtud keelatud annetusteks, siis sama malliga tuleks edaspidi (ja miks mitte tagasiulatuvalt) ju vaadata ka kogu ülejäänud poliitilises meedias ilmuvat. Teine aus võimalus oleks kuulutada, et see oli halb pretsedent ja ERJK rohkem ajakirjandusest keelatud annetusi ei otsi. Senine valikuline karistamine võttiski komisjonilt autoriteedi.

B) FB reeglitest oleks huvitav tuletada, et poliitilisena läheb arvesse mitte ainult poolt-, vaid ka vastu-kampaania tegemine meedias. Pisut keerulisem, aga ka viimasel puhul oleks soovi korral võimalik jõuda poliitilise kasu (loe: keelatud annetuse) saaja(te)ni.

C) Vabaühenduste üldiste rahaallikate avalikustamisest isegi suurem on avalik huvi nende meediategevuste (oma väljaanded ning saated teistes kanalites) rahalise tausta paremaks läbivalgustamiseks, kuna just meedia kaudu on nende poliitiline mõju suurim. Selle saavutamiseks konsensust ma ei ennustaks, mune on tarvis.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Google´i aken Euroopasse,     27.01.2021

 

Prantsuse raamlepe ohustab ka kvaliteetmeedia tulubaasi

Globaalse digirinde murdelahing käib Austraalias

Euroopa digitaalne orjapõli Eestit ei häiri

Pärast EL-i digitaalse ühisturu paketti kuuluva autorikaitse ja sellega kaasnevate õiguste direktiivi seadustamist Prantsusmaal (esimesena EL-is), sealsete kohtute ja konkurentsiameti pidevat survet ning kuudepikkusi läbirääkimisi teatasid veebihiid Google ja Prantsusmaa ajalehtede liit APIG, Alliance de la Presse d’Information Générale, 21. jaanuaril raamleppe sõlmimisest. Ühisteate kohaselt hakkab otsingumootor  uudismeediale maksma lähtudes nende igakuisest veebi külastatavusest, igapäevasest sisu mahust ja selle sisu poliitilisest/ühiskondlikust kaalust.

Osapooled kirjeldavad lepet kui strateegilist edu, vaatlejad näevad aga ka halle ja musti varjundeid.

Parimad uudised/News showcase

Täpsemaid valemeid ei avaldatud, sest need on alles edasiste läbirääkimiste objektiks iga partneriga eraldi.

Paari kuu eest olid Google´iga aga juba diili teinud 6 Prantsuse lehte (Le Monde, Courrier International, L’Obs, Le Figaro, Libération ja L’Express). Kõik nad on ka 289 ajalehte ühendava APIG´i liikmed. Google teatas nüüd, et need varasemad kokkulepped on kooskõlas praeguse raamlepinguga.

Reuters teatas samal päeval, 21. jaanuaril,  oma kokkuleppest Google´iga, millega ta on esimene otsingumootorilt tasu saama hakkav infoagentuur ´Google News Showcase´ raamistikus. Seejuures Prantsuse infoagentuuride föderatsioon FFAP avaldas vaid mõned nädalad varem teravat protesti oma maa juhtivate päevalehtede vastu, kes ´unustasid´ Google´iga kaupa tehes nende kaasnevad autoriõigused.

Kui see üldse on marjamaa, siis ei mahtunud raamleppe alla ka kõiki Prantsuse väljaanded. Ajakirjade kirjastajate sündikaat SEPM teatas, et nemad ei loobu mullu aprillis Google´i vastu Prantsuse konkurentsiametile esitatud kaebusest ja jätkavad võitlust Google´ilt õiglase hüvitise saamise eest nii oma liikmetele kui ka kõigile teistele meediaväljaannetele, sõltumata nende suurusest, sisust, kontsernist ja esindusorganisatsioonist. SEPM välistab ka otsingumootorilt väljaannete sisu kuvamise eest saadava tasu sidumise Google´i poolt pakutavate muude skeemidega (loe: News Showcase´iga) ja ajakirjade digipubliku ohustamisega (loe: ülelöömisega).

Saksamaal on Google´i väljavalituks Hesseni ja Reinimaa meediagrupp VRM, kuhu kuulub 35 kohalikku ajalehte ja portaali. Mujal ilmas on Google diilinud omal valikul meediagruppidega Austraaliast, Kanadast ja UK-st,  Argentiinast ja Brasiiliast. Reaalselt on parimate uudiste rakendus üleval siiski vaid Saksamaal ja Brasiilias, sest toote arendus käib paralleelselt lahingutega kõikidel rinnetel.

Kuidas News Showcase´i skeem tegelikult toimima hakkab, paistab töö käigus. Vaatlejad juhivad tähelepanu aga ohule, et sellega tekivad lõhed meediale juurdepääsule (välja jäävad näiteks  tabloidid ja spordimeedia) ja sellega muutuks ka senine poliitiline tasakaal tervel meediamaastikul. Reaalne on oht, et Google hakkab tulevikus ka kvaliteetmeediale praegu otse maksvat publikut üle lööma, kuna saab pakkuda oluliselt laiemat sisubaasi. Mis tähendab, et väikese sissemaksu eest saab Google hakata riisuma meedialt ka tema tänast nappi tulubaasi ja see oleks strateegiline kaotus.

Musklinäitus Austraalias

Vaid mõned tunnid pärast raamleppe teadet Prantsuse lehtedega kuulutas Google Austraalias, et kui seal parlament seadustab internetihiidude kohustuse meediale uudiste levitamise eest maksta, siis tõmmatakse lihtsalt stepsel seinast. Googli jaoks on Austraalia vaid pisike osa maailmast, Austraaliale tähendaks aga Google´i ja Youtube´ita jäämine justkui maailmast äralõikamist. Google´i ultimaatumit Austraalias toestas ka Facebook, kes Euroopas avalikult sarnases debatis Google´i poolel ei osalenud.

Hiidude erutust seletab Austraalia seaduseelnõu konkreetsus: kui megaplatvormid ei jõua ise uudiste hinnas kokkuleppele uudiste tootjatega, lahendab vaidluse lõplikult sõltumatu arbitraazh. Erinevalt Prantsusmaast, kus maksmise põhimõtted on Google ise määranud ja vaidlus nende tõlgendamise ja tasu suuruste üle kohtutes võtab aastaid.

Google ja Facebook näevad põhjusega Austraalias ülimalt ohtlikku pretsedenti, mis võib kogu nende globaalse äri trajektoori rikkuda.

Austraalia, kes oma rahvaarvult ei mahu EL-i liikmete esiviisikussegi, peab praegu ihuüksi murdelahingut, milles Euroopa Liit peaks olema talle vähemalt maksimaalelt toeks. Aga me ei ole. Tegelikult on end geopoliitilise mängijana nägeva Euroopa kohus lõigata lahti demokraatlikule maailmakorrale ohtlike USA infomonopolide paised. Kui mitte terve maailma, siis vähemalt Euroopa enese või meie liitlaste pärast. Aga me ei tee seda.

Esmaspäeval, 25. jaanuaril oli EL-i Komisjoni naise Nr 2, asepresidendist digikonkurentsi voliniku Margrethe Vestageri päevakavas videokõne Google ülema Sundar Pichai´ga.  Ajal kui Austraaliat rünnatakse ja Euroopas eneses on samad küsimused üleval, levis eelteade sellest kõnelusest laialt üle terve ilma. Google´i otsingus on lehekülgede kaupa selle eeluudise levitajaid. Kõneluse ärajäämisest pole teatatud.  Aga ka tulemustest pole  silpigi Google otsingus ega asepresidendi enese ametileheküljel.

Austraalia on samal ajal USA riigi ja erafirmade pressinguga silmitsi ka Hiina survega. Maailma majandus nr 2 kehtestas Austraaliale mullu sügisel kaubanduspiirangud pärast seda, kui Canberra nõudis Hiinalt krooniviiruse päritolu rahvusvahelist uurimist. Seda enam vajab Austraalia just praegu Euroopa tuge, kasvõi head sõna.

Digiriik pigis

Euroopa Liidu 2019. aasta autorikaitse ja kaasnevate õiguste direktiivi ülevõtmisega pole end digitaalse suurriigina esitlev Eesti sugugi kiirustanud (kordan: meil digivallas sageli pilkealune Prantsusmaa oli aga selles esimene!). Tänavu 7. juunil kukub direktiivi kohustusliku ülevõtmise tähtaeg, aga meil pole vastav autoriõiguse seaduse muutmise eelnõu veel justiitsministeeriumist valitsusse jõudnud.

Arvestades kooskõlastajate hulka (5 ministeeriumi, 1 inspektsioon ja 1 amet) ja arvamusringi suurust – üle 130 asjasse puutuva asutuse, ühingu ja (meedia) ettevõtte, on veel kuidagi kahtlaselt vaikne.

Uues koalitsioonilepingus esineb tüvisõna `digi` 26 korda, mis on ilmselt enim kasutatud sõna üldse selles lepppes.  Muuhulgas lubatakse, et Eesti osaleb aktiivselt Euroopa Liidu digipoliitika kujundamises. Seni pole Eestit Euroopa digitaalne orjapõli häirinud. Meil on tuju taevas, kui saab jutu viia digiallkirjale või Vene küberrünnakutele. 

Toimiv vaktsiin oleks konkurents

Digitaalse Euroopaga on juhtumas sama, nagu läks vaktsiinidega. Lepiti Nõukogus kokku, et hangitakse ühiselt, Komisjon tegi hulka lepinguid aga erafirmad vaatavad turgu, kus raha lõhn matab hirmu Euroopa piitsa ees. Rikkamad ja/või hakkajamad liikmesriigid püüavad päästa oma nahka ja üritavad separaatkokkuleppeid nendesamade ravimifirmadega. Komisjon räägib aga vaktsiinide ekspordi kontrolli alla võtmisest ja anub meie omal territooriumil asuvaid tootjaid, kes on saanud kõrvale mineva toodangu eest meilt juba nii ette- kui pealemaksu. 

Euroopa lahja digipoliitika sunnib internetihiide vaid ise endale reegleid kirjutama, mille järgi nad valivad ise ka muusika ja partnerid. Meediaettevõtete raha voolab ikka Euroopast välja kasvava tempoga. Prantsusmaa on esimene, kes riigina üritab seista vähemalt enda eest. Teised, sh Eesti, ootavad aga nagu mingit imet, et internetihiidude surve annaks ise järele. Usutakse, et probleem on Ameerika koduturul sedavõrd terav, et ka lahendus tuleb ise sealt, kust häda alguse sai.

Ja siin on ka oluline erinevus vaktsiinidega juhtunust: epideemia läheb ükskord tõepoolest ise üle, nagu rauges alati ka katk Keskajal. Internetihiidude iket pole maailm aga varem kogenud ja praegu ei ole näha tegureid, mis selle probleemi iseenesest kõrvaldaks. Isegi kui ameeriklased suudavad kodus oma monopolid tükeldada, ei tähenda see veel nende tsiviliseerumist muu maailma turgudel. Nii nagu Snowdeni paljastuste järel talitseti USA-s ehk veidi oma kodanike tööstuslikku jälgimist aga mujal ilmas jätkatakse ju vanaviisi, sest see on USA-le kasulik ja keegi ei keela ka.

Ainus toimiv vaktsiin USA veebiplatvormide domineerimise vastu Euroopas oleks reaalne konkurents. Kuni EL ei suuda ise luua USA hiidudele alternatiive ja samas USA eestvedamisel piirab temaga konkureeriva Hiina riist- ja tarkvara kasutust Euroopas, siis ollaksegi end ise Google, Facebooki , Youtube ja Amazoni meelevalda määranud.   

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Korruptsiooni paljastava ajakirjanduse struktuur,   21.01.2021

 

Uurivaid ajakirjanikke on kokku palgal kuni 25

Facebooki faktikontrolli monopol on ohtlik nii meediale kui ühiskonnale

Eesti side maailmaga käib Riia kaudu

Äsja Õhtulehele määratud Bonnieri preemiast Mailis Repsi laste ametiautoga pildistamise eest võib arvata mitmeti. Lugude poliitiline tagajärg oli aga kahtlemata oluline – Mailis Repsi lahkumisega valitsusest seletas EKRE koguni uue koalitsiooni teket. Järgnevalt väike ülevaade laureaadi ja teiste toimetuste uuriva ajakirjanduse struktuuridest.

Uurijata lipulaev

Õhtulehe uuriva uudistetoimetuse juht on Risto Berendson ning sinna kuulub neli reporterit: Stas Kuznetsov, Nils Niitra, Liina Hallik ja Helen Mihelson.

Ekspress Grupi uuriva ajakirjanduse juht on Tarmo Vahter. Gruppi kuuluva Ekspress Meedia uuriva ja faktikontrolli toimetuse juhataja on Holger Roonemaa ning kaks reporterit Martin Laine ja Oliver Kund. Samasse üksusse kuulub ka faktikontrollimise ja valeinfo reporter Heliis Raudsik.

Gruppi kuuluv ajaleht Eesti Ekspress esitleb end Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaevana, aga formaalselt selles toimetuses uuriva ajakirjanduse üksust ega ajakirjanikke pole – kõik nad teenivad laevastiku staabis, st on Ekspress Grupi või Ekspress Meedia koosseisus.

Vähemalt ametinimetuse järgi peaks ka Gruppi kuuluva Õhtulehe uurivajakirjanikud alluma nö uurivas liinis Tarmo Vahterile.

PealtKuuLaser

Postimehe uurival toimetusel on praegu ainult juhataja Kaido Veski. Postimehe uuriva toimetuse varasem kooseseis lahkus peaaegu in corpore Ekspress Gruppi.

Äripäeva uuriva toimetuse ajakirjanikud on Koit Brinkmann, Marge Väikenurm, Eliisa Matsalu ja Katariina Krjutškova.

ETV Pealtnägija ja tema venekeelne sõsar Insight nimetavad end uurivaks telesaateks. Saatejuhid on Mihkel Kärmas ja Dmitri Pastuhhov, ajakirjanikud Anna Pihl, Kristjan Pihl, Piret Järvis-Milder, Taavi Eilat ja Piia Osula. Pealtnägija on aastaid teinud koostööd Äripäeva uuriva toimetusega.

Kanal2 saate Kuuuurija nimi ei peta – see on sama uuriv ajakirjandus, nagu eelnimetatud. Saatejuht Katrin Lust.

TV3 saade Laser sisaldab ka aeg-ajalt uurimise produkte. Saatejuht Marii Karell.

Kahe saate duell käib iga esmaspäeva õhtul.

Re: Delfi ja Facebook

Lisaks toimetuste struktuuridele on tähelepanu vääriv üksus MTÜ Uuriva Ajakirjanduse Keskus ee:Baltica. Selle Kalamaja korterisse registreeritud ühingu juhatuse liikmed on eraisikutena Holger Roonemaa (Ekspress Grupp), Indrek Treufeldt (ETV) ja Inga Springe (Re: Baltica). Roonemaa ja Springe on elukaaslased (jäid pildile 2019.a. Eesti presidendi vastuvõtul).

Treufeldt kuulub ka Riias asuva Sihtasutuse Balti Uuriva Ajakirjanduse Keskus Re:Baltica juhatusse. Kodulehe järgi on kogu projekti initsiaator praegune töötaja Inga Spriņģe.

Re: Baltica kuulub OCCRP (Organized Crime and Corruption Reporting Project) ja GIJN (Global Investigative Journalism Network) võrgustikesse. Springe on ICIJ (International Consortium of Investigative Journalists) liige.

OCCPR on USAs registreeritud mittetulundusühing, mille kodulehel näidatud toetajateks on mitmed USA ning ka Briti, Taani ja Rootsi riiklikud struktuurid. Eratoetajatest tuntumad Google, Sorose Avatud Ühiskonna Instituut jt.

Üks faktikontrolör poolele miljonile

Delfist sai mullu aprillis Facebooki nn kolmanda osapoole faktikontrolli partner Eestis, Lätis ja Leedus. Lätis on lisaks Delfile samas rollis ka Re: Baltica.

Kui faktikontrollija hindab loo võltsinguks, näitab Facebook seda madalamas uudisvoos, vähendades sellega postituse levikut märkimisväärselt. Korduvalt valeuudiseid levitavate veebilehtede ja domeenide levi väheneb ning nende rahateenimise ja reklaamimise võimalused kõrvaldatakse. Kui postitus on märgitud ebaõigeks, hoiatab Facebook inimesi, kes seda postitust näevad või proovivad postitust jagada, et see on märgitud võltsinguks.

Eestis on 750 000 aktiivset sotsiaalmeedia kasutajat, kolm neljandikku neist Facebookis. Rohkem kui poole miljoni Eesti inimese poolt toodetavast ja levitatavast infoteradedest eraldab sõklad ametinime järgi vaid üks inimene – Ekspress Meedia uuriva ja faktikontrolli toimetuse valeinfo reporter Heliis Raudsik.

Facebooki suunal on Ekspress Meedial seega Eestis (ja Leedus) faktikontrolli monopol, mis kestma jäädes on ülimalt ohtlik nii meediale kui tervele ühiskonnale, kuna tekitab kuritarvituste ohu ja võimaluse konkurentide kahjustamiseks. Ühe faktikontrollijaga riike on paraku Euroopas ja mujal ilmas teisigi, aga sel puhul on vähemalt tegu globaalse haardega uudisteagentuuridega nagu AFP või Reuters. Delfi renomee pole ühestki asendist nendega võrreldav. Elementaarne on siiski ka sisulise konkurentsi tekitamine faktikontrolli turul nii globaalselt kui ka Eestis. Kindlasti ei saa me pikemalt leppida olukorraga, kus üks meediagrupeering on tekitanud tõe monopoli.

Anonüümne Propastop

Kui Facebooki faktikontrolli puhul on tegijad teada, siis konkreetselt Vene valeuudiseid jahtiva Propastop.ee puhul on teada vaid projekti kõneisik Andres Lember. Teda abistavad vabatahtlikud kaitseliitlased on kõik anonüümsed. Avaldatud pole tegevuse juriidilist keha ega rahastajaid. Propagandamaastikul on selline valgust kaitsev anonüümne vastupanuliikumine üsna tavatu. Kui suudetaks tõestada, et seal pole mängus avalikku raha, siis suuremaid pretensioone neile siiski pole. Konkurentsi eest kannavad ses vallas hoolt Vene riigiga seotud analoogsed struktuurid.

Lõpuks võib ju mõelda, et paar tosinat uurivat ajakirjanikku kõigi toimetuste peale kokku on häbematult vähe, aga samas on suurematel meediamajadel tänaseks need spetsialiseeritud üksused vähemalt loodud. Mh peegeldab see äratundmist, et uuriv ajakirjandus on (arvamuste ja analüüside kõrval) üks senise ajakirjanduse ellujäämise võti. Eesti jaoks on uus nähtus maailma sotsiaalmeedia hiiu struktuurne põimimine meie uuriva ajakirjandusega – faktikontrolli monopol on ühiskonnale ohtlikum kui kütusemüüjate või ehitajate kokkumäng. Eesti uuriva ajakirjanduse tugevaim side muu maailma võrgustikega käib aga Riia kaudu. 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

 

Parteide meediapositsioonid valitsuste vahel,   15.01.2021

 

Konkurentsitult meediarikkaim partei on Isamaa

EKRE seilab vastutuulelaevana

Meediapilt erineb tugevalt lugejate/vaatajate eelistustest

 

Lagunenud valitsuse otsus (minister Tõnis Lukase vastupanu eirates) mh teatrite sulgu kaks nädalat pikendada on õige. Publik on nii hõivatud valitsuse tegemisega, et sellal pole kutselisel teatril enam mõtet. Vaadakem aga praegu lava täitva parteide trupi meediapositsioone.

RE: probleem on Isamaatus

Reformierakonna jaoks muutub üldine meediapilt järsult halvemaks. Seni meedias juhtiva opositsioonijõuna hellitatud RE kandepind on edaspidi õbluke, kuna EKRE opositsiooni saatmine ei kompenseeri suurema osa meedia jaoks uue võimu Isamaatust. RE-l ei teki küll otsesest probleemi oma sõnumite levitamisega, aga isamaalastega koos võimuperioodidel on RE harjunud ka meediapoolse aktiivse kaitsega, mida nüüd ei tule.

Teatud uusi võimalusi pakub siiski ERR. Muidugi pole enam peadirektor Margus Allikmaa ajad, aga ka Erik Roosega saab RE töötada – on ju valitsus see, kes teeb eelarve, ehitab või ei ehita ERRi hoonekompleksi jpm. Üht-teist saab ära teha ka kaadritega – lõppeks oli ju partei kommunikatsioonijuhi Kajar Kase eelmine töökoht ETV-s.

Postimehe kontsern on pärast üleminekut Mart Kadastikult Margus Linnamäele RE jaoks strateegiliselt suletud. Arvamused ilmuvad ikka, aga võimenduseta. Uudisvoogu satutakse üliharva sellega, mil seda RE-le vaja on. Küll aga just kõigega, mis parteielult rõõmu riisub.

Ekspressgrupiga on veel raskem. RE-d on seal neutraalselt koheldud vaid koalitsioonide aegadel Isamaa eellastega. Teisel juhul ehk koalitsioonides KE-ga pole RE-l Luige kontsernis mingit armu olnud ja pole oodata ka seekord.

Rootslastele kuuluv Äripäeva grupp võib RE jaoks olla parim meedia. Oli see ju ainus päevaleht, kes soovitas viimastel Riigikogu valimistel otsesõnu anda hääl RE-le. Mis kindlasti ei tähenda tingimusteta heakskiitu igale RE otsusele, aga kindlasti pole Äripäev see leht, kes süsteemselt RE valitsuse vastu töötaks. Nii vooruseks kui probleemiks jääb, et tegu on siiski vaid majanduslehega.

Ameerika investeerimisfondile kuuluva TV3-ga tõenäoliselt annaks töötada. Aga niisama pole RE-le (ega kellegile muule) seal midagi tagatud. Kanal2 omanikfirma juhatuses on nüüd Risto Rosimannus (Raini vend). Teleproduktsioonifirmade ja kanalite koostöös tuuaksegi poliitikasse uued näod ja grimeeritakse vanad.

Kohalike valimiste meediavaates on RE seis keeruline. Olulisemad maakonnalehed on seotud Postimehe grupiga. Omavalitsuslehtedesse suhtumine on RE-s muutunud muude meediapositsioonide hajumisega küll positiivsemaks, aga liiga vähe ja liiga hilja.

KE: on olnud halvemaid aegu

Keskerakonna positsioon suures meedias koalitsiooni korral RE-ga oluliselt ei muutu. Kui Edgar Savisaare ajal võideldi ja suures osas kaotati võimalus üldse suures meedias oma sõnumeid levitada, siis selle nishi on nüüd hõivanud EKRE. Senises koalitsioonis paistis KE meedias EKRE kõrval vägagi hele. RE kõrval maalitakse KE-st suure tõenäosusega mustem lammas.

Muidugi kaotab KE koos peaministrikohaga tugevalt otseselt ametikohast tulenevat nähtavust – see pole ainult ametlikud pressikonverentsid ja kopterireisid, vaid ka koduõuel ja kamina ees käivad sõbralikud kaamerad jm nö pehme kajastus. Keskerakonna ladvik mäletab aga veel hästi ka pea täielikku meediablokaadi ja neile mõjub praegusest ka pisut kehvem seis endiselt suvise pilvekesena.

Pärast Tallinna TV sulgemist ja Kesknädala kärpimist on KE jaoks eriti olulised omavalitsuslehed, eriti Tallinnas, eriti Stolitsa ja Pealinn. Kui RE-ga jagatakse võim Toompeal, siis oleks loogiline teha seda peagi ka all-linnas (hääletas ju isegi EKRE korduvalt linnavolikogus KE eelnõude poolt). Kui läheb linnas ametlikuks võimu poolitamiseks, tuleb ära jagada ka lehed. Kusjuures võimupartnerina võiks Reformierakonnale ka linnatelevisioon mingis uues vormis hakata näima jälle hea mõttena.

I: liider igas meedialiigis

Isamaa on Eesti kõige meediarikkam erakond. Margus Linnamäe on partei liige, sponsor ja Postimees Grupi ainuomanik. Mart Laari aegade algusest on Ekspress Grupi enamusosanik Hans H. Luik toetanud Isamaad, kõiki temast pooldunuid ja sinna tehtud pookeid. Peale erameedia on Isamaal ERRis kõige selgem toimetuslik toetus (Anvar Samost ja Urmet Kook, kui ainult olulisemaid nimetada). Tugev meediaseis seletab ka suurel määral seika, miks on tegemist Eestis möödunud 30 aasta jooksul eri nimede all kõige kauem (üle 22 aasta) võimul olnud erakonnaga.

Kohalike valimiste kontekstis on lisaks Postimehega seotud maakonnalehtede Isamaaga seotud ka need vähesed kontsernivälised piirkonnalehed – kadunud Andres Ammase aegadest Lääne Elu ning riigikogulasele Aivar Kokale kuuluv Vooremaa. Ja Isamaa pole selle kõige juures kunagi ära põlanud ka vallalehti, mis on nende juhitavates omavalitsustes enamasti igati hea tervise juures.

Alternatiivmeediast on KesKus´i uks peamiselt valla E200-le ja I-le. Twitteri avangard, kes üha enam mudib ka muu meedia relsse, jaotub aga pigem RE ja SD vahel (POLIITIKA.guru, Levila, Geenius).

SD: kestmiseks ebapiisav

Sotside seis meedias on lausa nigel. Luige EPL-is Kärt Anvelt, Krister Paris, Ekspressis Külli-Riin Tigasson, TV3-s Mihkel Raud, riiklikus Sirbis Kaarel Tarand. ERRi toimetustes on ka poolehoidjaid, aga toimetuse päevakorda nad ei kujunda. See kõik on eriti märkimisväärne, kuna aeg-ajalt kohtab ikka hüüatusi, et Eesti suurt ajakirjandust juhivad Marju Lauristini õpilased. Esiteks neid õpilasi polegi enam nii palju juhtpositsioonidel ja teiseks, ükski neist ei kanna sotsiaaldemokraatlikke vaateid.

Sotsidel pole ka kõneväärset erakonnalehte. Vähestes kohtades, kus võimul ollakse, on oluliseks toeks omavalitsusleht. Ka Katri Raik seletas pärast Narva linnapeaks saamist, et linnale kuuluv ajaleht tuleb ümber kujundada ja selle sulgemise nõue unus.

Parem on sotside seis alternatiivmeedias. Mõistlikku vasakpoolset juttu kohtab näiteks Müürilehes ja Edasis. Riigikogus esindatud erakonnana kestmiseks on seda kõike aga liiga vähe.

EKRE: ruuporid on valmis

EKRE-l on meedias ainus valik nende praeguse iseseisva meediasüsteemi edasiarendamine ja sellega paratamatult süvenev sõda ülejäänud meediaga.

Siim Pohlakule kuuluvad TRE-raadiod Kesk-Eestis, Pärnus ja Raplas ning RuutFM saavutasid EKRE valitsusajal Isa ja Poja pühapäevajuttudega võimsa (kohati isegi rahvusvahelise) tuntuse.

Sellesse ansamblisse kuulub ka tugev portaal Objektiiv ning ehk ka absoluutselt kõigele avatud Telegram. Solistiks jäävad mõistagi ikka Uued Uudised.

Seda kõike ei ole justkui palju võrreldes Riigikogu suuremate parteidega, aga seda on täiesti piisavalt juhul, kui kogu ülejäänud meedia EKRE täielikult blokeerib (a la Savisaare Keskerakonna selle kõige pimedamatel aegadel). EKRE on õppinud ka suures meediatormis seilama nagu tõeline vastutuulelaev.

Muidugi tähendab see ka EKRE retoorika vabastamist kõigist kammitsaist. Vabas keskkonnas tegutsedes on EKRE-l täiesti piisavalt oskusi ja vahendeid, et oma toetajate mass mobiliseerida. Selle meedia mõju saab piirata ainult jõuvõtteid rakendades (mis meenutaks liiga otse USA-d ja Venemaad).

E200: maksimaalne avanss

Kuna tegemist on kõige rohkem RE profiilile sarnaneva parteiga, võiks meedia üleüldine poolehoid sellele ka vähemalt jätkuda. Selgema Isamaa orientatsiooniga meedias isegi tugevneda, ilma et E200 ise selleks kuidagi eriliselt ise pingutamagi peaks.

Puhtpoliitiliselt läheb RE võimustumisega E200 positsioon siiski keerulisemaks. Enne oldi RE-ga sarnases staatuses – üks opositsioonis Riigikogus sees, teine õues. Jutustajad mõlemad. Kui RE-l õnnestub end näidata tegusa võimuparteina, võtab see E200-lt tagasi ka suurema osa võimulembeseid valijaid.

 

Kui võrrelda koalitsioonivariantide populaarsusrida praeguse meediapildiga, siis suurem osa meediast on reljeefselt vastuolus oma tarbijate eelistustega. RE/KE koalitsiooni eelistab Norstati värske uuringu järgi 35% ning meedialemmikul RE/I/SD on toetust vaid 23%. On võimalik, et meedia suunajad lihtsalt ei oska oma publikut lugeda ja omanikud maksavad selle tuimalt kinni. Aga on ka võimalus, et meedia omanike ja juhtide prioriteet polegi lugeja/vaataja/kuulaja, vaid nende enda maailmapildi propageerimine. No ja kolmanda võimalusena lisandub ka loomulikult rumaluse ja sihilikkuse koalitsioon.

 

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Vallameedia valimisaasta,    11.01.2021

 

• Läti keskvõim sulges omavalitsuslehed enne järjekordset valdade liitmist, 6 kuud enne kohalikke valimisi.
• Eesti munitsipaalmeedial on oluline osakaal eralehtede tootmise ja levi ahelas.
• Kolm retsepti: nõukogud, suurreklaami keeld ja riigi ühisplatvormi edeng.

 

MEEDIAVAHT: Vallameedia valimisaasta 

Mullu 5. novembril võttis Läti Seim vastu pressi ja muu massimeedia seaduse muutmise seaduse (79 poolthäält, 0 vastu ja erapooletut), millega 2020. aastaga pidi ametlikult lõppema omavalitsuslehtede väljaandmine.  Ragnar Kondi reportaazhiga ERRis jõudis see meil laiema publikuni 30. detsembril ja tekitab Eestis elevust vähemalt 17. oktoobril toimuvate kohalike valimisteni.   Eestis tänavu sama kordamiseks pole aega ega tahet. Aga kas on vajagi?

Läti lugu

Läti seaduse järgi pidid kohalikud omavalitsused ja nende asutused esitama ettevõtteregistrile avalduse enda ajalehtede registrist väljaarvamiseks 31. detsembriks 2020. Kui registrist väljaarvamise teadet ei laeku, kustutatakse sellised massiteabevahendid registrist  31. detsembriks 2021. Pangem tähele, et Lätis käib järjekordne haldusreform ja tänavu 1. juuliks jääb praegusest 119-st järgi 42 omavalitsust.  Kohalikud valimised on määratud  5. juunile.  

Ametlikult on omavalitsustel nüüd lubatud kord kuus levitada nii trükituna kui veebis kuni 4-leheküljelist infobülletääni, aga need enam meediapilti ei mõjuta. Praktilisema meelega omavalitsejad on juba asunud looma kohalikes nn eralehtedes positsioone reklaami, sisuturunduse ja muude rahasüstidega. Mõndagi jõutakse veel ära teha.  Samas on selge, et valimiskampaania algul toimunud senise meediasüsteemi mastaapne segipaiskamine annab varasemast rohkem võimalusi piirkondlikule ja üleriigilisele meediale.  

Lätis on lehekirjastajate ja neid katvate poliitikute vallalehtede vastane pressing käinud aastaid, nagu Eestiski. Lätis on see aga jõudnud ka ülemkohtusse (piirkondlik leht Bauska Elu Iecava linnalehe vastu)   ja parlamenti (2017 piirati järsult reklaami avaldamist).  Eestis on Meediaettevõtete Liidu pöördumistega vaheldumisi tulnud president Kaljulaidi sõnavõtte ja kogu lugu. 

Poliitika ja äri

Esimene on puhtpoliitiline küsimus – kes kontrollib kohalikku meediat? Kas omavalitsustel üleüldse võib olla oma hääl väljaspool linnade ja valdade esindusorganisatsiooni ja kitsaid riigikoridore?  Kui omavalitsusmeedia on tugev, siis on keskvalitsusel näiteks väga keeruline pooled vallad veelkord lihtsalt ära koondada, sest kohaliku meedia kõige tähtsam toodang on kohalik identiteet. Viimane on omavalitsuste autonoomia tegelik vundament. 

Parteiliini mööda oli omavalitsusmeedia vastu varem kõige skeptilisem Reformierakond. Nende üleriiklike meediapositsioonide hajumisega võrdeliselt on aga kadunud ka täieline kriitika vallalehtede suhtes. Munitsipaallehtedes esineb muidugi veel ka vallavanemate inetuid molusid, aga on ka väga palju täitsa toredaid nägusid, nagu seletas Rein Lang saates Olukorrast ajakirjanduses. Süsteemselt on vallalehtede vastu  Eesti200, aga las nad saavad enne kusagil võimule.  

Seni sealt püssist pauku ei tule. 

Teine teema on erameedia igati õigustatud huvi vabaneda avaliku raha toel toimetavast reklaamikonkurendist (nagu pole ametlikult reklaami ka Rahvusringhäälingus) ning õigustamata huvi vaktsineerida kohalikku lugejat üleüldse munitsipaalmeedia vastu. 

Eksklik oleks näha vallalehtede sulgemises Valget laeva piirkondlikele eralehtedele. Need summad, mida munitsipaallehed turult koguvad (sageli autu dumpinguga), ei päästa veel maakonnalehti.  Suured probleemid on mujal. 

Esiteks, paberlehtede tiraazhi kiire ja kindla kahanemise ajal on ka omavalitsuslehed üha tugevamalt end sisse seadnud veebis. Kas peaks siis ära keelama ka veebis samasuguse sisu levitamise?

Arvestatavat osa omavalitsuslehtedest kirjastavad (st kujundavad ja trükivad) juba praegu erakirjastused. Neist suurim, Pealinn on juba aastakümneid käinud külakorda Ekspressi ja Postimehe vahel.  Linnaosalehtedes on käsi on sees ka Harjumaa Ühinenud Meedial. Sarnast sümbioosi näeme ka mujal.  

Lisaks on omavalitsuslehed oluliseks nii EkspressPosti kui Omniva seedekulglale. Koos nendega (loe: suures osas nende raha eest) jõuab postkasti ka hulk kaubareklaami  ning pole kahtlust – jättes kojukandefirmad munitsipaallehtede massita on surve eraajakirjanduse hinnatõusuks veelgi suurem. Eriti käiks see nädalalehtede ja ajakirjade kohta.

Uudisvoog

Ettekujutus, et kui kuus korra või kaks ilmuv vallaleht sulgeda, siis maakonna või väiksema piirkonna eraväljaanne suudab tekkiva infotühiku täita, pole reaalne. Praegu on enamik lehetegijaid valdade palgal olevad ametnikud. Kui leht kinni panna, siis väheneb ka järsult valdade toodetav info hulk. 

Pikemas vaates võiks uut ja olulist infovoogu hakata genereerima kohalik kodanikuajakirjandus, eelkõige küla- ja asumiseltside lehed veebis aga ka lihtsalt aktiivsete kodanike Facebooki kontod. Perspektiivi võiks olla ka nende allikate kokku koondamist üritavatel algatustel a la http://www.kylauudised.ee .  Mõistlikud omavalitsused on asunud ka ise oma küladest ja asumitest tulevat uudisvoogu toimetama ja võimendama. 

Ma siiski ei arva, et kodanikuajakirjandus saaks (kuigi võib ise seda mõnikord soovida)  niipea asendada munitsipaalmeediat. Küll on kodanikuajakirjandusel juba täna tuntav mõju kohaliku poliitilise päevakorra kujunemisele ja see mõju kindlasti kasvab.   

EML-i  sõltumatu uudismeedia

Meediaettevõtete Liidu deklaratsiooni järgi pole enamik omavalitsuslehti aga üldsegi ajalehed. Samas Pealinn on Pressinõukogu liige ja seega justkui tema ikkagi on ka EMLi jaoks ajaleht. 

Ajaleht on perioodiliselt, vähemalt kord nädalas/50 numbrit aastas,  ilmuv trükiväljaanne, millel on omaette toimetus, arvamuste pluralism ning toimetuse materjalide eristatus tasulistest. EML  ajalehe põhitunnustest 

Sõltumatu kohalik uudismeedia ilmub erakapitali toel, ei ole seotud kohalike omavalitsustega ja ei sõltu ühestki poliitilisest liikumisest ega erakonnast. Kohaliku uudismeedia toimetuse töötajad ei osale omavalitsuste ja erakondade väljaannete sisu tootmises.  Viimane lisati  EMLi üldkoosolekul 9.12.20.

Seega, kuna erakapitali pole, siis pole ka Pealinn ikkagi see õige meedia (tõsi, sama probleem on ka ERRil, sest mida seal ametlikult pole, on erakapital). Paras kontseptuaalne segadus.

Siim Pohlaku (EKRE) TRE Raadiol jällegi on erakapital, aga seal sellest vist ei piisa. Vähem reljeefse sisuga Vooremaal on ka erakapital, aga ka selle aktsiapaki enamus kuulub parteilasele. 

Kui aga EML-i definitsiooni tõsiselt ja täies mahus aluseks võtta, siis sõltumatule kohalikule uudismeediale esitatud nõuete täitjaid Eestis ju polegi. 

Omavalitsusi on Eestis 79. Koos Tallinna linna ajalehtedega (10) on Eestis kokku 66 omavalitsuse väljaannet.  

Neile lisanduvad veel ühe või mitme valla poolt kahasse loodud MTÜd või  OÜd, kes annavad välja näiteks Harjumaal  Sõnumitoojat (Kuusalu, Anija, Raasiku vallad), Setomaa lisaleht Vahtsõt Vallah, Narvas on tasuta nädalalehti koguni 3 (näiteks linnale kuuluvas Narva Linnalehes pole linnapea vahetus veel uudiskünnist ületanud, eraleht Gorod aga muust ei räägigi).    

Ajalehte Vooremaa annab välja aktsiaselts, kus suuraktsionäriks on riigikogulane Aivar Kokk (I) ning vähemus on Tartu vallal ja MTÜ Peipsi Piirkonna Arenduskojal.

Kolm retsepti

Ma arvan, et toimetuskolleegiumid või ka nõukogud omavalitsusmeediale oleks endiselt hea mõte.  Nii nagu nad funkavad enamikus riigile kuuluvates ajakirjades, aga ka mitmetes vallalehtedes  (rääkimata ERRist). Tallinnas sai üritatud (Meedianõukogu oli selle nimi), aga opositsioon oli liiga nõrk ja sisuliselt boikoteeris. Seal, kus poliitilised kaalud on rohkem tasakaalus, on potentsiaal õnnestuda suurem. 

Makstud reklaamist osa keelamine  avalikus omandis olevas meedias on kindlasti hea mõte, sama loogikaga nagu on reklaam keelatud ERRis. Seejuures ma säilitaks tasulised erakuulutuste (külapäev, autolavka, ostan/müün küttepuid  jne) ja kohalikud teenusepakkujad (lumesahk, korstnapühkija, arborist,  fekalist jne). Maakonna või üleriigilise haardega ettevõtte müüki (pangad, kindlustused, kaupluseketid jne)  ei pea aga tõepoolest toetama valla raha eest tehtav meedia. Praktikas oleks seda suht lihtne jälgida paberlehes kuulutuse suurusega ja kui vaja, siis ühelt maksjalt kuulutuste arvu või rahasumma laestamisega. 

Suur osa kohalikke  lehti  (nagu ka terveid omavalitsusi) on veebis kolinud keskvalitsuse poolt loodud platvormile. Ma usun, et selle platvormi atraktiivsus väiksemate lehtede jaoks suureneks veel, kui vaibuks hüüded kohalike lehtede keelamisest (on ju selge, et ühe poliitilise lülitiga kaoks nad kõik).  Ühel platvormil ilmuvad vallalehed võiks olla sobivamad partnerid nii erakirjastajatele kui riigiasutustele. Riigi vajadust jõuda mõne piirkonna kõikidesse postkastidesse võib pandeemia näitel kergesti mõista.  

—————————————————————————–

KOHALIKU MEEDIA MITMEKESISED ELUVORMID

Järgneb ülevaade meie kohaliku meedia elurikkusest. Omaette vajalik (aga ka töömahukam) oleks koostada pilt  munitsipaallehtede lepingulistest sidemetest erameediaga, kujunduse, trüki, levi, eetriaegade, reklaami jm ost.  Kergelt relvastatud silmaga hinnates aga pakun, et munitsipaalmeedia toidab ja toetab eri vormides erameediat juba täna rohkem kui ta ise reklaamiturult raha ära korjab. 

Suur osa tugevamaid maakonnalehti kuulub Postimees Gruppi (Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja, Lõuna-Eesti Postimees). 

OÜ Harjumaa Ühinenud Meedia
Juhatuse liige Piibe Lind
Ajaleht Harju Elu (Ülo Russak)
Ilmub kord nädalas
Pärnu mnt 139E/11, Tallinn
www.harjuelu.ee

OÜ Saaremaa Raadio
Juhatuse liikmed Arne Pagil ja Priit Rauniste
Ajaleht Meie Maa (Priit Rauniste)
Ilmub 6 korda nädalas
Komandandi 1, Kuressaare
www.meiemaa.ee

Ajaleht Hiiu Leht (Harda Roosna)
Ilmub 2 korda nädalas
Vabrikuväljak 1, Kärdla
www.hiiuleht.ee

OÜ Hansekon
Juhatuse liikmed Sven Härsing ja Urmas Paidre
LõunaLeht (Urmas Paidre)
Ilmub kord nädalas
Tartu 25, Võru
www.lounaleht.ee

LõunaLehega samasse meediagruppi kuulub OÜ MP Meedia
juhatuse liikmed Meelis Käo ja Urmas Paidre
Raadiojaam Marta FM (Meelis Käo)
Kesk 42, Põlva
www.martafm.ee/

OÜ Lääne Elu
Juhatuse liige Liivi Veske, registris kontakt Arne Veske
Ajaleht Lääne Elu (Andrus Karnau) 
Ilmub 3 kord nädalas
Posti 30, Haapsalu
online.le.ee/

OÜ Põhjaranniku Kirjastus
Omanikud Anne Keedus, Erik Gamzejev, Erik Kalda ja Live Nature OÜ (viimase juhatuse liikmed Reio Vare ja Raivo Vare)
Juhatuse liige Erik Gamzejev
Ajaleht Põhjarannik/Severnoje Poberezhje (Erik Gamzejev)
Ilmub 5 korda nädalas
Keskväljak 4, Jõhvi
pohjarannik.postimees.ee
severnojepoberezhje.postimees.ee

MTÜ Peipsirannik
Juhatuse liikmed Fjodor Maspanov, Irina Zaslavskaja
Ajaleht Peipsirannik/Tscudskoje Poberezhje 
eesti ja vene k, ilmumise sagedust kodulehel pole
Pihkva tn 22, Mustvee
peipsirannik.info

OÜ Nädaline
Suurosanik OÜ Kaiu LT (22 100 eurot), väiksemad Tõnis Tõnisson, Rein Kikerpill, Olav Saar (kõik 6200) ja  Ursula Kullamäe, Tiiu Luht, Jaan Nikker, Tiia Truu (kõik 5600).
Juhatuse liikmed Tõnis Tõnisson, Lenno Link, Inge Põlma
Ajaleht Raplamaa Sõnumid (Tõnis Tõnisson)
Ilmub kord nädalas
Viljandi mnt 6,  Rapla
sonumid.ee

OÜ Raadio Kadi
Juhatuse liikmed Vjatšeslav Leedo ja Gunnar Siiner
Ajaleht Saarte Hääl (Gunnar Siiner)
Ilmub 5 korda nädalas
Kohtu 1, Kuressaare
www.saartehaal.ee

Raadio Kadi (Tõnis Kipper), tegevdirektor Gunnar Siiner
Kohtu 1, Kuressaare
kadi.ee

OÜ Läänlane
Juhatuse liige Ivar Soopan
Nurme tn 12a-42, Haapsalu
Läänemaa tasuta kuulutused ja uudised veebis
www.laanlane.ee

OÜ Sõnumitooja
Omanikud Anija vald, Kuusalu vald ja Raasiku vallavalitsus
Juhatuse liige Ülle Tamm
Ajaleht Sõnumitooja (Ülle Tamm)
Ilmub kord nädalas
Kiiu mõis, Kiiu, Harjumaa
www.sonumitooja.ee

AS Seitung
Suuraktsionär Aivar Kokk (14 308 eurot), vähemusaktsionärid Tartu  vallavalitsus ja Peipsi Piirkonna Arenduskoda (kumbki 4088 eurot)
Juhtuse liige Urve Vikat
Ajaleht Vooremaa (Kerttu-Kadi Vanamb)
Ilmub 3 korda nädalas
Aia 2,  Jõgeva
www.vooremaa.ee

AS Võru Teataja
Juhatuse liige Kalev Annom
Ajaleht Võrumaa Teataja (Kadi Annom)
Vastutav väljaandja Kalev Annom
Ilmub 3 korda nädalas
Oja tn 1, Võru
www.vorumaateataja.ee

MTÜ Setomaa Liit
Juhatuse liikmed Margus Timmo, Aare Hõrn
Ajaleht Setomaa (Kauksi Ülle) ja lisaleht Vahtsõt Vallah (Kittusõ Kelly)
Ilmub kord kuus
Kolleegium: Külviku Helen, Kauksi Ülle, Laaneotsa Annela, Matvei Arvi, Sarvõ Õiõ, Leima Aarne, Kruusamäe Meelike, Jüriöö Vello, Järvelilli Rein, Leima Evelin, Mustimetsa Indrek
Lehte rahastab Setomaa Kultuuriprogramm ja Setomaa vald
www.setomaa.ee/kogukond/ajaleht

Telereklaami OÜ
Juhatuse liige Natalja Fišer
Ajaleht Gorod (Aleksandr Mjasojedov)
Ilmub kord nädalas, tasuta
EML liige
Puškini 15C, Narva (registris Tallinna mnt 42-28, Narva) 
gorod.ee/

Usaldusühing Prospekt-Media
Täisosanikud Tatjana Zavjalova ja Ljudmila Heikinen
Ajalehed Narvskaja Gazeta (Natalia Soboleva)  ja Viru Prospekt (Tatjana Zavjalova)
Ilmuvad kord nädalas
A. Puškini tn 20-12, Narva 
www.prospekt.ee/

SA Narva Linnaleht
juhatuse liige Andrus Tamm
Ajaleht Narva Linnaleht (Elena Poluektova)
Ilmub kord nädalas, tasuta 
Peetri plats 3-17, Narva 
narvalinnaleht.ee

AveC Kirjastuse OÜ
Juhatuse liikmed Kertu Olu, Rita Uukkivi, Reet Tehvo    (seotud Oleg Grossi toidukaubanduskontserniga)
Virumaa uudiste ja reklaamileht Kuulutaja (Liisi Kanna)
Ilmub kord nädalas 
Keskuse, Tobia küla, Rakvere vald
www.kuulutaja.ee

Kultuuritahvel MTÜ
Juhatuse liikmed Alipi Borin, Vera Borina
Ajaleht Vestnik Tartu (Anna Gudõm)
Ilmub 2 korda kuus, tasuta
EML liige
Anne tn 32-83, Tartu
kultuuritahvel.eu/

MTÜ Tre Raadio ühing
Asutajad Siim Pohlak ja Tre Music & Concerts OÜ (omanik ja juhataja Siim Pohlak)
Juhatuse liige Siim Pohlak
Kesk-Eesti Tre (Mati Palmet)
Pärnu tn 57, Paide
keskeesti.tre.ee
Rapla Tre (Ott Ojand)
Tallinna mnt 17, Rapla
rapla.tre.ee
Pärnu Tre (Regina Jaakson)
parnu.tre.ee

Meedia ja Reklaamiteenused OÜ
Juhatuse liige Siim Pohlak
Ruut FM
Pikk 3a, Valga
www.ruutfm.ee

Tallinna linn

Ajaleht Pealinn (Maarja-Liis Arujärv)
Ilmub kord nädalas, tasuta
www.pealinn.ee

Ajaleht Stolitsa (Aleksandr Tsaplõgin)
Ilmub kord nädalas, tasuta
www.stolitsa.ee

Vabaduse väljak 10, Tallinn
Mõlemad lehed on Pressinõukogu liikmed

Linnaosade lehed 

Haabersti Postipoiss (Olga Nigrovskaja), Ehitajate tee 109a; https://www.tallinn.ee/est/haabersti/Ajaleht-Haabersti-Postipoiss

Kristiine Leht, Metalli tn 5, http://kristiineleht.blogspot.com/

Lasnamäe Leht, Pallasti tn 54, https://lasnaleht.ee/

Mustamäe Leht (Heli Salong), E.Vilde tee 118, https://www.tallinn.ee/mustamae/Mustamae-Leht

Nõmme Sõnumid  (Juuli Nemvalts), Valdeku 13,   http://nommesonumid.blogspot.com/

Ajaleht Pirita (Merike Pinn), Kloostri tee 6, https://www.tallinn.ee/est/pirita/Pirita-ajaleht

Põhja-Tallinna Sõnumid (Violetta Lanman), Niine tn 2, https://www.tallinn.ee/est/pohja/Pohja-Tallinna-Sonumid-4

Kesklinna Sõnumid, Nunne tn 18,  https://www.tallinn.ee/est/kesklinn/Kesklinna-Sonumid

Harjumaa

Harku Valla Teataja https://www.harku.ee/harku-valla-teataja

Jõelähtme Vallaleht https://joelahtme.kovtp.ee/valla-ajaleht

Kiili Leht https://www.kiilivald.ee/kiili-leht-2020

Kose Teataja https://www.kosevald.ee/252

Rae Sõnumid https://raesonumid.ee/

Saue Valdur https://sauevald.ee/vallalehe-uldinfo

Viimsi Teataja https://viimsiteataja.ee/

Keila Leht http://www.keila.ee/keila-leht

Loksa Elu https://www.loksalinn.ee/leht

Maardu Panoraam https://maardu.kovtp.ee/linna-ajaleht

Hiiumaa Teataja https://vald.hiiumaa.ee/hiiumaa-teataja

Ida-Virumaa

Alutaguse Valla Leht http://www.alutagusevald.ee/paberleht

Toila Valla Leht  http://toilaleht.blogspot.com/

Lüganuse Vallaleht https://www.lyganuse.ee/lyganuse-vallaleht

Sillamäeski Vestnik http://www.sillamae.ee/ajaleht

Järvamaa

Türi Rahvaleht http://tasa.tyri.ee/tyri-rahvaleht.html (väljaandja Türi Arengu Sihtasutus, TASA)

Paide Linnaleht https://paide.kovtp.ee/leht

Lääne-Nigula Valla Ajaleht https://www.laanenigula.ee/ajaleht?inheritRedirect=true

Vormsi/Ormsö  http://vormsi.ee/uudised/vallalehe-arhiiv/

Lääne-Virumaa

Haljala Valla Sõnumid https://www.haljala.ee/vallaleht

Kodukant https://www.kadrina.ee/arhiiv1?inheritRedirect=true

Koduvalla Sõnumid http://www.vinnivald.ee/lehed

Rakvere Valla Sõnumid https://www.rakverevald.ee/rakvere-valla-sonumid

Sõnumed/Tapaskije Vesti https://www.tapa.ee/ajalehed

Väike-Maarja Valla Infoleht https://v-maarja.kovtp.ee/2011-…?inheritRedirect=true

Põlvamaa

Kanepi Teataja https://kanepi.kovtp.ee/kanepi-teataja

Põlva Teataja http://www.polva.ee/polva-teataja

Läänemaa

Kihnu Leht https://kihnu.kovtp.ee/350

Kodused Hääled https://parnu.ee/index.php/uudised/audru-osavalla-teated/ajaleht

Lääneranna Teataja https://ajaleht.laaneranna.ee/

Pärnumaa

Liiviranna https://haademeestevald.kovtp.ee/141

Valla Teataja (Põhja-Pärnumaa) https://www.pparnumaa.ee/ajaleht

Saarde Sõnumid https://saarde.kovtp.ee/ajaleht-saarde-sonumid

Tori Valla Teataja https://www.torivald.ee/et/tori-valla-teataja

Raplamaa

Kohila Valla Ajaleht https://kohila.kovtp.ee/kohila-valla-ajaleht

Märjamaa Nädalaleht https://marjamaa.kovtp.ee/et/marjamaa-nadalaleht1

Rapla Teataja https://rapla.kovtp.ee/rapla-teataja

Valla Vaatleja https://kehtna.kovtp.ee/kehtna-valla-infoleht-valla-vaatleja

Saaremaa

Muhulane https://www.muhu.ee/ajaleht-muhulane-1

Saaremaa Teataja https://www.saaremaavald.ee/saaremaa-teataja

Tartumaa

Elva Valla Infoleht https://www.elva.ee/infoleht

Kastre Valla Infoleht https://www.kastre.ee/infoleht

Olevik ja Koduvald https://www.kambja.info/

Nõo Valla Leht https://nvv.kovtp.ee/noo-valla-leht

Peipsiääre Teataja http://www.peipsivald.ee/peipsiaare-teataja

Tartu Valla Kuukiri https://tartuvald.ee/tartu-valla-kuukiri-2020

Valgamaa

Otepää Teataja https://www.otepaa.ee/ot

Tõrva Teataja https://torva.kovtp.ee/torva-teataja

Viljandimaa

Leole http://www.pohja-sakala.ee/317

Mulgi Sõna https://mulgivald.ee/ajaleht

Viljandi Valla Ajaleht https://www.viljandivald.ee/viljandi-valla-ajaleht

Linnaleht http://www.viljandi.ee/linnaleht

Võrumaa

Antsla Valla Leht https://antsla.kovtp.ee/vallaleht

Mägede Hääl https://rouge.kovtp.ee/ajaleht-2020

Võru Linna Leht https://www.voru.ee/voru-linna-leht1

Võru Valla Teataja https://voruvald.kovtp.ee/voru-valla-teataja

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Ajakirjanduspreemiaid sajab aasta läbi,     09.01.2021

 

• Meediaettevõtete liidu preemiafond ületab kümnekordselt kõik ülejäänud 
• Auhindu saavad meedia tegijad ja kajastatavad, tiitlite andjaiks meedia ise ja huvirühmad 

Eesti ajakirjandusega seotud preemiaid on vähemalt kuut sorti:

(1) Tsunfti preemiad parimatele ajakirjanikele,
(2) väljaandjate majasisesed preemiad ja 
(3) erialaajakirjanike preemiad omadele. 

(4) Auhindadeks väljastpoolt on presidendi antavad riiklikud aumärgid,
(5) teaduse ja kultuuri valdkonna preemiad neid kajastavatele ajakirjanikele.
(6) Ja ka ajakirjandus ise jagab tiitleid neile, keda kõige rohkem kajastatakse. 

Konkurentsitult on praegu suurim auhinnafond EMLi ja Bonnieri preemiatel (bruto ligi 70 000 eurot). Muud auhinnad kokku on 8100 eurot (mööndes, et kõigi rahalist suurust  pole avaldatud). 

Tsunftipreemiad

2020.a. veebruaris Bonnieri preemia, Sulev Vedler (Eesti Ekspress) ja Anna Pihl ERR (Kaanefoto ERR). 
Kahe vahel jagatud preemia on 5000 eurot Rootsi meediakontsernilt Bonnier ja selle lehelt Äripäev.

2020.a. märtsis meediaettevõtete liidu 2019. aasta ajakirjanduspreemiad

Aasta ajakirjanik Erik Gamzejev (Põhjarannik),  5000 eurot.

Noore ajakirjaniku preemia Pille Ivask (Äripäev), 5000 eurot, eraisikutelt Hans H. Luik, Igor Rõtov, Toomas Leito, Jüri Ehasalu ja Margus Mets.

Elutöö preemia Raimu Hanson (Tartu Postimees), 5000 eurot, eraisikutelt Hans H. Luik, Igor Rõtov, Toomas Leito, Jüri Ehasalu ja Margus Mets. 

Aasta pressifoto, Tairo Lutter, Postimees, 1000 eurot

Uudis Mikk Salu, Eesti Ekspress, 1000 eurot

Arvamus Heili Sibrits, Postimees, 1000 eurot

Arvamuslugu Eero Epner, Eesti Ekspress, 1000 eurot 

Maakonnalehe uudis, Annika Kuusik, Pärnu Postimees, 1000 eurot

Maakonnalehe arvamus, Erik Kalda, Põhjarannik, 1000 eurot

Maakonnalehe olemuslugu, Anu Viita-Neuhaus, Virumaa Teataja, 1000 eurot

Venekeelne lugu, Anastasiya Tido, ERR, 1000 eurot

Venekeelne arvamus, Andrei Titov, MK-Estonia, 1000 eurot

Multimeedia töö, Ra Ragnar Novod, Heleri Kuris, Ats Nukki, Mart Nigola, Madis Veltman, Kristi Helme ja Mihkel Ulk, Delfi, 1000 eurot

Uudisfoto, Tairo Lutter, Postimees, 1000 eurot

Olemusfoto, Priit Simson, EPL, 1000 eurot

Spordifoto, Sander Ilves, Postimees, 1000 eurot

Portreefoto, Dmitri Kotjuh, Järva Teataja, 1000 eurot

Aasta pressivideo, Erik Tikan ja Sander Punamäe, Postimees, 1000 eurot annab välja Eesti Pressifotograafide Liit

Üleriigiliste lehtede kujunduskonkursi peaauhind, Heleri Kuris, Aarne Seppel, Endel Kasterpalu, Kaur Maran, Postimees, 1000 eurot

Maakonnalehtede kujunduskonkursi peaauhind, Toomas Erapart, Virumaa Teataja, 1000 eurot

Preemiate täpset bruto-kulu ei saa siit arvutada. Välja makstud netosumma on ((16×1)+5 EML, 5+5 eraisikud, 5 Bonnieri grupp, 1 Pressifotograafide Liit) kokku 37 000 eurot. Kuna enamik auhinnasaajaid on palgatöötajad, võib auhindajate kogukulu ulatuda ligi 70 000 euroni.  

meedialiit.ee/ajakirjanduspreemia/

ERKFi juurde loodud Andres Ammase Fondi Anneli Ammase nimeline Hea ajakirjanduse auhind, AAHA, läks 2020 veebruaris Ülle Harjule (LõunaLeht) –  hinnaline meene ja 500 eurot.

Preemia asutasid Enno Tammer, Risto Berendson, Urmet Kook, Kärt Anvelt, Kai Kalamees, Tuuli Koch, Piret Tali, Riste Uuesoo, Jaanus Piirsalu, Peeter Tali, Rein Sikk, Ivar Soopan ja Epp Alatalu.
www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/anneli-ammase-nimeline-hea-ajakirjanduse-esimene-preemia-laheb-vorumaale?id=89040535

Ajakirjanike liidu Naistoimetajate Ühenduse Hea Sõna auhind 2020.a.  oktoobris anti Eve Rohtlale ajakirjast 60+. Auhinnaks on Leonhard Lapini teose “Hea Sõna” numereeritud (1-10) ja signeeritud digitrükk.
naistoimetajad.ee/hea-sona-auhind/

Kuldmikrofon anti Rahvusringhäälingu sünnipäeval, 2020.a. 18. detsembril, Hendrik Relvele. Auhinnamikrofoni autor on ehtekunstnik Krista Lehari. Kuldmikrofoniga kaasneva Ringhäälingute Liidu rahalise preemia suurust pole avaldatud.
www.ringhliit.ee/kuldmikrofon/

Meediamajade preemiad

ERR andis Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia 2020 detsembris Johannes Trallale. 
menu.err.ee/1212730/valdo-pandi-nimelise-preemia-palvis-johannes-tralla

Äripäev valis oma aasta ajakirjanikuks 2020 detsembris Eliisa Matsalu.
www.aripaev.ee/saated/2020/12/31/aasta-ajakirjanik-aasta-ullatuse-valmistas-end-koondanud-juht

SA Kultuurilehe kirjanduskriitika preemia 2020 detsembris läks Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljatagale. Preemiaraha 2000 eurot tuli Eesti Kultuurkapitalilt. 
kultuur.err.ee/1200553/ants-orase-nimelise-kirjanduskriitika-preemia-palvis-mart-valjataga

Ekspress Grupi aadressile Parda tn 6 Tallinnas registreeriti 3. detsembril 2020  Sihtasutus Oivaline Ajakirjandus (juhatuseks Urmo Soonvald, Mari-Liis Rüütsalu, Martin Shmutov). 

2009. aastal 100 000 kroonisena alustanud Hans H. Luige preemia soikus mõned aastad hiljem. Uue  sihtasutuse juhatuse koosseisust arvaks, et auhind ei ületa kontserni piire. 
www.sirp.ee/online-uudised/algab-oivalise-ajakirjanduse-otsimine/

Erialaajakirjanike preemiad omadele

Filmiajakirjanike Ühingu Neitsi Maali (Tõde ja Õigus) ja  Aasta Filmiajakirjanik (Aurelia Aasa) 2020 jaanuaris.

Aasta filmile antud Neitsi Maali pronkskujule lisas 2000 eurot Olympic Casino Eesti. Auhinnatseremooniaks andis Kultuurkapital 1800 eurot.
efykoduleht.wordpress.com/neitsi-maali/aasta-kriitik/

Spordiajakirjanike Seltsi 2019 auhinnad kuulutati välja 2020.a. veebruaris.
Auhindadega toetajatena nimetati Eesti Olümpiakomiteed, MyFitnessi, Sportlandi ja OlyBet´i.  Auhindade suurust ei avaldatud. 
www.facebook.com/notes/349147429656478/

Teadusajakirjanike seltsi teadusajakirjanduse sõbra auhind Ökul (Irja Lutsar) ja tubli teadusajakirjaniku auhind Ökuli muna (Jaan-Juhan Oidermaa, ERR)  2020.a. novembris. 
Auhinnad on keraamik Piret Kändleri looming.
www.teadusajakirjanik.ee/

Riiklikud autasud

Vabariigi Presidendi antud riiklikud autasud avaldati 2020.a. jaanuari lõpul:
Valgetähe III klass Argo Ideon, Vahur-Üllar Kersna, Paavo Kivine
Valgetähe V klass Piret Kriivan, Harda Roosna, Tarmo Tiisler
https://www.riigiteataja.ee/akt/329012020002

Preemiad valdkonna poolt

Fongrammitootjate Ühingu korraldatud Muusikaettevõtluse gala lükati 2020.a. märtsist augustisse. Mh kuulutati välja Aasta muusikaajakirjanik Bert Järvet ja Aasta meediakanal sky.ee
emea.efy.ee/

Tartu kultuurkapitali Ene Mihkelsoni fondi kultuurimõtestaja preemia  Eesti kultuurimeedia kirjutistele, tele- või raadiosaadetele, 2020.a. oktoobris. 1000 eurot jagati Aivar Kulli ja Henri Kõivu vahel.
kultuur.err.ee/1149554/ene-mihkelsoni-kultuurimotestaja-preemia-laureaadid-on-aivar-kull-ja-henri-koiv

Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise auhindade saajate seas olid 2020.a. novembris lastesaadete sarja „Magus molekul” projektijuht  Maria Uppin – peapreemia 2200 eurot ning Tallinna Ülikooli saatesarja „Ekspert eetris“ produtsent Kadri Kiigema – ergutuspreemia 600 eurot
www.etag.ee/tegevused/konkursid/eesti-teaduse-populariseerimise-auhind/varasemad-konkursid/

Tiitlid kajastatavatele

EMLi nimetas 2020 detsembris Pressisõbraks Arkadi Popovi.  Auhinnaks nimeline ruupor, mille autor on metallikunstnik Ive-Maria Köögard.  Pressivaenlase tiitel jäeti teist aastat järjest välja andmata.
meedialiit.ee/pressisober-on-arkadi-popov/

Arkadi Popovi valis äsja oma Aasta inimeseks ka ajaleht Postimees. https://www.postimees.ee/7147006/postimehe-2020-aasta-inimene-on-arkadi-popov

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Must kolmekuningapäev sotsiaalmeedias,    09.01.2021

 

6. jaanuaril suleti Facebook ja Instagram Donald Trumpile määramata ajaks. Twitter blokeeriti 12 tunniks ja taasavati koos ultimaatumiga sulgeda päriseks, kui veel midagi ei sobi. 9. jaanuaril muutis ka Twitter keelu tähtajatuks, põhjendades seda riskiga, et Trump võib kasutada kontot edaspidigi vägivalla õhutamiseks. Lukku läksid Trumpi jaoks  ka Snapchat, Twitch ja Youtube. Keeluga läks kaasa ka hiinlaste TikTok, mille tegevust USA-s on Trump ise lubanud takistada, kui kontroll ameeriklaste kätte ei lähe (tõsi, Trumpi kontaktide massis on TikTok marginaalne). See sündmus tõi reljeefselt esile sotsiaalmeedia kui ühe olulise globaalse julgeolekuinstrumendi.

Eri platvormide põhjendustes kordus väide, justkui oleks Trumpi avaldus viinud kongressi hoone ründamiseni tema pooldajate poolt. Ühelt poolt ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et Trump küttis enne demostratsiooni oma poolehoidjaid üles, rääkides varastatud valimistest ja kutsus üles võitlusele. Teisalt tuleb möönda, et Kapitooliumil vägivalla puhkedes püüdis Trump rahvast rahustada: minge koju, püsige rahus, austage korrakaitsjaid ja seadust. Jah, ta kordas samas ka valimispettuse juttu aga veelkord: avaldus tervikuna kutsus üheselt inimesi rahule.

Valdav osa uudismeediast levitas aga peamiselt avaldusest välja nopitud valimispettuse poolt (CNN niikuinii, aga ka BBC ja meie ERR). Trumpi otse-üleskutse oma toetajatele minna rahus koju oli levist kõrvaldatud just kriitilistel tundidel. Ma ei oska hinnata, kas ja kui palju selline meedia käitumine ekstra ärritas Trumpi pooldajaid. Küll on kindel, et platvormide ja uudismeedia samasuunaline tegevus ei rahustanud olukorda kongressi hoone ümber.

Võib ju vabandada, et suurele manipulaatorile Trumpile tehti ära just nimelt platvormide ja uudismeedia kombineeritud manipulatsiooniga. Ilmselt ei saa me kunagi teada, kui suurel määral mõjutas turvaolukorda Washingtonis uudismeedia ja sotsiaalmeedia platvormide käitumine ja nende domineerivalt Trumpi vastane hoiak.

Siit edasi tuleb suurem küsimus, et kuidas saavad kõik olulisemad meediaplatvormid USAs ühest nipsust seda teha? Viimase presidendikampaania ajal oli lisaks sildistamisele ka üksikuid blokeerimisi. Näiteks kui Trumpil ei lastud rääkida Hunter Bideni Ukraina-sidemetest, mille kohta ei saanud panna ka valeuudise silti (Trumpi postituste sildistamine valeks kujunes niikuinii normiks).  On siis seletuseks konkurentsi piiratus ja platvormide omandi läbipõimumine, korporatiivsed huvid või mis iganes. Siit edasi võib alata aga tee alternatiivsete sotsiaalmeedia platvormide kasvamisele, mis ilmselt suurendaks ühiskondlikke lõhesid veelgi. Seni on Facebook ja Twitter olnud siiski ühisruum, kus suurem osa ameeriklasi kohtus. Kui olemasolevad platvormid aga ei püüa isegi enam näida poliitiliselt neutraalsena, jääb vastaspoolele kaks võimalust: (1) poliitikast kaduda või (2) arendada välja oma sotsiaalmeedia platvormid.  Lõppeks on see kõik sügavalt  USA sisepoliitiline probleem, aga…on mitu aga…

Needsamad sotsiaalmeediaplatvormid on olulise levi ja mõjuga ka Euroopas. Euroopa informatsioonilisest iseseisvusest (eelkõige Ameerikast) räägivad rohkem prantslased ja sakslased, aga brittidelegi pole see teema võõras. USA üksikute meediaplatvormide või ka nende konglomeraadi korraldatud blokaad pole enam hüpoteetiline võimalus, vaid reaalne relv, mida USAs on ka juba avalikult ja ametlikult pruugitud. Paraku, nii nagu pole tugevat üle-euroopalist uudismeediat (Euronews ja kogu lugu) pole siin ka vähegi mõjukamat piiriülest sotsiaalmeedia platvormi. Facebooki turuosa on Euroopas 76%, järgnevas kümnes pole ühtegi Euroopa tegijat.

Ainus reaalne kaitse oleks Europa Liidu oma sotsiaalmeedia platvormide loomine. Ideaalis oleks nad rahu tingimustes mingis osas ristkasutatavad USA omadega. Juhul kui Atlandi taga tekib aga kellelgi ükskõik millisel ajel idee Euroopa rubilnik välja keerata, peab Euroopale jääma võimalus oma inforuumi kaitsta/säilitada.

Hiinal (WeChat, Weibo, QQ jpt) ja Venemaal (OK, VK)  on oma, st USAst sõltumatud, sotsiaalmeedia platvormid olemas. Vene platvormid domineerivad küll kodumaal ja mõnes naaberriigis, aga globaalselt nad USA firmadele väljakutset muidugi ei esita. Küll teevad seda aga Hiina platvormid. Ja asi pole isegi niivõrd kasutajate üldarvudes, milles Hiina tipud on USA hiidudele juba lähedal või ka neist möödunud.  Olulisem on, et Hiina sotsiaalmeedia platvorme hinnatakse Läänes üsna konsensuslikult juba kõrgemal arengutasemel olevaks ja nende uute arenduste potentsiaali tugevamaks.  Alustades sellest, et Hiina internetikasutajad on ligi 100% nutitelefonis, USAs alla 80%, maailma keskmine on 50% ringis.  Antud teemas on aga oluline, et Venemaa on sotsiaalmeedia vallas USA eest struktuurselt hästi kaitstud, Hiina platvormide globaalseks takistamiseks ei olegi USA-l jäänud palju muud kui jõuvõtted.

Mõistagi on USA Eestile tähtis liitlane ja tema sotsiaalmeediaplatvormide poliitilisest manipulatsioonist tulenevad riskid meile erinevad oluliselt sellest, mis kaasneks Vene või Hiina platvormidega.  Saja-aastase riigi, IT-supervõimu ja ELi liikmena peaksime endale siiski aru andma, et Ameerika sotsiaalmeediaplatvormide neutraliteedi aeg on ametlikult läbi ja meil on kaks võimalust: (1) luua oma rahvuslikke, Pan-Balti, Balto-Skandia ja ELi alternatiive või (2) jääda sotsiaalmeedia platvormide meelevalda, mille juhtimine ei allu demokraatlikule kontrollile riigis, mis enam globaalse demokraatia lippu kanda ei jõua.

 

'